Loe katkendit raamatust «Ei iial enam»: alasti tõed pole mitte alati ilusad...

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Josep M Suria / PantherMedia / Scanpix

Istudes kaksiratsi katusekarniisil ja vaadates kaksteist korrust allpool laiuvatele Bostoni tänavatele, ma lihtsalt pean enesetapust mõtlema. Nii algab katkend Colleen Hooveri eesti keelde jõudnud raamatust «Ei iial enam».

Foto: Kirjastus Pegasus

Mitte enda omast. Mulle meeldib minu elu nii palju küll, et näha, mis sellest saab.

Mõtlen rohkem teistest ja sellest, kuidas jõutakse viimaks otsusele oma elu lõpetada. Huvitav, kas mõni kahetseb ka? Lahti laskmise ja vastu maad prantsatamise vahele peab ilmselt jääma tilluke kahetsuse hetk. Kas vaadatakse pöörase kiirusega läheneva maapinna poole ja mõeldakse: «Kurat küll! See polnud suurem asi otsus.»

Miskipärast arvan, et mitte.

Mõtlen üldse palju surmast. Eriti täna, arvestades et esitasin äsja – kaksteist tundi tagasi – kõige suurejoonelisema järelehüüde, mida keegi Maine’i osariigis Plethoras iial on kuulnud. Noh, võib-olla mitte kõige suurejoonelisema, aga vähemalt kohutavama. See, ma arvan, oleneb sellest, kellelt küsida: minult või mu emalt. Emalt, kes nüüd ilmselt vähemalt aasta aega minuga ei räägi.

Ärge saage valesti aru, minu järelehüüe polnud midagi ajalooliselt meeldejäävat, nagu oli Brooke Shieldsi kõne Michael Jacksoni matustel. Ega Steve Jobsi õe oma. Ega Pat Tillmanni venna oma. Aga omamoodi põhjapanev oli see sellegipoolest.

Alguses olin närviline. Tegemist oli ikkagi imetlusväärse Andrew Bloomi matusega. Minu kodulinna, Maine’i osariigis asuva Plethora lugupeetud linnapea matusega. Ta oli linna edukaima kinnisvaraettevõtte omanik. Plethora kõige austatuma abiõpetaja, Jenny Bloomi abikaasa. Ja Lily Bloomi – imeliku metsikute punaste juustega tüdruku, kes kunagi armus kodutusse ja häbistas nii kogu perekonda – isa.

See olen mina. Mina olen Lily Bloom ja Andrew oli mu isa.

Kohe, kui olin oma järelehüüde ette kandnud, hüppasin esimesele tagasi Bostonisse viivale lennule ja anastasin esimese ettejuhtuva katuse. Kordan: mitte sellepärast, et oleksin suitsiidne. Mul pole vähimatki kavatsust siit alla hüpata. Vajasin lihtsalt värsket õhku ja vaikust, mida ei ole mu kolmanda korruse korteris, kust pole mingit pääsu katusele, küll aga on korterikaaslane, kelle meeldib enda laulmist kuulata.

Paraku polnud ma arvestanud, et siin võib nii külm olla. Mitte talumatult, aga siiski ebameeldivalt. Vähemalt näen siit tähti. Surnud isad, ärritavad korterikaaslased ja küsitava väärtusega järelehüüded ei tundugi nii kohutavad, kui selge öötaevas võimaldab peaaegu tunnetada universumi hiilgust.

Mulle meeldib, kui taevalaotus paneb mind end tähtsusetuna tundma.

Mulle meeldib tänane öö.

Või … las ma sõnastan selle lause ümber, et see kajastaks mu tundeid paremini, olles minevikuvormis.

Mulle meeldis tänane öö.

Aga minu õnnetuseks lükati uks äsja nii jõuliselt lahti, et ma ootan, et trepp mõne inimese katusele välja sülitaks. Uks paugatab uuesti kinni ja sammud tulevad kiiresti üle katuse. Ma ei vaevu isegi pilku tõstma. Kes see ka poleks, on väga tõenäoline, et ta isegi ei märka, et kõlgun siin, uksest vasakul katusekarniisil. Ta saabus nii kiiresti, et mina pole süüdi, kui ta eeldab, et on üksi.

Ohkan vaikselt, panen silmad kinni, toetan pea vastu dekoratiivset stukist detaili ja kirun universumit, et ta mu vaikse sisekaemusliku hetke niismoodi katkestas. Vähim, mida universum täna minu heaks saaks teha, oleks tagada, et tulija on naine, mitte mees. Kui mul peab kaaslane olema, siis eelistaksin naisterahvast. Olen oma kasvu kohta tugev ja suudan enamasti enda eest seista, aga mul on praegu liiga mugav selleks, et keset ööd võõra mehega kahekesi katusel olla. Võin oma turvalisuse pärast kartma hakata ja tunda, et pean lahkuma, aga ma ei taha ära minna. Nagu ma juba ütlesin, mul on mugav.

