«Ma panen kirja üksnes positiivsed, tujutõstvad, normaalsed mõtted. Hullumeelsed mõtted ei ole lubatud»

Foto: Craig Robinson / PantherMedia / Scanpix

Loe katkendit Alex Michaelidese trillerist «Vaikiv patsient», mis keskendub noore kunstniku Alicia Berensoni müstilisele juhtumile.

Alicia Berensoni päevik

14. juuli

Ma ei tea, miks ma seda kirjutan.

See ei ole õige. Võib-olla ma tean, aga ei taha seda endale tunnistada. Ma isegi ei oska öelda, kuidas nimetada seda, mida kirja panen. Selle kohta päevik öelda on natuke liig. Mul pole ju õieti midagi öelda. Päevikut pidas Anne Frank või siis Samuel Pepys, mitte aga minusugune. Ja selle toimetisteks nimetamine kõlaks kuidagi liiga akadeemiliselt. Just nagu peaksin tegema iga päev ülestähendusi, ja seda ma ei taha – kui see muutub tüütuks kohustuseks, ei saa sellest asja.

Võib-olla ei nimeta ma seda üldse mingit moodi. See on üks nimetu asi, kuhu ma teen aeg-ajalt sissekandeid. Nii meeldib mulle märksa rohkem. Kui paned millelegi nime, ei lase see sul seda enam täiel määral näha või mõista, miks see on oluline. Sa keskendud sõnale, mis on õigupoolest kõige väiksem osa, jäämäe tipp. Mina olen ikka sõnadega hädas olnud – mina mõtlen rohkem piltides, väljendan end kujunditega –, nii et ma ise ei oleks hakanud seda iial kirjutama, tegin seda üksnes Gabrieli pärast.

Olen viimasel ajal mõne asja pärast masenduses olnud. Arvasin, et mul on õnnestunud seda üsna hästi varjata, aga tema märkas seda – selge see, et ta märkas, tema märkab kõike. Ta küsis, kuidas maal edeneb – mina vastasin, et ei edene. Ta valas mulle klaasi veini ja mina istusin köögilaua ääres ja tema tegi süüa.

Mulle meeldib vaadata, kuidas Gabriel köögis õiendab. Ta on võluv kokk: elegantne, balletlik, süstemaatiline. Erinevalt minust. Mina tekitan kaose.

«Räägi minuga,» ütles ta.

«Pole midagi rääkida, ma lihtsalt jooksen vahel kinni. Mul on niisugune tunne, nagu sumpaksin poris.»

«Proovi õige asjad kirja panna, tee ülestähendusi. Ehk on sellest abi.»

«Võib-olla tõesti. Katsetan.»

«Kullake, ära pelgalt ütle seda, vaid tegutse ka.»

«Tegutsen.»

Ta ei jätnud mind rahule, aga mina ei astunud mingeid samme. Ja siis, paar päeva hiljem, kinkis ta mulle selle väikese raamatu, kuhu kirjutada. Raamatul on mustast nahast kaaned ja paksud valged tühjad lehed. Silitasin esimest lehte, tundsin sõrmede all selle siledust – siis teritasin pliiatsi ja tegin algust.

Ja tal oli loomulikult õigus. Tunnen end juba praegu paremini – selle kirja panemine on omamoodi vabanemine, väljund, koht, kus end väljendada. Natuke vist nagu teraapia.

Gabriel ei öelnud seda, aga ma sain aru, et ta on minu pärast mures. Ja kui aus olla – ja miks ka mitte –, siis tegelikult soostusin seda päevikut pidama selleks, et teda rahustada, tõestada, et mul pole midagi viga. Ma ei taha, et ta minu pärast muretseb. Ma ei taha põhjustada talle vähimatki muret, teha teda õnnetuks või põhjustada talle valu. Ma armastan Gabrieli nii väga. Ta on ilma igasuguse kahtluseta minu elu armastus. Ma armastan teda totaalselt, täielikult, vahel ähvardab armastus tema vastu mind üleni vallata. Vahel ma mõtlen …

Ei, sellest ma ei kirjuta.

