«Umbes kaksteist liitrit sooja, limast, haisvat lootevett leotas läbi mu pea, lainetas mööda selga pükstesse ja mööda jalgu allapoole»

Jonathan Cranston

FOTO: Erakogu

Loe katkendit Ühinenud Ajakirjade kirjastuselt ilmunud raamatust «Loomaarst ratastel», mille autor Jonathan Cranston ei ole sugugi tavaline loomaarst. Lisaks oma igapäevatööle Oxfordshire'i maaliliste metsade vahel lehmade, kitsede, kanade ja kasside seltsis on ta töötanud ka hämmastavalt paljude eksootiliste loomadega üle maailma, teiste hulgas näiteks sebrade, ninasarvikute ja hiidpandadega.

Martin astus kliinikusse kepsakal sammul. Surfilaud tema auto katusel oli piisav selgitus.

«Hommikust, Martin,» ütlesin. «Leidsid paar head lainet?» Kell oli pool üheksa ja ma olin ka ise äsja kohale jõudnud.

«See on alati võrratu. Pole paremat viisi päeva alustada. Sulle pole veel külge hakanud?»

«Ma pean kõigepealt kalipso ja laua hankima,» mõmisesin. Surfihullus oli ilmselgelt kõige tähtsam eeldus, et töötada loomaarstina nii lähedal Woolacombe’i rannale Põhja-Devonis. Seega oli ülestunnistus, et ma polnud pärast kuut nädalat seal töötamist isegi veel randa jõudnud, peaaegu kuritegelik.

«Sa peaksid minema Second Skini Brauntonis! Andy otsib sulle kalipso ja kasutatud laua ja oledki valmis. Usu mind, see meeldib sulle. Võta kindlasti viie-/kolmemillimeetrine kalipso, siis saad ka detsembris ilma ära külmumata välja minna.»

Jonathan Cranston “Loomaarst ratastel”

FOTO: Raamat

«Aitüma,» vastasin ja tegin endale mõttes ülestähenduse poodi minna. Asi polnud selles, nagu oleksin ma surfamist vältinud – kaugel sellest. Ma lihtsalt polnud kõigi nende muutuste käigus, mis mul tuli pärast lõpetamist läbi teha, sealhulgas lõunasse Devonisse kolimine ja veterinaararsti karjääri alustamine, lihtsalt aega leidnud ühegi uue harrastusega tegeleda, ehkki olin sellest endiselt huvitatud. Järgmine kord Brauntonisse minnes hangin endale kalipso.

Seejärel läksime mõlemad kliinikusse, et vaadata, mis päeval meile pakkuda on. Päevakava läbi vaadates nägin, et mul on vaja üle vaadata paar lonkavat lehma, siis üks mastiidiga lehm ja seejärel, nagu õnnekombel selgus, oli keskpäevaks broneeritud visiit härra Gilesi juurde Home Farmis, et kastreerida kümmekond pullihakatist. Home Farm asus kohe Brauntoni naabruses ja kui kõik läheb plaanikohaselt ja ühtki kiireloomulist juhtumit vahele ei tule, jõuan teha kiire lõuna ja kalipsodele pilgu peale visata.

Ja nii ma läksingi kell kolmveerand kaks tol neljapäevapärastlõunal tagasi autosse, kaasas tuttuus 5/3mm Second Skini kalipso, ja Andy hoidis juba silmi lahti, et leida mulle kasutatud Bic 7’9 Mini Mal surfilaud – väidetavalt ideaalne laud algajale. Ilmselgelt pidi minust peatselt saama järjekordne Põhja-Devoni loomaarst, kes sõidab ringi, surfilaud autokatusel, valmis enne või pärast tööd veest läbi lipsama.

Autos istudes ja rahulolevalt lõunat nosides otsustasin uut ostu nädalavahetusel proovida ja ehk isegi surfitunni broneerida. Ma polnud valves ja mul puudusid laupäevaks plaanid. Puhkuste hooaeg oli läbi ja mis võis olla parem viis üht päeva veeta? Telefon helises, katkestades mu mõttelõnga. See oli Jackie, kliiniku registraator, kes tegeles farmiloomade ja hobuste juhtumitega.

«Jonny, oled sa kastreerimisega valmis jõudnud? Saaksid sa minna härra Wattsi juurde Upper Hill Farmis Umberleigh’s? Seal on ühel lehmal raske poegimine.»