Pööran viimaks pilgu karniisile nõjatuva kogu poole. Nagu arvata võiski, on tegu mehega. Kuigi ta toetub karniisile, näen, et ta on pikk. Laiad õlad on vastuolus sellega, kui haavatavalt ta pead käte vahel hoiab. Vaevu näen ta selga sügaval sissehingamisel ja seejärel õhu kopsudest väljapressimisel raskelt kerkimas ja vajumas.

Paistab, et mees on kokkuvarisemise äärel. Mõtisklen, kas peaksin talle teada andma, et ta pole üksi, või kurgu puhtaks köhatama, aga enne kui mõte teoks saan teha, pöördub mees kohapeal ümber ja lööb ühe lamamistooli pikali.

Võpatan, kui tool kriiksudes üle terrassi lendab, aga tüüp, arvates endiselt, et on üksi, ei piirdu sugugi ühe jalahoobiga. Ta lihtsalt peksab tooli jalaga. Kuid tool ei purune tema jõhkrate jalahoopide käes, vaid libiseb mööda katust üha kaugemale ja kaugemale.

See tool peab olema tehtud eriti tugevast plastist.

Kunagi jälgisin, kuidas mu isa sellisest plastist valmistatud aialauale otsa tagurdas, aga laud põhimõtteliselt naeris talle näkku. Auto kaitseraud oli mõlkis, aga laual polnud kriimugi.

Ilmselt saab meeski aru, et temast pole nii kvaliteetsele materjalile vastast, sest viimaks lõpetab ta tooli klobimise. Nüüd seisab ta kummargil tooli kohal, käed külgedel rusikasse surutud. Ausalt öeldes olen ta peale veidi kade. Siin ta on, elab oma ärritust terrassimööbli peal välja nagu „õige mees” kunagi. Ilmselgelt oli tal olnud sama vastik päev kui minul, aga mina hoian oma ärritust vaka all, kuni see viimaks passiiv-agressiivsusena välja lööb, aga temal siin on väljund olemas.

/---/

Tüüp tõmbab sügava mahvi ja pöörab uuesti näoga rinnatise poole. Välja puhudes märkab ta mind. Ta seisatab hetkel, kui meie pilgud kohtuvad. Mind märgates pole tema ilmes ei ehmatust ega rõõmu. Ta on umbes kolme meetri kaugusel, aga tähtede paistel näen siiski, kuidas ta mind üle kogu keha pilguga mõõdab, ühtki mõtet paljastamata. See tüüp kontrollib olukorda hästi. Tal on silmad vidukil ja suu kriipsuks pigistatud, ta oleks nagu meessoost Mona Lisa.

«Mis su nimi on?» küsib ta.

Kuulen ta häält oma kõhus. See on paha. Hääled peaksid kõrvade juures pidama jääma, aga mõnikord, tegelikult küll mitte just liiga sageli, tungivad need kõrvust edasi ja kajavad kogu kehas. Temal ongi just niisugune hääl. Sügav, enesekindel ja veidike kleepuv.

Kui ma ei vasta, tõstab ta pläru taas huulile ja tõmbab veel ühe mahvi.

«Lily,» ütlen lõpuks. Vihkan oma häält. See kõlab liiga nõrgalt, et siit üldse mehe kõrvu jõuda, rääkimata tema kehas vastu kajamisest.

Mees tõstab veidike lõuga ja nihutab pead minu poole.

«Lily, kas sa tuleksid sealt alla?»

Alles siis, kui ta seda ütleb, märkan ta kehahoiakut. Ta seisab väga sirgelt, suisa kangelt. Nagu kardaks, et ma kukun. Aga ma ei kuku. Karniis on vähemalt kolmekümne sentimeetri laiune ja mina olen enamasti katuse pool. Jõuan igal juhul kinni haarata, kui peaksin vääratama, pealegi on tuul soodsast suunast.

Vaatan oma jalgu ja seejärel taas teda. «Ei, tänan. Mul on siin päris mugav.»

Mees pöörab end veidi, nagu ei suudaks minu poole otse vaadata. «Palun tule alla.» Nüüd kõlab see rohkem nagu käsk, kuigi ta kasutab sõna palun. «Siin on seitse tühja tooli.»

