Õpetajad, lapsevanemad ning kogu ühiskondki peavad lugemiseks suuresti vaid ilukirjanduse – ja eriti veel klassikalise ilukirjanduse – lugemist, tegelikkuses on aga pilt teismeliste lugemusest hoopis mitmekihilisem.
Lugemishimu motiveerivad lapse huvid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitmest meie eriala (klassiõpetaja õppekava) üliõpilaste (nt Vislapuu, Jukk, Laiv, Ratasep) magistritööst on selgunud, et põhikooli esimese ja teise astme õpilased loevad ilukirjandust päris sagedasti ja täitsa vabatahtlikultki. Rääkimata ajakirjanduse ja arvutist infomaterjalide lugemisest, milles ollakse täiskasvanutega nii lugemise mahult kui sageduselt samal tasemel või vaat et neist veel lugemishimulisemadki.
Näiteks väitis 66 protsenti küsitletutest end lugevat ilukirjandust mitu korda kuus. Rohkem kui pooled õpilastest (53 protsenti) loevad aastas läbi kolm kuni üheksa raamatut ja 14 protsenti koguni 10–19. Samasisuline uuring täiskasvanute hulgas näitas, et paljud neist loevad ilukirjandust tunduvalt vähem ja harvem (Müürsepp).
Lohutuseks skeptikutele olgu seegi, et suur osa õpilastest eelistab vähemalt esialgu (eriti ilukirjanduslikku) raamatut lugeda ehedal moel, mitte arvutis.
72 protsenti õpilastest loeb ajakirjandust kas iga päev või vähemalt paar-kolm korda nädalas. Täiskasvanutest väitis 80 protsenti uuringus osalejatest end lugevat ajakirjandust sama sagedasti. Hea on lisada, et pea kogu maailmale Pisa uuringute põhjal õpilaste lugemisoskusega eeskujuks olev Soome sai kirjaoskust uurides samad tulemused (Linnakylä).
Neli tundi lugemist päevas
Arvestades seda, et enamik õpilastest (89 protsenti) loeb või asjatab arvutis (mis sisuliselt tähendab ikkagi peamiselt lugemist) vähemalt tund või isegi kuni neli tundi päevas, ei saa küll kuidagi õpilaste vähest lugemishuvi kaevata.
Pigem põhjust muretseda üha enam selle pärast, et lapsed loevad liiga palju ja füüsilist koormust jääb ikka vähemaks ja vähemaks. Õnneks on sellest aina sagedamini siiski rääkima hakatud.
Samasuguseid fakte ja näiteid võib tuua ka kirjutamisoskuse kohta. Ikka jääb ajakirjandusest ja õpetajatega kohtumistelt kõlama pigem rahulolematus õpilaste kirjutamisoskusega. Ometigi näitavad uuringud, muuhulgas ka mu enda doktoritöö, et paljude tekstiloome näitajate poolest on juba päris noored õpilased täiskasvanute või vanema astme õpilastega peaaegu et võrdsel tasemel. Ja seal, kus veel ei olda, ei peagi oldama, sest areng pole sinnamaale lihtsalt veel jõudnud.
Kolleegide Krista Kerge ja Helin Puksandiga uurime projekti «Kirjutamise loomulikkuse mudel ja selle hindamine» tarbeks õpilaste ning täiskasvanute tekstide paljusid näitajaid. Sellegi põhjal saab juba uuringu praeguses seisus tõdeda, et õpilased kirjutavad täiesti eakohaselt. Näiteks on leksikaalse tiheduse näitajad 5. ja 7. klassi õpilastel kõrgemad kui vanematel kirjutajatel ja omadussõnu kasvutavad nad keskmiselt rohkem kui nii mõnegi muu vanuserühma esindajad.
Kui hakata liiga vara liiga suurt tähelepanu pöörama vigade otsimisele, vältimisele ja parandamisele, võib õpilaste üldise kirjutamisoskuse areng hoopis pidurduda. Kindlasti tekitab see aga vastumeelsust kirjutamise vastu ja kaotab igasuguse loomerõõmu.