«Muidugi, ma olen praegu Brauntonis… Kus on Umberleigh?» Kuus nädalat tööl ja ma õpin ikka veel ümbruskonnas orienteeruma. Olin enne lõunasse kolimist naiivselt naviseadme ostnud, kuid avastasin peatselt, et oru mõlemal küljel asuvatel farmidel on ühesugune postiindeks; navi võib olla kasulik asi Londonis, aga Devoni maakolkas pole sellest suuremat abi. Õnneks teadis Jackie viiekümne kilomeetri raadiuses iga viimast kui postkasti, laternaposti, pubi ja telefoniputkat ja suutis mind juhatada navi täpsusega.

«Barnstaple’ist lõunasse, sõida mööda A377-t läbi Bishop’s Tawtoni ja mööda teed edasi, kuni jõuad Umberleigh’sse, pööra Rising Suni juures üle silla vasakule…» Kritseldasin raevukalt tema juhiseid kortsus paberitükile, mille leidsin kõrvalistuja istme eest põrandalt. «… ja farm asub sada meetrit mööda seda teed paremat kätt.»

«Hästi, aitäh.»

«Sul peaks sõiduks kuluma umbes pool tundi, sõltuvalt liiklusest. Ütlen härra Wattsile, et sa oled teel. See koht on kaardile märgitud, seega peaks olema üsna lihtne leida… Oh, ja ta ütles, et lehm on põllu peal ja ta ei saa teda lauta.»

«Juba lähen.»

«Aitäh, Jonny. Martin või Neil on saadaval, kui peaks selguma, et on vaja keisrilõiget.» Sellega lõpetas ta kõne.

Võtsin juhipoolsest uksetaskust välja Ordnance Survey kaardi, avasin selle rooli kohal, siis murdsin kokku nii, et Umberleigh jäi keskele, laotasin kõrvalistmele ja asusin teele. Nelikümmend minutit hiljem keerasin farmiõue, olles end sõidu jooksul surmani väsitanud sellega, et püüdsin peas läbi mängida kõik võimalikud variandid, mis võiksid poegimisel esineda, ja kuidas nendega toime tulla. Iga päev viimase kuue nädala jooksul olin end tundnud nagu osaleja «The Crystal Maze’i» ja «Mastermindi» ristandis. Raamatutarkus ja mõned praktilised oskused olid aidanud mul jõuda finaalsaatesse, kuid nüüd pidin praktiliste oskuste ja probleemilahendusoskuste repertuaari kiiresti laiendama, et teooriat ka tegelikkuses kasutada. Just see üleminek muudab esimese lõpetamisjärgse aasta palju stressirohkemaks kui ükskõik mis ülikoolis. Kõige tähtsam on hea ja toetava bossi ning kolleegide olemasolu, ja selles osas oli mul kõvasti vedanud.

Härra Watts tervitas mind selle iseloomuliku devonlase-naeratusega, millega olin samuti harjuma hakanud.

«Tere pärastlõunast, noormees. Me vist pole kohtunud, aga Jackie ütleb, et sa oled täitsa asjalik!»

«Meeldiv kohtuda, härra Watts. Teie lehmal on vist poegimisega probleeme?»

«Arthur, kutsuge mind Arthuriks – ma lihtsalt ei talu seda ametlikku juttu, ma olen lihtne talumees… Jah, tõesti, see on tal neljas poegimine, pole kunagi varem muret teinud, aga nüüd on ta heinamaal… Saba on püsti ja muudkui pressib, aga midagi ei juhtu. Püüdsin katsuda, aga noh, seal on päris kitsas, ma sain vaevu käe sisse, mul pole aimugi, mis toimub. Siis ma mõtlesin, et see juhtum on asjatundjate jaoks.»

«Kui kaua poegimine kestnud on?» küsisin.

«Oh, umbes kaks või kolm tundi, minu meelest. Märkasin teda hommikul pikali. Mõtlesin, et äkki on kerge poegimishalvatus, süstisin siis kella üheteistkümne paiku ampulli kaltsiumit naha alla. Siis ta veel ei poeginud. Kui ma kell üks teda uuesti vaatama läksin, oli ta ikka pikali, aga punnitas – siis ma püüdsingi katsuda ja kutsusin sind. Ma mõtlen, et ta ehk isegi ei poegi veel, aga tal on tähtaeg juba käes… Igatahes on see veider, tegi mind täitsa nõutuks.»

«No lähme siis ja vaatame üle.»

Ta viskas halvustava pilgu mu universaalkerega Ford Focusele.

«Ei usu, et su auto heinamaal sõidab, parem võta, mis sul vaja on, ja tule minuga kaasa.»  «Ühel päeval ostan ma Defenderi,» mõtlesin, kui püüdsin kõikvõimalikke vajaminevaid asju kokku korjata.