«Peaaegu kuus,» parandan, meenutades talle, et äsja püüdis ta ühte neist mõrvata. Mees ei leia mu vastuses midagi naljakat. Kuna ma ta käsku ei täida, astub mees paar sammu lähemale.

«Sa oled surnuks kukkumisest vaevu kümne sentimeetri kaugusel. Olen sellega juba liiga palju kokku puutunud.» Ta žestikuleerib taas, et alla tuleksin. «Teed mind närviliseks. Rääkimata sellest, et mu pilvesoleku ära rikud.»

Pööritan silmi ja viskan jalad katusele. «Taevas hoidku pläru raiskumineku eest!» Hüppan maha ja pühin käed teksastesse puhtaks. «Parem?» küsin talle lähenedes.

Ta hingab pahinal välja, nagu oleks minu nägemine katusekarniisil sundinud teda hinge kinni hoidma. Parema vaatega katuseküljele suundudes lähen temast mööda ja paratamatult ei jää mulle märkamata, kui uskumatult kena ta on.

Ei. Kena oleks solvang.

See tüüp on ilus. Korraliku maniküüriga, raha järele lõhnav ja paistab minust mitu aastat vanem. Kui ta mind pilguga saadab, tekivad ta silmanurkadesse kortsud, ja ta huuled tunduvad pruntis isegi siis, kui tegelikult ei ole. Jõuan hoone tänavapoolsele küljele, nõjatun ette ja silmitsen all sõitvaid autosid, püüdes mitte välja näidata, kuivõrd ta mulle muljet avaldab. Juba ta soeng ütleb, et tegu on mehega, kes inimestele hõlpsasti muljet avaldab, ja mina ei kavatsegi tema ego toita. Kuigi ta pole midagi sellist teinud, mis sunniks arvama, et tal üldse on ego. Aga tal on seljas igapäevane Burberry särk ja ma ei tea, kas olen üldse kunagi olnud kellegi sellise huviorbiidis, kes saab endale sellist asja vabalt lubada.

Kuulen selja tagant lähenevaid samme, misjärel nõjatub mees mu kõrvale katusepiirdele. Silmanurgast näen, et ta tõmbab veel ühe kõhvi. Pakub siis mulle, ent keeldun käeliigutusega. Viimane asi, mida mul vaja, on selle tüübi läheduses pilves olla. Juba tema hääl mõjub nagu narkootikum. Tahaksin seda justkui veel kuulda, seega viskan küsimuse õhku.

«Mis see tool sulle tegi, et sa ta peale nii vihane olid?»

Ta vaatab mind. Ta tõepoolest vaatab mind. Meie pilgud kohtuvad ja ta vaatab, tõsiselt, nagu oleksid kõik mu saladused mulle näkku kirjutatud. Nii tumedaid silmi kui temal pole ma iial varem näinud. Võib-olla olen ka, aga need pole olnud nii relvituks tegeva isiku küljes. Ta ei vasta küsimusele, aga mu uudishimust nii lihtsalt ei vabaneta. Ise ta sundis mind mu rahulikult ja mugavalt karniisilt alla ronima, nüüd siis vähemalt lõbustagu mind mu ninakatele küsimustele vastates.

«Kas asi on naises?» pärin. «Kas ta murdis su südame?»

Selle küsimuse peale naerab ta lühidalt. «Kui mu probleemid piirduksid kõigest triviaalsete südameasjadega.» Ta nõjatub vastu seina, et saaks mulle otsa vaadata. «Mitmendal korrusel sa elad?» Ta lakub sõrmi, pigistab pläru otsa kokku ja paneb taskusse tagasi. «Ma pole sind kunagi varem märganud.»

/---/

«Mis sind Bostonisse tõi?»

«Residentuur. Ja mu õde elab siin.» Tüüp koputab jalaga katusele ja ütleb: «Täpselt meie all. Abiellus mingi tehnikanohkarist bostonlasega ja nad ostsid terve ülemise korruse.»

Vaatan maha. «Terve ülemise korruse?»

Ta noogutab. «Õnneseen, töötab kodus. Ei pea isegi pidžaamat seljast võtma, aga teenib seitsmekohalise summa aastas.»

Tõepoolest õnneseen.

«Mis residentuur? Oled arst?»

Ta noogutab. «Neurokirurg. Alla aasta veel residentuuri teha ja siis on asi ametlik.»

Stiilne, hea jutuga ja tark. Ja tõmbab kanepit. See oleks nagu see mõistatus, et milline omadus ritta ei sobi. «Kas arstid tohivad kanepit suitsetada?»

