«Temaga oli veel midagi valesti, kuigi ta valvas hoolega, et keegi seda ei märkaks»

Foto: Raamat

Loe katkendit Janis Mackay raamatust «Magnus Vesse ookeaniseiklus», kirjastuselt Hea Lugu. Šotimaal väikeses mereäärses linnakeses elav Magnus Vesse ei kuulu kohe päris kindlasti klassi populaarseimate laste hulka – ikka on teised teda ja tema vanemaid kummaliseks pidanud. Üheteistkümnenda sünnipäeva eel viskab poiss merre pudeli, milles on kiri sooviga leida endale sõber ja saada julgemaks. Ent seda, mil moel tema soovi kuulda võetakse, poleks ta küll osanud ette näha…

Tere, kes Sa ka poleks!

Minu nimi on Magnus Vesse. Mul on nii hea meel, et Sa mu merest üles korjasid. Kolme nädala pärast saan ma üksteist. Mul on oma tuba, Neptunuse koobas, ja seal on igasugu pudeleid ja paadijäänuseid ja merikarpe ja naljaka kujuga puutükke ja uppunud laevadelt pärit aardeid. Ma elan mere lähedal. Sina, kes Sa selle leiad, tea, et ma soovin endale parimat sõpra ja tahan olla vapram. Ma tahan, et mu vanemad oleksid õnnelikud nagu enne. Ja loodan, et üksteist on hea vanus. Võib-olla me kohtume. Kes iganes selle leiab – meist võiksid saada parimad sõbrad. Mul on eri värvi silmad, üks roheline ja teine pruun, aga sellest pole midagi ja nagu juba ütlesin, on mu nimi Magnus Vesse. Õnn kaasa!

Magnus Vesse rullis väikese paberilehe kokku, libistas selle ettevaatlikult läbi tumerohelise klaaspudeli kaela ja pani seejärel pudelile korgi peale. Kell oli kümme õhtul, aga nii kaugel põhjas ei läinud suvise pööripäeva paiku peaaegu üldse pimedaks. Magnus Vesse jooksis randa ja hüppas vaevata üle teravate kivide. Jõudnud nii kaugele, kui minna sai, võttis ta käega üks, kaks, kolm korda hoogu ja viskas vana rohelise klaaspudeli merre.

Vesi oli vaikne. Pudel sulpsatas merre, kadus hetkeks ja tõusis siis taas pinnale, kust mõõn selle kaasa viis.

Magnus Vesse jälgis pudelit seni, kuni see muutus tibatillukeseks täpiks kauguses. «Õnn kaasa!» hüüdis ta pudelile järele, pööras ringi ja hüppas kivilt kivile, kuni jõudis tagasi liiva peale.

Ta pööras veel kord ringi ja piidles merd. Pudel oli läinud. Süda elevusest põksumas, jooksis ta mööda randa koju tagasi.

«Kus sa olid, Magnus?» hüüdis ema pimendatud magamistoast. Tema hääl kõlas nõrgalt ja katkevalt. Magnus Vesse pani väikese maja eesukse ettevaatlikult kinni ja jäi elutoa hämarasse valgusse seisma.

«Lihtsalt mere ääres,» ütles ta jooksmisest ikka veel hingeldades. «Väljas on veel valge.»

«Aeg on juba hiline, pojake. Mida nad meist nõnda veel rääkima hakkavad, kui sa jooksed ringi nagu mõni marakratt? Tule siia, las ma vaatan sind korra.» Pimendatud toast kostsid ema sõnad rabedate ja murelikena. Magnus Vesse hingas küüsi närides sügavalt sisse, võttis siis sõrme suust ja astus vanemate magamistuppa, et head ööd soovida.

«Väljas on ikka veel nii valge, ema. Päike alles paistab,» ütles ta, piieldes hämaras voodil istuva ema kühmus kuju poole. Loojuva päikese punased kiired tungisid läbi ettetõmmatud kardinate vahel oleva prao ja langesid ema iidvanana tunduvale näole. Kuigi ta oli ema sellisena näinud juba mitu aastat – ja tihtilugu just pimedas toas –, šokeeris vaatepilt närtsinud ja kortsuliseks muutunud vanemast teda ikka veel.

«Viskasin merre pudeliposti,» ütles Magnus, «muud ei midagi.»

«Ah nii, pojake? Miks?»

«Niisama, lõbu pärast. Ja ... ja ma soovisin midagi.»

«Tubli, Magnus. See on hea. Soove läheks meil vaja küll. Kas laineid oli?» küsis ema aeglaselt ja väriseva häälega.

«Ei. Meri on ikka veel sile nagu pannkook,» vastas Magnus ettevaatlikult tahapoole astudes. Ta tahtis sellest pimedast, kurvast paigast minema saada. Ta tahtis olla oma toas, mille ta oli muutnud rannale uhutud leidude aardekambriks. Ja ta ei tahtnud emale oma soovidest rääkida. Kui ta räägiks, siis ei pruugiks need enam täituda. Seda teavad kõik.

«Kas väljas oli veel kedagi?» küsis ema.