«Sa kavatsed end seal laagrisse seada või?» küsis ta, kui ma kaks kasti varustusega tema Land Roveri tahaotsa laadisin.

«Kas teil on midagi selle vastu?» lõõpisin vastu. «On teil vasika väljatõmbaja olemas?»

«Jah, see on heinamaal lehma juures.»

«Hästi. Lähme siis.»

Asusime teele läbi farmihoovi ja mööda vana munakiviteed, mida mõlemalt poolt ääristas kõrge luudpõõsa- ja astelhernehekk. Farmi lambakoer tormas ühest hoonest välja, jooksis meile järele ja Arthur aeglustas sõitu.

«Tule nüüd, Fly,» hüüdis ta küljepeeglisse vaadates. «Neile üldse ei meeldi, kui nad maha jäetakse.»

Koer hüppas pingutuseta autokasti ja me sõitsime mööda teed edasi. Umbes kahesaja meetri pärast keeras ta vasakule ja peatus värava ees, mille avamiseks ma välja hüppasin. Nägin umbes kahekümne meetri kaugusel heinamaal istuvas asendis lehma: holstein-friis. Ta paistis üsna ilus loom. Nägin suurt veeämbrit ja heinahunnikut kohe tema nina ees ja paari meetri kaugusele tema taha visatud vasika väljatõmbajat. Arthur sõitis läbi värava ja ma sulgesin selle auto järel. Kui astusin sinnapoole, kuhu ta auto parkis, märkasin ülejäänud karja heinamaa kaugemas servas söömas. Neid oli arvatavasti kolmekümne ringis, see karjamaa oli kinnijäänud lehmadele, keda rohkem ei lüpstud, sest nad pidid kahe järgmise kuu jooksul poegima.

Land Roveri juurde jõudes võtsin karbi rektaalkindaid ja libesti ning astusin lehma taguotsa juurde. Kinnas kätte, libesti peale, käsi sisse. Tundsin silmapilk seda, mida Arthur oli mulle öelnud: kõik tundus tõepoolest ebanormaalselt kitsas. Hetkeks sattusin ka mina segadusse ja lehma lähemalt uurides sain aru, et mu käsivars pöördus seda tehes nagu punnivinn. Ja äkitselt teadsin ma täpselt, mis on valesti.

«Mis sa arvad?» küsis Arthur.

«Tal on emakakeerd – seepärast te ei saanudki kätt kuigi kaugele.»

«Misasi

«Emakakeerd. Seda tuleb ette tiinuse lõpus, kui vasikas on väga suur, lehm keerab end või libastub ja emakas keerdub ümber iseenda nii, et see ei lase vasikal sündida. Me peame selle kas lahti keerama või keisrilõike tegema.»

«No palun väga!» lausus ta, võttes soni peast ja kratsides laupa. «Ma olen lehmadel poegimisi vastu võtnud nelikümmend aastat ja pole kordagi sellise asja peale sattunud. Kas me saame selle lahti keerata?»

«Me võime proovida – aga on siin kedagi, kes võiks appi tulla? See on kolme inimese töö. Me peame lehma keerama, aga minu käsi peab tema sees olema, et ma saaksin emakat ja vasikat paigal hoida, siis tuleb keerata lehma ümber iseenda ja loodetavasti keerdub emakas lahti.»

«Vahi aga. Proua Watts saab kindlasti appi tulla, ma lähen otsin ta üles.» Ta hüppas Land Roverisse ja suundus tagasi värava poole.

Mu süda peksles. Muidugi teadsin ma teoreetiliselt, kuidas emakakeerdu lahendada – see oli klassikaline eksamiküsimus –, aga selle sooritamine päriselus oli hoopis teine tera. Erinevalt paljudest veterinaariatudengitest oli mul siiski olnud õnne seda protseduuri oma silmaga näha, kui ühes Fermoy loomakliinikus Iirimaal assisteerisin. Mäletan, et loomaarst Ian võttis end kibekülmal ööl vööni paljaks, näidates, kui tähtis on teha kindlaks, kumba pidi on emakas keerdunud, et seda õiges suunas lahti keerata.

Kui Arthur oli läinud, kontrollisin ja veelkord kontrollisin keeru suunda; see oli vastupäeva, mis tähendas, et emakat tuli keerata päripäeva, et see lahti keerduks, või keerata lehma vastupäeva, kui emakat paigal hoida. Oli see ikka niimoodi? Mulle tundus loogikavastane keerata lehma keeru suunas. Käisin kõik uuesti samm-sammult peas läbi. Jah… see on õige, nüüd olin kindel. Või kui ma eksin, pean arvatavasti Martini või Neili appi kutsuma oma elu esimesele keisrilõikele!