Ta muigab. «Ilmselt mitte. Aga kui me endale kunagi midagi ei lubaks, hüppaks ilmselt nii mõnigi üle selle karniisi alla – seda võin sulle kinnitada.» Ta vaatab taas enda ette, lõug käsivartele toetumas. Nüüd on ta silmad kinni, justnagu naudiks ta oma nägu paitavat tuult. Niimoodi ei näegi mees nii heidutav välja.

«Tahad teada midagi, mida ainult kohalikud teavad?»

«Muidugi,» vastab ta, pöörates tähelepanu jälle minule.

Näitan ida poole. «Näed seda maja? Rohelise katusega.»

Ta noogutab.

«Selle taga Melcheri tänaval on üks hoone. Ja selle katusel on maja. Täiesti legitiimne maja, katusele ehitatud. Tänavalt seda ei näe ja hoone on nii kõrge, et ainult vähesed teavad selle olemasolust.»

Paistab, et see avaldas talle muljet. «Päriselt?»

Noogutan. «Google Earthist otsides avastasin ja uurisin järele. Paistab, et ehitusluba anti 1982. aastal. Kas pole mitte äge? Elada majas teise hoone katusel?»

«Kogu katus oleks sinu oma,» vastab ta.

Sellele ma polnudki mõelnud. Kui see minu oma oleks, rajaksin sinna aia. Mul oleks väljund.

«Kes seal elab?» küsib mees.

«Keegi ei tea täpselt. See on üks Bostoni suurimaid mõistatusi.»

Ta naerab ja vaatab mind küsivalt. «Mis veel on Bostoni suur mõistatus?»

«Sinu nimi.» Kohe, kui olen seda öelnud, laksan käega vastu laupa. Milline kehv flirt; ei jää muud üle kui enda üle naerda.

Mees naeratab. «Ryle,» ütleb ta. «Ryle Kincaid.»

Ohkan ja tõmbun endasse. «Milline suurepärane nimi.»

«Miks sa seda nii kurvalt ütled?»

«Sest oleksin suurepärase nime pärast kõigeks valmis.»

«Sulle ei meeldi Lily?»

Keeran pea viltu ja kibrutan kulmu. «Mu perekonnanimi on … Bloom.»

Ta vaikib. Tunnen, et ta püüab haletsust tagasi hoida.

«Mõistan. See on õudne. See on kaheaastase tüdrukutirtsu, mitte kahekümne kolme aastase naise nimi.»

«Kaheaastase tüdruku nimi jääb ikka samaks, vahet pole, kui vanaks ta saab. Nimedest ei kasvata välja, Lily Bloom.»

«Minu õnnetuseks mitte jah,» vastan. «Aga asja teeb veel hullemaks see, et ma jumaldan aiandust. Ma armastan lilli. Taimi. Nende kasvatamist. See on mu kirg. Olen alati tahtnud lillepoodi avada, aga kardan, et keegi ei usuks, et see ongi mu soov. Kõik arvaksid, et püüan oma nime ära kasutada ja lilleseadja pole tegelikult mu unistuste töö.»

«Võib-olla küll,» vastab ta. «Aga mis sellest?»

«Ilmselt polegi midagi.» Taban end sosistamas «Lily Bloomi lilled». Näen, et ta naeratab pisut. «See ongi suure pärane lille seadja nimi. Aga mul on magistrikraad ärijuhtimises. Lillepood oleks allakäik, kas sa ei arva? Töötan Bostoni suurimas turundusfirmas.»

«Oma ettevõte poleks allakäik,» ütleb tema.

Kergitan kulmu. «Välja arvatud siis, kui see põhja läheb.» Ta noogutab nõustuvalt. «Välja arvatud siis, kui see põhja läheb,» kinnitab ta. «Mis su keskmine nimi on, Lily Bloom?»

Oigan, mis paneb ta kõrvu kikitama.

«Tahad öelda, et läheb veelgi hullemaks?»

Peidan pea käte vahele ja noogutan.

«Rose?»

Raputan pead. «Hullem.»

«Violet?»

«Oleks siis seegi.» Tõmbun küüru ja pomisen: «Blossom.»

Hetkeks valitseb vaikus. «Neetud,» ütleb ta vaikselt.

«Jah. Blossom on mu ema neiupõlvenimi ja mu vanemad arvasid, et see oli saatus, et nende nimed olid sünonüümid. Loomulikult oli siis minu sündides esimene valik lille nimi.»

«Su vanemad on vist parajad tõprad.»

Üks on. Oli. «Mu isa suri sel nädalal.»

Ta vaatab minu poole. «Kena üritus. Selle õnge ma ei lähe.»

