/nginx/o/2019/05/25/12196797t1hfd83.jpg)
Loe katkendit Andrei Hvostovi teosest «Kirjad Maarale». Raamat sündis autori soovist seletada lahti meie aja ühiskonna ning inimkäitumise nähtusi oma lapselapsele, kes praegu alles paariaastane on, ent 30 aasta pärast võiks ehk kirjanikust vanaisa isiklikke selgitusi soovida.
Õnne ja raha seos. Huvitav, kas sinu suureks saades viitsib keegi veel selle üle arutleda? Mina elan praegu maailmas, kus õnne suurust kiputakse mõõtma rahas. Võibolla see polegi nii vale, sest raha saab konverteerida väga paljudeks hüvedeks. Hariduseks näiteks. Terviseks ka, vähemalt teatud piirides, sest jõukal inimesel on kergem järgida tervislikke eluviise. Raha on konverteeritav vabaduseks, sest kui sa ei pea enda elatamiseks kahel töökohal rabama, nagu minu ajal paljud inimesed seda teevad, siis on sul võimalik teha midagi sellist, mis on vaba inimese tunnus – saad istuda niisama ja mõelda juhuslikke mõtteid.
Vana-Kreekas olid vaimutöötegijad need, kes ei pidanud end füüsilisele tööle kulutama. Kõik need hiilgavad filosoofid, kelle mõtteid ja teooriad sa hakkad õppima juba põhikoolis, olid inimesed, kellel oli võimalik kulutada aega mõtlemisele, ja mis eriti oluline, neil oli aega teiste mõtlejatega vaielda.
Isegi kui sa peaks õppima suurte Hiina mõtlejate pärandit, kui need on Kong Fuzi või Laozi, ja mitte Platon või Sokrates, siis oli see samamoodi ka Hiina ühiskonnas – selleks, et maailma üle juurelda, peab olema vaba aega. Aga vaba aega saab teatud mõttes osta.
Ent siin on kõik suhteline. Ma pean silmas rikkust.
Maara, sind ei tohiks üllatada järgmine mõte – mida väiksemad on inimese vajadused, seda rikkam ta on.
Ma tean tänu Liisile juhtumeid perekondadest – need on tema õpilaste lood – kus pealtnäha kõrge elustandard heas kohas asuva maja, basseini, kahe autoga ja nii edasi, annab tulemuseks selle, et peres on söök või siis näiteks teatrikülastused väga limiteeritud; kogu raha läheb pangalaenude maksmiseks. Sellises hiilgavas majas elav laps võib tunda tühja kõhtu.
Keskajal esines sellist asja samuti – mõni aadliperekond ehitas endale võimsa kivilinnuse, kõrge torni ja ületamatute müüridega, ruineerides end selle ehitamisega sedavõrd, et kogu ülejäänud elu pidid nad, ja ka nende järeltulijad, sööma savikaussidest kõige lihtsamat toitu ning kandma takuseid särke, langedes elatustasemes samale pulgale, kus olid nende sõltlased talupojad.
Aga – nende elupaigaks oli kogu ümbruskonda valitsev kivist loss, mille torni võis näha juba kilomeetrite kauguselt. Ja selle nimel muidugi tasus oma lauahõbedast, ehetest, sametriietest ja mööblist loobuda.
Maara, kui sul veab, siis sa leiad endale elukaaslaseks inimese, kellega sa jagad arusaamasid ühisest vaesusest ja rikkusest.
Põhiküsimus paarisuhte käimashoidmiseks võib olla järgmine: kas teha nädalas viiskümmend tundi tööd, et lubada endale veebruaris puhkust Tais; või teha nädalas tööd vaid kakskümmend tundi, et mitte kunagi Taisse sõita, kuid see-eest istuda niisama kodus, vaadata aknast välja ning lugeda raamatuid.
Seal teisel pool akent on küll igavene mitte-suvi, erinevalt Andamani mere ääres asuvast Phuketist, aga sa tead, et ärkad järgmisel hommikul nii nagu ärkad, kasvõi kell kümme, ja siis lähed kiirustamata raamatukokku, kus istud terve pärastlõuna ilukirjanduse saalis, loed mõnda raamatut, kirjutad ise midagi, aga võib ka juhtuda, et vahid niisama aknast Toompea ning Kaarli kiriku torne.
Minu suhted vanaema Kadiga läksid osaliselt ka sellepärast nässu, et Kadi oli lõunamere paradiisisaarte usku, siit tuleneva valmisolekuga teha tööd parimate protestantliku eetika traditsioonide järgi, sellal kui mina olin raamatukogudes, muuseumides, teatrisaalides või siis niisama pargipingil logelemise poolt, mis tähendas seda, et isikliku heaolu tagamiseks tuleb teha nii vähe tööd kui võimalik.
Mis on mul seniajani ka õnnestunud. Võin uhkusega öelda, et minu napid sissetulekud on püsinud aastaid muutumatuna, aga samas teen ma selle sissetuleku saavutamiseks üha vähem tööd.
Ja ma olen veendunud, et ma olen Kadist rikkam, ehkki tema aastane sissetulek ületab minu oma mitmekümnekordselt.
See-eest on mul vaba aega sada korda rohkem kui temal. Tead, milles see väljendub? Ma võin peaaegu alati minna sinu emale appi – ta on praegu, kui ma seda kirjutan, kunstiakadeemiat lõpetav üliõpilane – ja ta vajab mõned korrad nädalas abi, see tähendab vaba aega. Ma võin tulla teie juurde ükskõik millal ja hoida sind nii kaua kui vaja. Tõstan su titevankrisse ja me läheme uitama Hirveparki ja Snelli tiigi äärde. Keset päeva, sel ajal kui Kadi on aheldatud oma büroosse, nii nagu ka kümned tuhanded teised inimesed on oma töökoha vangid. Aga meie sinuga oleme kaks vaba hinge, kulgeme kiirustamata ümber Toompea nõlva, sina magad rahulikku titeund ja mina vaatan Snelli tiigi parte ning mõtisklen, et mida ma sulle mõeldud raamatu järgmisse peatükki võiks kirjutada.
Ja kui me Hirvepargist ära tuleme, et hakata mööda Toompea teed üles tõusma, siis ma vaatan kaastundlikult Prantsuse lütseumi poole ja mõtlen Liisile, kes kiirustab järjekordsesse tundi, või kui tal on vahetund, siis täidab kiiruga e-kooli lahtreid, kuulab õppealajuhataja muresid, vestleb mõne lapsega, kes on depressiooniga võideldes oma randmed žiletiga ära lõikunud, hoiab telefoni viie sentimeetri kaugusel kõrvast, et kuulata sealt kostvat ärritunud lapsevanema huilgamist, prindib kontrolltöö lehti, ja selle kõige juures teab, et tema kohuseks on minna tundi heatujulise ning naeratavana – „paneme aga uue säraküünla persse ja lähme klassi ette särama“, nagu nad seal õpetajate toas küüniliselt nalja teevad.
Kõik töötavad üle, töötavad end haigeks. Aga meie tatsame igapäevaseid muresid eirates tänavat mööda üles, ja kui ma olen su emale üle andnud, kes on just saabunud hingeldavana loengust või seminarist, siis ma lähen samamoodi kiirustamata raamatukokku.
Maara, saad aru, mis on põhiline nipp?
Oskus olla rahul sellega, mis on sulle antud.
«Sa pead tahtma seda, mida sa saad,» nagu õpetab Liis. Aga sellega jõuame järgmise suure teemani, sest oskus teha vahet unistustel ja võimalustel – see on suur kunst.