Olen seda meelt, et üks põhjus, miks on internetifoorumites nii palju halvas keeles kirja pandud ja negatiivse sisuga kommentaare, ongi ehk see, et koolis ei saada oma arvamusi, tundeid ja mõtteid vabalt väljendada (ei suuliselt ega kirjalikult), ilma et kogu aeg peaks mõtlema, et kas ikka sai kõik õigesti öeldud või kirjutatud. Ja seda mitte ainult keelevigade mõttes. Nii jääbki üle anonüümsena ja kontrollimatult oma välja elamata väljendusvajadus internetis ära rahuldada.
Selle mõttelõnga lõpetuseks kordan seega veel kord: olgem rohkem rahul sellega, mis on olemas ning hästi, siis oleme rohkem rahul ka iseendiga. Ja kõigil on parem elu.
Emakeel elamise vahendina
Emakeele didaktikuna soovin (klassi)õpetajatele rohkem enesekindlust ja loovust mõistmaks, et keel on kõikjal! Eriti teades, et nii mõnedki on kurtnud, et aega õpetamiseks on nüüd veelgi vähem kui varem ja aine maht on veelgi suurem kui vanas ainekavas.
Olen ikka üliõpilastele naljatamisi öelnud, et kui nad hakkavad nägema emakeeleoskuste õpetamist laiemas kontekstis, jään mina oma ametist ilma ja pean hakkama ümber õppima. Ehk siis – kui sügavamalt mõelda – pole eesti keele (emakeelena) tunde üldse vajagi.
Keelt on vaja selleks, et ennast teistele nähtavaks-kuuldavaks-arusaadavaks teha, et elus toimida ja tegutseda, mitte selleks, et osata lünkharjutustes lünki täita, etteütlusi teha või käänata sõna «vesi» mitmuse osastavas käändes.
Järelikult peaks kõik õppimist vajav toimuma selliste olukordade abil või kaudu, mida elus tegelikult kogeme. Et õpetaja ei saa loomulikult ootama jääda, millal miski keelekasutusolukord tekib, tuleb need õpilaste jaoks käsilolevast teemast lähtudes välja mõelda ehk kavandada.
Pole aga ühtegi head põhjendust, miks peaks näiteks ostunimekirja kirjutama just emakeeletunnis, kui seda saab teha matemaatikatunnis, pidades samas silmas ka ostudeks ettenähtud summat eelarves. Samuti saab lühendite kirjutamist ja juhendi koostamist õppida hoopis käsitöötunnis mingi asja meisterdamise juhendit kirjutades või inimeseõpetuse tunnis tervisliku toidu retsepti koostades.
Loodusõpetus pakub ammendamatuid võimalusi kirjelduste, arutluste ja väitluste organiseerimiseks ning seeläbi koondlausete, omadus-, side- jm sõnade «õppimiseks». Selliste näidete rida jätkub lõputult.
Kui läheneda emakeeleõpetusele niimoodi, ei teki vast ka olukordi, kus mõni õpilane kirjutab õigesti eesti keele, aga keeletaju usaldades (ehk valesti) teiste ainete töödes. Näiteks oli üks mu üliõpilane mures, mida teha lapsega, kes kirjutab eesti keele tunnis «nad» ühe a-ga, aga mujal kahega. Järelikult oli sellel lapsel kinnistunud teadmine, et see on midagi sellist, mida õpitakse ja kasutatakse ainult eesti keele tunnis.
Muidugi on selline eesti keele ainesisu jagamine teistesse ainetesse lihtsam klassiõpetajal, kes annab enamasti kõiki põhiained ise. Põhikooli emakeeleõpetajalt eeldab see väga head läbisaamist kolleegidega ja muidugi ka tahtmist ning aega. Ega selle eest ju palka rohkem ei maksta.
Anne Uusen töötab Tallinna Ülikooli algõpetuse osakonna emakeeledidaktika dotsendina.