Sellest tuleb selliste rõõmsate ideede ja kujutluspiltide register, mis pakuvad mulle kunstialast inspiratsiooni, mis õhutavad mu loovust. Ma panen kirja üksnes positiivsed, tujutõstvad, normaalsed mõtted.

Hullumeelsed mõtted ei ole lubatud.

***

Alicia Berenson oli kolmekümne kolme aastane, kui ta oma abikaasa tappis.

Nad olid seitse aastat abielus olnud. Mõlemad olid kunstnikud: Alicia oli maalikunstnik ja Gabriel tuntud moefotograaf. Gabrielil oli selgesti eristuv stiil: ta pildistas poolnälginud poolpaljaid naisi omapäraste nurkade all, mis näitas neid inetumana, kui nad olid. Pärast tema surma tõusid ta fotode hinnad astronoomilistesse kõrgustesse. Kuigi tema stiil on meisterlik ja efektne, on see minu arvates ausalt öelda üsnagi ebasiiras. Neis ei ole Alicia parimate tööde tundesügavust. Loomulikult ei tea mina kunstist nii palju, et osata öelda, kas Alicia Berenson maalikunstnikuna peab ajahambale vastu. Tema talenti jääb igavesti varjutama tema kuriteoga seotud kuulsus, nii et on raske objektiivne olla. Ja mina pole sugugi erapooletu. Ma võin tulla välja üksnes oma arvamusega, kuigi see ei pruugi eriti palju väärt olla. Ja minu silmis oli Alicia omamoodi geenius. Peale tehnika on tema maalidel ebatavaline võime haarata tähelepanu – haarata vaatajal peaaegu kõrist – ja hoida seda raudses haardes.

Gabriel Berenson tapeti kuue aasta eest. Ta oli neljakümne nelja aastane. Ta tapeti kahekümne viiendal augustil – võib-olla mäletate, et see oli erakordselt kuum suvi, mil temperatuur kerkis rekordkõrgusele. Päev, mil ta suri, oli aasta kõige kuumem.

Gabriel tõusis oma elu viimasel päeval varakult. Auto tuli talle järele kell 5.15 hommikul ja viis ta kodust – mida ta jagas Aliciaga – Londoni loodeosas Hampstead Heathi serval võtetele Shoreditchi. Ta veetis päeva ühe maja katusel ajakirjale Vogue modelle pildistades.

Alicia liikumiste kohta pole eriti palju teada. Tal oli näitus tulemas ja ta oli töödega plaanist maas. Suure tõenäosusega veetis ta päeva, maalides aia tagumises otsas paiknevas suvemajakeses, mille oli hiljuti ateljeeks ümber ehitanud. Lõppkokkuvõttes venis Gabrieli fotosessioon pikemaks ja ta toodi koju alles kell üksteist õhtul.

Pool tundi hiljem kuulis nende naaber Barbie Hellmann mitut lasku. Barbie helistas politseisse ja kell 23.35 saadeti Haverstocki politseijaoskonnast välja auto, mis jõudis Berensonide maja juurde vähem kui kolme minutiga.

Eesuks oli lahti. Majas valitses pilkane pimedus, mitte ükski lüliti ei töötanud. Politseinikud läksid pimeduses hallist elutuppa ja valgustasid seda taskulampide valgusvihkudega. Alicia leiti seismas kamina ees. Tema valge kleit kumas taskulambivalguses tontlikult. Näis, et Alicia ei tajunud üldse politsei kohalolekut. Ta seisis liikumatult, kangestunult, just nagu jääst tahutud skulptuur, tema näol oli kummaline hirmunud ilme, otsekui seisaks ta silmitsi mingi nähtamatu õudusega.

Põrandal maas oli püss. Selle kõrval pimeduses istus liikumatult Gabriel, tooli külge seotud, randmed ja pahkluud traadiga kinni köidetud. Esmalt arvasid politseinikud, et ta on elus. Ta pea oli pisut ühele küljele vajunud, nagu oleks ta teadvuseta. Siis aga oli taskulambivihus näha, et teda oli mitu korda näkku tulistatud. Ta kenad näojooned olid igaveseks läinud ja alles oli üksnes söestunud, mustaks kõrbenud verine sodi. Sein ta selja taga oli täis kolju-, aju-, juuste- ja verelärakaid.