«Ei, rannas ei olnud, aga kuulsin muusikat. Ma arvan, et külakeskuses on tantsupidu, kuulsin ansamblit mängimas. Te peaks mõnikord isaga sinna minema. Sa ju saad veel käia. Sa võiksid tantsida – vanaema rääkis, et olid suurepärane tantsija. Sa ju saaks, ja isa ka,» ütles Magnus Vesse, hääles valu. «Te võiks. Ma ei tea, miks te ei taha. Te võiks …»

Ema raputas oma valgejuukselist pead.

«Oh, pojake! Meil on siin parem, parem, kui oleme vaikselt. Mine nüüd magama. Isa tuleb ütleb sulle varsti head ööd. Mine nüüd, poja, mine.»

Ema viipas aeglaselt käega ja Magnus Vesse läks head ööd pomisedes oma tuppa. Ta soovis miljonendat korda, et ka tema vanemad käiksid igal reedel kogukonnakeskuses peetaval keilil ja kõrtsis ja sulgpalli mängimas ja teeksid kõiki neid asju, mida normaalsed vanemad teevad. Oma toa vaikuses võttis Magnus Vesse kätte hommikul kaldalt leitud õõnsa roostetanud kella. Aarded muutsid kõik talutavamaks. Vana kell tundus tema noores käes raske. Poiss vaatas üksisilmi seda kumerat roostes asja. See võis vabalt olla mõni vana laevakell, mõtles ta lootusrikkalt. Kell mõnelt suurelt purjelaevalt või lausa ristlejalt – nagu need uhked Orkneysse suunduvad laevad, mida ta oli möödumas näinud. Ta tõstis kella üles ja tunnetas selle raua raskust. Aga tema sünget tuju poleks suutnud leevendada isegi mitte kurja saatusega Titanicu laevakell. Ja Vesse teadis, et sünge tunde olid põhjustanud õelad sõnad, mida ta oli pärastlõunal oma vanemate kohta pealt kuulnud.

«Ah nemad?» oli poes viibinud mees pead vangutanud, märkamata enda taga seisvat poissi.

«Nad on kuidagi veidrad!»

Ja kuigi Magnus Vesse oli tahtnud vanemate kaitseks välja astuda, ei olnud tal jätkunud julgust midagi öelda. Selle asemel oli ta poest välja jooksnud ning unustanud koomiksi ja kommid, mida oli kavatsenud osta.

Nüüd, oma toa vaikuses, jooksid tal peast läbi sajad mõtted. Nad on kuidagi veidrad!

Asi oli selles, et poes olnud mehel oli õigus. Vanemad ja nende poeg olid tõesti kuidagi veidrad ning see veidrus polnud midagi niisugust, mis paneks vaid kergelt muigama. Mida vanemaks Magnus Vesse sai, seda enam ta märkas, et midagi on viltu. Magnus Vessel olid, nagu ta pudelisse pandud kirjas oli kirjutanud, kummastavad silmad: üks roheline, teine pruun. Ja nagu poleks see veel piisavalt kummaline olnud – ka tema pupillid olid musta asemel tumesinised. Lisaks oli temaga veel midagi valesti, kuigi ta valvas hoolega, et keegi seda ei märkaks. Nimelt olid tema varvaste vahel vaevumärgatavad, kuid siiski tõelised lestad.

Ja kõige tipuks oli tema vanematel see hirmus häda. Nad olid veidrad! Nad polnud hipid ega gootid, nohikud ega maheaednikud, mootorratturid ega mööduvate rongide passijad, võllaroad ega kommunistid. Ei, nad olid palju imelikumad! Ragnor ja Barbara, Magnus Vesse vanemad, nägid välja iidvanad. Ma ei pea siin silmas viitkümmet eluaastat, paari halli juuksekarva, naerukortse ja kahekordset lõuga. Ei, sugugi mitte. Kuigi Magnus Vesse ise oli vaid kümneaastane, nägid tema vanemad välja ligi sajased. Kusjuures kõige enam kõhedust tekitas külaelanikes see, et vaid mõni aasta tagasi olid Ragnor ja Barbara olnud noored, terved ja ilusad. Siis aga olid nad järsku raugastunud.

Osa külaelanikke kartis, et selline raugastumine võib olla nakkav, ja nad hoidsid neist eemale. Muidugi käis algul mõni sõbralik hing kataloogide, loteriipiletite või poisi jaoks toodud mänguasjadega nende ukse taga, aga kui Barbara ust avamast keeldus, ei tulnud enam nemadki.

Seega oli Magnus Vesse elu üsna üksildane. Tema kulul tehti koolis nalja ning mänguvahetunnis oli ta tavaliselt omaette ja luges raamatut, mängis kuulikestega või vaatas tühjusesse. Ta soovis, et oleks piisavalt vapper, liitumaks teiste laste mängudega või seismaks oma vanemate eest, aga mõte hakata vastu kõige suurematele kiusajatele võttis põlvist nõrgaks.

