«Üks lõi teisel nina veriseks! Mul oli hirm, et juhataja laseb mu lahti»

Lasteaed.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Ligemale 30 aastat lasteaednikuna tegutsenud 83-aastase Eva Murula teos «Ma olin elus lasteaednik. Torist» on üks esimesi mälestusteraamatuid, kus on jäädvustatud meie lasteaiakasvatajate elu ja töö. 

Selleks, et tutvustada lastele üht looma, pidi läbi viima mitu tundi: teda joonistama, ja kui võimalik, siis ka vaatlema, pildi järgi jutustama, voolima jne. Näiteks kassi tutvustamiseks sai tuua kassipoja laste rühmatuppa, vaadelda teda, katsuda, sööta lihaga ja joota piimaga.

Kord tahtsin tutvustada rebast. Kõige parem vaatluse koht oli Vanemuise tänaval asuv zooloogiamuuseum. Otsustasin lastega sinna minna. Mul oli parajasti nelja-aastaste rühm. Muuseumi topisteruumis olid esmalt eksponeeritud kaks suurt «metsapulli» ettepoole suunatud suurte sarvedega! Mul tuli siis lastele eelnevalt selgitada, et keegi kartma ei hakkaks: «Neid loomi, keda te seal näete, pole vaja karta. Nad on haiguse tõttu ammu surnud. Kõik inimesed ei saa aga loomaaeda neid vaatama minna. Nii ongi nende haigete ja surnud loomade nahk vatti täis topitud ja siia kõigile vaadata toodud.» Kaelkirjaku jala peal oli õmblus ka hästi näha! Mitte ükski laps ei hakanud nutma ega kartnud! Nii saime peale rebase vaadata ka hunti, karu, jänest ja teisi piltidelt tuntud loomi. Tagasi tulime mööda Riia maanteed. Kui me EPA majast möödusime, küsis väike Tiina järsku suurt Lenini ausammast nähes: «Tädi Eva, kas see on Lenini täistopitud nahk!?» Mõtlesin küll, et nüüd pannakse mind lastele vale õpetuse andmise eest pokri! Selgitasin siis jälle, et tarkadele inimestele tehakse tihti nende meelespidamiseks hoopis kivist ausambaid.

///

Kasvatajatele oli magamiseks eraldatud üks klassiruum, kus olid raudvoodid sees.

Ilusate ilmadega oli lust ja lillepidu! Kord aga hakkas juba hommikul vihma kõvasti sadama. Lastega, keda oli üle 20, polnud aga kuskil mujal olla kui selles tühjas klassitoas. Mängisin lastega siis nii palju ringmänge kui oskasin, lugesime liisusalme, mängisime näpumänge, rääkisime muinasjutte, laulsime. Kolme-neljaaastast last aga ei köida üle poole tunni millegagi! Lõunani oli neli tundi aega, vihma aga sadas. Lõpuks hakati niisama jooksma ja kaks poissi läksid kaklema! Üks lõi teisel nina veriseks! Mul oli hirm, et juhataja laseb mu lahti. Õnneks jäi vihm järele. Hakkasin siis lapsi riidesse panema, et õue jalutama minna, mänguväljakule ju minna ei saanud, see oli vett täis. Sain lapsed riidesse, siis aga algas uus vihmasadu! Mis muud kui uuesti lapsed riidest lahti, ja siis oli kell juba niikaugel, et saime lõunale minna.

Nüüd valmistasin ennast juba vihmasteks päevadeks ette. Palusin teiste kasvatajate käest joonistuspabereid, värvipliiatseid, plastiliini, mõned mänguasjad. Käisime ka metsas jalutamas, korjasime tammetõrusid, pihlakamarju, takjanuppe, millest tegime palle. Pihlakamarju ajasime niidi otsa ja saime pärlid! Nii me siis vihmastel päevadel aega veetsime. Mõned raamatud sain ka kuskilt. Nüüd enam kaklust ei tekkinud.

22. juulil 1953. aastal oli minu 20. sünnipäev. Mulle tuli ka paar telegrammi, eks sealt siis minu töökaaslased selle teada said. Päeval ei teinud keegi sellest välja. Õhtul tahtsin jälle muusikakasvatajaga ujuma minna, maja oli aga nagu välja surnud, mitte kedagi kuskil ei olnud! Heitsin siis magama. Ärkasin naiste laulu peale! Kõik olid öösärkides, põlevad küünlad peos! Kõige esimesel oli kandikul šampusepudel ja suur karp šokolaadikompvekke! Oli jälle väga romantiline ja nii jäi mu 20. sünnipäev eluks ajaks meelde. Nii me siis istusime voodite peal, jõime šampust (kuskilt toodi ka mingisugused klaasid) ja sõime kompvekke. Nii lõppesid minu esimesed kuud tööpõllul ja sügisel algas jälle kool, mille me lõpetasime 1954. aasta juunis.

Tagasi üles