Arthur tuli peatselt tagasi koos abikaasaga, väikese ümara naisega, kellel olid punased põsed ja sõbralik naeratus. Arthur oleks nagu lohistanud ta minema köögitoimetuste juurest, tõenäoliselt mõne maitsva koogi küpsetamiselt, mõtlesin ma. Viledaks kantud, sõnajalarohelise tepitud jope alt, mille ta ilmselt oli Arthuri appikutse peale kiiruga selga visanud, paistsid lilleline kleit ja põll, jalas olid kummikud ja peas beež mütsilotu.

«No nii, sina oled siis see uus loomaarst. Mina olen Mary, Arthuri naine, tore sinuga tuttavaks saada,» ütles ta. «Arthur räägib, et see on keeruline juhtum ja veel midagi lehma pööramisest?»

Seletasin talle olukorda ja selle manöövri eesmärki.

«No on alles töö!» vastas tema.

«Kas saate hakkama? Kas te suudate Arthuriga teda keerata?» küsisin.

«Oh, ära meie pärast küll muretse. Me oleme siin farmi pidanud ammuilma enne seda, kui sina sündisid, ja me oleme selle aja jooksul mõne lehma ikka keeranud, kuhu tarvis. Kas pole, Arthur? Aga muidugi mitte niiviisi.»

«Oleme tõesti,» nõustus Arthur.

«Tore. Niisiis, meil on tarvis pöörata ta vasakule küljele ja siis ümber,» ütlesin, jäljendades tegevust, et mõttes kontrollida, kas mul on ikka õigus.

«Teeme nii.»

Lehma taga täies pikkuses siruli, lükkasin õrnalt parema käe sisse tagasi. Tundsin pingul laisidet ja liikudes seda pidi vastupäeva nii kaugele kui sain, tundsin ka vasika sõrga. Oli kitsas, kuid mul õnnestus käsivars tasakesi piisavalt kaugele suruda, et sain jalast kinni haarata. See oli hea märk. Kui ma suutsin käe nii kaugele lükata, tähendas see, et keerd oli tõenäoliselt vaid 180 kraadi ja meil oli rohkem šansse seda lahti keerata.

«Hea küll,» ütlesin, «olen valmis, keerake nüüd.» Nad lükkasid lehma õrnalt vasakule küljele. Kuna lehma jalad olid nüüd vabad, pidin olema ettevaatlik, et mitte hoopi saada. Arthur võttis paar köit ja tegi eraldi silmused esi- ja tagajalgade ümber, siis haaras esijalgadest ja peast, Mary haaras tagajalgadest ja üheskoos tõmbasid nad nendest, keerates lehma tasapisi selili ja seejärel paremale küljele. Painutades ühtaegu nii taga- kui esijalgu, suutsid nad seejärel kõigutada lehma tagasi istuvasse asendisse.

Mõju oli imeline: pinge laisidemes kadus, nüüd võisin käsivarre lükata palju kaugemale ja palju kergemini tunda vasika jalgu ja pead, mis olid normaalses asendis, ja ka vasika ema tundis end ilmselgelt paremini. Tundsin kokkutõmmet, siis veel üht. Kolmandaga puhkesid lehmal looteveed. Käsivars endiselt õlani lehma sees, pea temast vaid paari sentimeetri kaugusel ja kogu keha välja sirutatud, tabas mind lehmatäis allantoisi-amnionivedelikku. Umbes kaksteist liitrit sooja, limast, haisvat lootevett leotas läbi mu pea, lainetas mööda selga pükstesse ja mööda jalgu allapoole, täites alumised sentimeetrid mu säärikutes. See oli sama hea kui mulle oleks vannitäis seda kraami pähe kallatud. Ma poleks saanud enam märjem olla. Mõistsin, miks oli Ian tol külmal ja tuulisel õhtul Iirimaal särgi seljast võtnud. Miks polnud ma ise selle peale tulnud? Tagajärg oli otsesõnu öeldes jäle.

«Oh taevake! Kuidas see nüüd küll juhtus?» kommenteeris Mary. «Tundub, et sa oled üks õige märg noormees. Aga kas ma peaksin sellest järeldama, et pööramine läks korda?»

Püüdsin meeleheitlikult säilitada enesevalitsust ja professionaalsust, et mu vastus kõlaks nagu mehel, kes end täielikult kontrollida suudab.

«Jah, jah, muidugi, proua Watts. See läks suurepäraselt korda. Me… me peaksime nüüd saama vasikal aidata ilmale tulla ilma eriliste raskusteta.»

