Kirjanik Heli Künnapas: aega on kõigil, aga tihti ei märgata, millele seda kasutatakse

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Heli Künnapas.
Heli Künnapas. Foto: Erakogu

Kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas aega ei raiska. Viie lapse kõrvalt on ta olnud ka väga agar kirjutaja ja avaldas hiljuti oma 19. teose, milleks on lasteraamat «Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks».

Heli Künnapas on viljakas kirjanik ja aktiivne poliitik juhtides Eesti Vabaerakonna Pärnumaa piirkonda. Ta on ka Heli Kirjastus OÜ omanik, kirjutab blogi ja on viie lapse ema. Tänaseks on tema sulest ilmunud juba 19 raamatut, millest kaks on lasteraamatud. Nii võib jääda mulje, et mõnele on vanajumal ööpäeva mõned tunnid lisaks andnud, kuid kirjaniku enda sõnul on asi tegelikult väga lihtne.

Heli Künnapase noorteromaan «Ütlemata sõnad».
Heli Künnapase noorteromaan «Ütlemata sõnad». Foto: Raamat

Eks kõigil ole aega ühepalju. Küsimus on Künnapase meelest selles, kuidas seda kasutada. Suvel on lapsed kodus ja suuremad aitavad väiksemaid vaadata. Kodus töötades saab ta hästi oma tööaega juhtida ja tegutseda just siis, kui selleks sobiv hetk vabaneb. Oma teiseks tööajaks peab kirjanik öötunde, kui lapsed on magama läinud. Öises vaikuses saab ta kirjutada uusi raamatuid, sest siis pole keegi teda segamas.

Aja kasutamiseks järgib Heli Künnapas enda sõnul põhimõtet, et kui tal on vaba hetk, siis ta mõistab selle väärtust ja ei jää teleka ette mingit mõttetut saadet vaatama, mis teda isegi ei huvita. «Teen kõike teadlikult. Kui ka telekat vaatan, siis tean, mida sealt vaatan. Kui aga vabaneb aeg töötamiseks, siis teen seda. Aega on kõigil, aga tihti ei märgata, millele seda kasutatakse.»

See, et Helist kasvas kirjanik, on mõneti loogiline asjade kulg. Ta sirgus üles kodus, kus oli riiulite kaupa raamatuid ning kus õhtuti vanemad raamatuid lugesid. Ka tänapäeval oodatakse tema sõnul tihti lastelt, et nad loeksid, aga samas ei näe lapsed, et vanemad ise raamatu kätte võtaksid. «Lapsed aga õpivad pigem eeskuju, mitte meie sõnade järgi,» teab ta omast kogemusest.

Igasuguste lugude väljamõtlemine on kirjaniku selgitusel alati olnud üks oluline osa tema elust, kuid kirja hakkas ta neid panema neid veidi vanemana. «Nii et eks see kuidagi ikka on mu sees alati olemas olnud. Küsimus oli vaid selles, et ma seda oskust kasutada julgeks,» nendib ta.

Esimesed lugejad on kõige lähemal

Heli Künnapas on eelkõige tuntud noorteromaanide ja romantiliste romaanide poolest. Tema esimene lasteraamat «Laste ilus elu maal» on fotodega raamat sellest, mida lapsed maal teevad. Sealsed mõtted on võetud ta enda laste tegemistest ning fotodelgi on Heli lapsed. Seetõttu loevad nad seda raamatut ema sõnul pigem nagu mälestusteraamatut ajast, kui nad väiksed olid. 

Foto: Raamat

Värskelt välja tulnud «Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks» on kirjaniku sõnul samuti oma laste peal ära testitud. «Kirjutamiseks saingi julgust, kuna lugesin oma lastele käsikirja esimesi peatükk ette ja neile meeldis,» tunnistab ta. «Karupoja raamatust leidsid lapsed kiiresti julgustavaid sõnu ja soovitusi, mida neile igapäevaselt olen andnud. Nii et eks nad ikka tunnevad, et see teos samuti kuidagi tänu neile on sündinud.»

«Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks» räägib autori selgitusel esialgu võimatuna näiva unistuse poole püüdlemisest. «Unistused peavad olema suured, aga samas kui need näivad võimatud, siis tihti inimesed meie ümber ei toeta neid. Ja paljudki meist annavad kohe alla. Õnneks leidus karupoja kõrval ka neid, kes tema unistuse poole püüdlemist toetasid. Nii tulebki varsti välja, et tegelikult on hea tahtmise korral kõik võimalik.»

Tagasi tõmbajate puhul tasub Künnapase sõnul mõelda, et miks nad seda teevad? Näiteks avastab Karupoeg Lukas sama, mida tihti eluski näeme - need, kes teisi tagasi tõmbavad, on need, kes pole enda unistusi täita julgenud. «Nii et elu oleks hulga lihtsam ja ilusam, kui me kõik oma unistuste poole liiguksime, mitte ei kulutaks aega ja energiat teiste halvustamisele,» märgib kirjanik kogenult.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles