«Mina olen üleval, sina oled üleval, kassid on üleval ja ainult su isa magab...»

FOTO: Craig Robinson / PantherMedia / Scanpix

Loe katkendit Dagmar Lambi raamatust «Kirjad tütrele ehk kuidas ma emaks kasvasin ja selle käigus last maha ei tapnud». Võta osa ka lugejamängust, et osaleda raamatu loosis. Loe lähemalt siit!

Kaheksateistkümnes kiri

Seitse kuud

Mu armas Miilur-Piilur

Eile said sa seitse kuud vanaks. See on üks, kaks, kolm, tuhat, seitse! Nii palju kuid! See on seitse kuud rohkem kui vastsündinu, näiteks. Seitsme kuuga jõuab näha kolme aastaaega. Oleks ehk isegi rohkem, kui talv oleks pihta hakanud, nagu ta tavaliselt selleks ajaks on. Aga praegu on veel lõputu sügis.

Viimasel elukuul ... oeh, ma isegi ei tea, kust alustada. Kuu alguses tegelesid sa peamiselt istumise, roomamise ja kolmnurkasendiga. Ja siis ühtäkki – bämm! Sa tõusid püsti! Nüüd algab iga hommik nii, et sa lööd silmad lahti, teed: «Daa!», keerad end neljakäpakile ja hakkad must üle ronima. Ikka kaugemale! Ikka sinna, kus on põnev! Kus saab ronida, end püsti vinnata, maailma näha! Su lemmiktegevuseks ongi praegu end millegi najal püsti upitamine ja siis seismine, patsutamine ja valjuhäälne olukorra kommenteerimine.

Ja siis sa kukud – kõmaki!

Nuttu, frustratsiooni, haigetsaamisi on viimastel päevadel meie majas palju. Sa kukud, sest ei jõua seista või ei oska end hästi istuli lasta või lihtsalt tasakaal kaob ära, ja see on normaalne. Aga see on ka nii kohutav! Su väike peakolu saab nii palju lopse päeva jooksul, et kuigi ma teen nalja, et sa oled rumal sportlane, hakkan ma varsti su aju pärast tõeliselt muretsema.

Vahepeal sa õnneks istud ka ja mängid rahulikult mingite oma asjadega. Juhtmetega näiteks. Või pudelitega. Või sokkidega. Või ajalehtedega. «Päris» mänguasjadega sa eriti ei viitsigi mängida, ikka huvitab sind tehnika või juhtmed – ühesõnaga, kõik keelatu.

Kuu keskpaiku sa ka roomasid hoogsalt, eriti kasside järele, aga nüüd oled sa otsustanud, et roomamine on tittedele, ja eelistad seismist või äärmisel juhul neljakäpakil edasi vänderdamist. Õnneks liigud sa nii veel aeglaselt, nii et vähemalt selles suhtes on rahulikum.

Sel kuul tulid sul ka esimesed hambad. Jaa! Neid on mitu! Ja kõik jutud, millega mind varem hirmutati («Oo, sa veel oota, kui tal veel hambad tulevad!»), on osutunud sinu puhul müütideks. Sa pole absoluutselt teistsugune. Sind ei häiri need hambad karvavõrdki. Peaasi, et rahulikult sul sügada-närida lastaks.

Lõpuks oled sa hakanud vaikselt nautima ka väljaskäike, maailm on nüüd huvitav, mitte enam suur, lärmakas ja hirmutav. Aga ainult teatud piirini. Ja magada sa õues ikka ei oska, aga see on täiesti okei, sest sa magad ideaalselt autos ja peaaegu-hästi kodus. Nüüdseks on sul päevas kaks lõunauinakut ja ideaalsetel päevadel suudad sa need mõlemad üle-tunni-ajased teha. Ideaalseid päevi on muidugi väga vähe. Väga.

Siis need ööd ... on viimasel nädalal olnud kohutavad. Sa oled lihtsalt üleval. Lihtsalt. Ei nuta ega midagi, lihtsalt oled üleval. Kui ma sind just kinni ei hoia, siis hakkad sa kohe neljakäpakil roomama või end võrevoodis üles upitama. Seisad seal. Ja kukud – kolaki – peaga vastu otsaseina. Või noh, kukuks, kui ma sul seal kaua laseks üksi seista. Siis ongi nii, et mina olen üleval, sina oled üleval, kassid on üleval ja ainult su isa magab (neil kordadel, kui ta kodus on). Sel ei saa muidugi mina lasta sündida ja ma karjun natuke, et ikka kõik oleks üleval. Sest ma olen ilgelt tige. Ja mulle ei meeldi, et nii on. Et ma olen tige. Et sa ei maga. Et mina ei maga MITTE IIALGI. Anna mulle andeks nende kordade eest ja ma luban, et sa ei näe mind enam sellisena, kui sa ükskord magad jälle normaalselt. Niisiis, palun, maga! Või õigemini – sa võid ärgata, see on normaalne, sa jäädki vahepeal ärkama väga pikaks ajaks. Aga lihtsalt ... jää magama tagasi.

Misveel-misveel ...

Ah jaa! Paar aega tagasi tegid sa ka oma elu esimese nalja ja see oli totaalselt nummi. Nimelt ronisid sa mulle otsa ja püüdsid mu nina hammustada. Kui ma selle peale kiljuma ja naerma hakkasin, vaatasid sa mind üllatunult, proovisid korra veel hammustada ja mu kiljumist taas nähes hakkas see sulle lõbu pakkuma. Tegid: «Hõõ! Hõõ!» (sellist natuke evil laughter’it) ja ründasid taas mu nina, ise vahepeal naerda kõkutades. Nüüd teedki sa seda nalja aeg-ajalt ja see on nii äge.

Ja siis sa väsid ära, paned pea mulle õlale või kõhule ja oled natuke niimoodi. Mis on vist kõige armsam asi maailmas.

Sa oledki kohutavalt armas. Võiks lausa öelda, et kõige armsam. Ja ma ütlen seda sulle iga päev, kui väga ma sind armastan ja ilmselt rikun ma su sellega totaalselt ära (ütleksid vana kooli inimesed), aga mind ei huvita. Ma tahan, et sa teaksid – siin maailmas on vähemalt üks inimene, kes armastab sind täpselt nii, nagu sa oled. Tingimusteta ja lõputult.

Sest igal inimesel on üht sellist inimest maailma vaja. Luba ma olen sulle see inimene.

Armastades

Emme

 
Tagasi üles