Ma polnud end läbiligunemise hetkest peale liigutanud. Polnud mingit vajadust jääda sellesse asendisse, kui emakas oli lahti pööratud; pealegi oli järgmine ülesanne vasikas välja saada. Kuid ma teadsin, et iga minu liigutus vaid tugevdab läbiligunemisest tingitud jälestust. Siiski ei jäänud mul midagi muud üle, ning sügavalt hinge tõmmates ja püüdes samal ajal mitte sisse hingata, tõusin püsti, kummardusin Land Roveri kasti ja võtsin sealt poegimisabi nöörid.

Kinnitasin nöörid vasika esijalgade külge, ühendasin need väljatõmbajaga, ja tirisin ta aeglaselt ilmale: see oli suur, terve pullvasikas. Kõik oli hästi. Tulemus oli oivaline; keerd pidi olema tekkinud üsna hiljuti, sest see polnud ei emakale ega vasikale suurt viga teinud. Mulle tegi tulemus heameelt – kuigi ma ei saanud midagi parata, et soe, limane vedelik, mis kiiresti mu kehal jahtus, tarretus ja selle käigus venivamaks muutus, kleepides mu ihukarvad riiete külge, mind mõnevõrra häiris. Iga mu liigutus kujutas endast nüüd piinarikast kehakarvade kitkumist. Püüdsin säilitada professionaalsuse kindlameelset hõngu, kuid mu liigutused pidid küll meenutama mingit kurjast vaimust vaevatud robotit. Õnneks oli Arthuril ja Maryl liiga hea meel vasika üle, et mind märgata.

«Sellel teie Jackiel oli õigus – sa oledki täitsa asjalik! Hästi tehtud, härra loomaarst, see oli muljetavaldav töö,» laksas Arthur mulle vastu selga. Püüdsin tänulik välja näha – ma olingi siiras vaimustuses –, kuid tema laks läkitas jäise vedeliku joa minu pükstesse, taasäratades selle külma ja limase aistingu, mida mu keha meeleheitlikult püüdis unustada.

Rõõmus, et ema vasika eest hoolitses ja kõik paistis korras olevat, pööras Mary pilgu nüüd minu poole.

«Mul on tunne, et on aeg sind duši alla saata. On sul kuivad riided kaasas?»

Ikka veel uus selle eluviisi jaoks, tundsin end võõras majas duši all käimise osas pisut ebamugavalt. Pealegi polnud mul nagunii midagi muud selga panna, mistõttu ei tundunud mõte külmade, limaste ja haisvate riiete selgatõmbamisest pärast sooja dušši kuigi meelitav.

«Väga lahke teist, proua Watts, aga kahjuks ei ole mul vahetusriideid kaasas ja ma ilmselt sõidan otse koju ja pesen seal.»

«Sa tahad öelda, et ei jää isegi teed jooma ja kooki sööma?» küsis ta heitunult. „Küpsetasin spetsiaalselt sulle… Kindlasti leiame mõned Arthuri vanad püksid sulle jalga tõmmata.»

Viskasin vargsi pilgu Arthuri poole. Ta oli meeter kaheksakümmend pikk ja vähemalt 90-sentimeetrise vööümbermõõduga. Ma upuksin tema pükstesse, mõtlesin, kuid teest ja koogist keeldumine oleks jällegi ebaviisakuse tipp.

«See on teist uskumatult lahke,» kogelesin ma, «aga ma peaksin vist sõitma koju pesema ja riideid vahetama, ja pealegi ei tahaks ma teie majja sellisena tulla, seepärast on ehk parem, kui me jooksime teed ja sööksime kooki õues…»

«Oh, ära sina ometi meie maja pärast muretse, kullake, see on näinud palju hullematki kui sinu seisundis mehi, usu mind.»

Ja niiviisi kügelesin veerand tundi hiljem – vastupidiselt kõigile instinktidele, mis käisid viisakate kommete, väärikuse ja sündsuse kohta – kleepuva, märja, haisva kaltsuhunnikuna ebakindlalt köögitoolil, minu vastas istumas end väga mõnusalt tundev Arthur, sellal kui Mary oli ametis oivalise biskviitkoogi lahtilõikamisega ja seejärel vee keetmisega teekannus minu selja taga pliidil. Tee kustutas janu ja kook oli maitsev ning seega võtsin ebameeldivast olukorrast parima, küsides mõlemat juurde. Vaatamata mõnusale teejoomisele minu väline hädaolukord siiski ei paranenud. Olles üksteist vastastikku tänanud, pugesin ettevaatlikult rooli taha, käivitasin mootori ja sõitsin farmist minema.

Tagasi üles