Kõik kohad olid verd täis: verd oli pritsinud seintele, seda voolas tumedate ojadena mööda põrandat, piki puidust põrandalaudade sooni. Politseinikud järeldasid, et tegu on Gabrieli verega, aga seda tundus olevat liiga palju. Ja siis helkis midagi taskulambi valguses: Alicia jalgade ees maas oli nuga. Teine valguskiir tõi nähtavale verepritsmed Alicia valgel kleidil. Üks politseinik haaras tal käsivartest ja tõstis ta käed üles valguse kätte. Alicia randmetel olid sügavad haavad – värsked haavad, millest voolas verd.

Alicia pani vastu katsetele ta elu päästa, tema talitsemiseks läks vaja kolme politseiniku jõupingutusi. Ta viidi kõigest paariminutilise teekonna kaugusele Royal Free Hospitali. Teel haiglasse kaotas ta teadvuse. Ta oli kaotanud palju verd, aga jäi ellu.

Järgmisel päeval lamas ta haiglavoodis, erapalatis. Politsei küsitles teda ta advokaadi juuresolekul, kuid Alicia ei lausunud kogu küsitluse vältel ühtki sõna. Ta huuled olid kaamed ja veretud, need võbelesid aegajalt, kuid ei moodustanud sõnu, ei toonud kuuldavale ühtki häält. Ta ei vastanud ühelegi küsimusele. Ta ei suutnud rääkida, keeldus rääkimast. Samuti ei lausunud ta ühtki sõna siis, kui talle esitati süüdistus Gabrieli mõrvas. Ta vaikis endiselt ka siis, kui ta vahistati, keeldudes oma süüd eitamast või seda tunnistamast.

Alicia ei lausunud enam iial ühtki sõna.

Tema järjepideva vaikimise tõttu muutus lugu tavalisest kodutragöödiast millekski märksa suuremaks: salapäraks, mõistatuseks, mis vallutas järgnevateks kuudeks ajalehtede esiküljed ja avalikkuse kujutlusvõime.

Alicia vaikis endiselt, kuid ta tegi ühe avalduse. Maali. Ta tegi maaliga algust pärast seda, kui ta haiglast välja kirjutati ja kohtuistungini koduaresti pandi. Kohtu määratud psühhiaatriaõe sõnul ei söönud Alicia õieti midagi ega maganud peaaegu üldse – ta üksnes maalis.

Tavaliselt kulus Alicial enne uue maali juurde asumist nädalaid või kuid: ta tegi lõputul hulgal visandeid, muutis kompositsiooni, eksperimenteeris värvide ja vormiga, pikale kandmisperioodile järgnes pikaleveninud sünnitus, mille kestel ta kandis ülima hoolega lõuendile iga viimse kui pintslitõmbe. Nüüd aga oli ta oma loomeprotsessi drastiliselt muutnud, lõpetades maali kõigest mõni päev pärast abikaasa mõrva.

Ja enamiku silmis piisas juba sellest, et teda süüdi mõista: see, et ta naasis nii kähku pärast Gabrieli surma ateljeesse, oli erakordse tundetuse tõestus. Külmaverelisele mõrtsukale omane koletislik hoolimatus.

Võib-olla oli see nii. Aga ärgem unustagem, et kuigi Alicia Berenson võis olla mõrvar, oli ta ka kunstnik. Vähemalt minu silmis on täiesti arusaadav, et ta võttis kätte pintslid ja värvid ning väljendas oma segaseid tundeid lõuendil. Pole siis ime, et seekord tuli maalimine talle kätte nii kergelt – kui leina võib nimetada kergeks.

Maal kujutas endast autoportreed. Ta kandis maali pealkirja selle alumisse vasakpoolsesse nurka helesiniste kreeka tähtedega.

Vaid ühe sõna.

ALKESTIS.