Niisiis hoidis ta koolis omaette, tema ja ta veidrad tühjusesse vahtivad silmad. Vähemalt arvasid teised õpilased, et too veidrik Magnus Vesse vahib tühjusesse. Nad ei teadnud, et tegelikult oli poiss hoopis meres – lainete all või lainelaual või sukeldumas või kivide vahel krabisid püüdmas või uppunud laevadelt aardeid otsimas. Ja kui too tahumatu mees sel pärastlõunal oli irvitades poes ütelnud: «Ah nemad? Nad on kuidagi veidrad!», oli Magnus Vesse suutnud vaid huulde hammustada, ringi pöörata ja minema joosta.

Nüüd, roostes kella käes hoides, püüdis ta sellele kõigele mitte mõelda. Ta kuulis, kuidas ema kõrvaltoas vaikselt nuuksus nagu enamikul õhtutel. Ta tõusis püsti ja läks akna juurde. Vee kohale oli kerkinud üüratu kuu. Erinevalt vanematest ei tõmmanud Vesse kunagi kardinaid ette. Ta tõstis roostetanud rauatüki üles ja viibutas seda edasi-tagasi, kujutledes, et helistab kella, hoiatamaks kõiki pardal viibijaid saabuva tormi eest.

Magnus Vesse kuulis isa elutoas ringi tammumas. Varsti tuleb Ragnor pojale head ööd soovima. Uni aga tundus nii kaugel olevat. Võib-olla oli asi suvise pööripäeva aegses valguses, millele lisandus täiskuu mõju, aga Magnus Vesse pea käis ringi. Tema peas keerlesid katkendid keelepeksust, karmid sõnad, mida ta oli sattunud külas pealt kuulma. Need kõik tulid nüüd talle meelde, kraaksudes nagu varesed: «Nood vanad seal rannal, nende häda on selles, et nad ei söö liha, vot mis!» Nii väitis proua Gow, lihuniku naine. «Jätke meelde – pole liha, pole ilu.»

«Eeh! Mina kuulsin, et nad praadisid end päikese käes ära ja näevad seepärast sajased välja.» Nii ütles kahvatu proua Gunn, kes oli suur viiekümnefaktorise päikesekreemi austaja. «Mina küll osooni ei usalda,» lisas ta ja pani käed kulmu kortsutades rinnale risti.

«Eeh-ei, see pole päris põhjus. Tegelikult läksid nad Californiasse ilulõikusele ja vaat, mis nüüd sai!» teatas tilluke Patsy Mackay. Magnus Vesse nägi teda vaimusilmas, ohkimas ja nägu käte vahel hoidmas, justkui kardaks ta, et vanadus tedagi ootamatult tabab ja tal nägu eest kukub.

Ta kujutas ette, kuidas kõik need keelepeksjad on kobarasse kogunenult uppuval laeval, nende karjed soolasesse vette kadumas ja tema vana laevakell neile hingekella löömas.

Siis aga leidis ta, et niimoodi mõelda pole temast eriti kena – pealegi, «sõnad ei saa haiget teha», nagu isa alalõpmata kordas. Niisiis kujutles Magnus neid lihtsalt laeval viibimas, kõik puntras ja korralikult läbi ligunenud.

Oli juba hilja ja väljas oli läinud pimedaks. Magnus Vesse silmalaud muutusid raskeks. Ta pani laevakella riiulisse meritähe kõrvale ja ronis voodisse. See oli laev, millega ta igal ööl veealusesse unemaale purjetas. Mis tahes nimedega teda päeva jooksul ka narritud poleks – Tulnukasilmad või Jalutuskepp või Kanasüda või Näoõnnetus –, miski sellest ei tundunud oma voodis unne vajudes enam nii oluline. Uni parandas kõik haavad. Uni ja unenäod.

Enne kui Magnus sel õhtul magama jäi, tuli isa talle head ööd soovima nagu ikka. Ragnor võttis poja käed oma pihku ja nägi, et Magnuse küüned olid nahani ära näritud. Pikkade hallide juuste, nahkse ja kortsulise näoga mees paitas poja tumedat pead ja sosistas sõbra­likult: «Püüa mitte muretseda, poisu, sellised me nüüd oleme.»

«Aga mind narritakse, isa. Mulle ei meeldi see.»

«Tead ju küll, mida öeldakse – et haiget teha saavad ikka nuiad ja kivid, mitte sõnad?»

«Aga see pole nii,» ütles Magnus Vesse, «ja ma kardan neid.» Aga tema hääl oli unine. Isa sõnad kostsid poolunne justkui kaugusest.

«Olukord võiks olla veel halvem,» jätkas Ragnor poja kätt silitades. «Inimesed räägivad seljataga ja solvavad sind. Mõni lihtsalt on selline. Nad ei oska muudmoodi. Ää’ kuula neid, Vesse. Ole uhke enda üle. «Ei ole halb olla teistsugune. Sa oled eriline, mu poeg – kui sa vaid teaksid, kui eriline. Aga praegu püüa oma eluga toime tulla nii hästi, kui oskad. Head ööd, Vesse!»

Kui Ragnor toast välja läks, pomises ta midagi mere kohta ja kuidas see Vessele julgust annab ... aga poiss magas juba sügavalt.