Anna Haavaga ühel ja samal aastal debüteeris meie luulemaailmas Elise Aun. Tänapäeval on ta välja jäänud kõigist kirjandusõpikutest ja ärkamisaegsetes luulekäsitlustes nimetatakse vaid tema nime.
Tunnustuse tiivul üllatas Elise Aun lugejaid oma luulekogudega ridamisi – järgmisel aastal ilmus «Laanelinnuke» ja seejärel «Metsalilled». Karl-August Hermann polnud kitsi oma kiituse jagamisega, kirjutades: «Elise Aun võtab aineid luuletada elust, loodusest, metsast, laanest, vanemate ja laste armastusest, kevadest, suvest, sügisest, talvest, lilledest jne. Iseäranis tugev temas on usulik tundmus, /.../ Mis veel Auni luuletustes väga meeldib, see on tema luuleliste mõtete lapselik ja kombeline puhtus, nagu ka lõbus kõne voolavus. Tema luuldeid võivad iseäranis kasvav naesesugu lugeda.»