«Päriselt. Sellepärast ma täna siia üles tulingi. Arvan, et pidin end lihtsalt tühjaks nutma.»

Ta vaatab mind hetkeks kahtlustavalt, veendumaks, et ma teda ei lollita. Ta ei palu oma eksituse pärast vabandust. Pilk muutub hoopis uudishimulikumaks, nagu ta huvi olekski päris. «Olite lähedased?»

See on raske küsimus. Toetan lõua kätele ja vaatan taas alla tänavale. «Ma ei tea,» ütlen õlgu kehitades. «Tütrena ma armastasin teda. Aga inimesena vihkasin.»

Tunnen, et mees vaatab mind veidi aega, ja lausub siis: «Mulle meeldib su ausus.»

Talle meeldib minu ausus. Usun, et vist punastan.

Oleme mõlemad veidi aega vait ja siis ta küsib: «Oled sa vahel soovinud, et inimesed oleksid läbinähtavamad?»

«Kuidas nii?»

Ta kraabib pöidlaga krohvitükki, kuni see lahti tuleb. Viskab selle siis üle karniisi. «Mulle tundub, et kõik muudkui teesklevad seda, kes nad on, aga sügaval sisimas oleme kõik ühtmoodi ummikus. Mõned lihtsalt varjavad seda paremini kui teised.»

Ryle hakkab pilve jääma või tegeleb sisekaemusega. Mulle sobib mõlemat pidi. Mu lemmikuimad vestlused on ilma tõeliste vastusteta.

«Arvan, et veidi ettevaatust ei tee paha,» ütlen. «Alasti tõed pole mitte alati ilusad.»

Ta silmitseb mind natuke. «Alasti tõed,» kordab siis. «See meeldib mulle.» Ta pöörab ümber ja kõnnib katuse keskele. Sätib mu selja taga ühe lamamistooli seljatuge ja laskub sellele. Ta lamab, paneb käed pea alla ja vaatab taevasse. Võtan tooli tema kõrval ja reguleerin selliselt, et oleksin temaga samas asendis.

«Ütle mulle üks alasti tõde, Lily.»

«Mille kohta?»

Ta kehitab õlgu. «Ma ei tea. Midagi, mille üle sa uhkust ei tunne. Midagi, mis tekitaks tunde, et ma polegi omadega nii hullusti ummikus.»

Vastust oodates vaatab ta taevasse. Jälgin silmadega ta lõuajoont, põskede kumerust ja suukontuuri. Mõtiskledes on ta kulmud kipra tõmmanud. Ma ei mõista miks, aga paistab, et ta tahab rääkida. Mõtlen tema küsimusele ja püüan leida ausat vastust. Kui viimaks leian, pööran pilgu temalt uuesti taevasse.

«Mu isa oli vägivaldne. Mitte minu, vaid mu ema vastu. Kui nad tülitsesid, sai ta mõnikord nii vihaseks, et lõi ema. Kui see juhtus, püüdis isa järgmised paar nädalat asja heaks teha. Ostis emale lilli või viis meid ilusatesse kohtadesse õhtusöögile. Vahel ostis ka mulle asju, sest ta teadis, et ma ei sallinud nende tülitsemist. Lapsena avastasin, et ootasin neid õhtuid, kui nad tülitsesid. Sest teadsin, et kui isa ema lööb, tulevad järgmised kaks nädalat imelised.» Vakatan. Ma ei usu, et olen seda endale iialgi tunnistanud. «Muidugi kui see minu võimuses olnuks, oleksin teinud nii, et isa poleks kunagi ema löönud. Aga vägivald oli nende abielu lahutamatu osa. Vanemaks saades taipasin, et olen samavõrd süüdi, sest ma ei teinud kunagi midagi. Suurema osa oma elust vihkasin isa, sest ta oli nii halb; aga ma pole sugugi kindel, et olen ise parem. Vahest oleme mõlemad halvad inimesed.»

Ryle vaatab mõtlikul ilmel minu poole. «Lily,» ütleb ta otsustavalt. «Halbu inimesi ei ole olemas. Oleme kõik lihtsalt inimesed, kes teevad vahel halbu asju.»

Avan juba vastamiseks suu, aga ta sõnad sunnivad mu vaikima. Oleme kõik lihtsalt inimesed, kes teevad vahel halbu asju. Keegi pole eriliselt halb, nagu pole keegi ka eriliselt hea. Mõni peab lihtsalt rohkem vaeva nägema, et halba endas maha suruda.

Järgneb Colleen Hooveri raamatus «Ei iial enam». Kirjastus Pegasus, 2017. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles