William Faulkner oli väga niru postimees

William Faulkner. Foto aastast 1955.

FOTO: akg-images / scanpix

1921. aastal oli Ameerika kirjanik William Faulkner 24-aastane ja elas Greenwich Village’is. Ta oli just teist korda Mississippi Ülikoolist välja kukkunud ja töötas raamatupoes, aga muutus rahutuks. Viimaks hankis Faulkneri mentor, Oxfordi advokaat Phil Stone talle kooli juures postkontori ülema töökoha.

On teada, et aasta pärast tööle asumist sai William Faulkner isegi palgatõusu, kuigi on arusaamatu, millega ta selle välja teenis, sest on säilinud palju tõendeid, et ta tegi oma tööd üsna halvasti. «Ma sundisin Billi seda tööd vastu võtma, kuigi ta tahtis loobuda ja oli selle vastu,» rääkis Phil Stone aastaid hiljem, kui David Minter kirjaniku elulugu kirjutas. «Ta oli kõige halvem postitöötaja, keda kunagi on nähtud.»

Väidetavalt tegi Faulkner kontori lahti siis, kui tal selleks parajasti tuju oli. Ta luges inimeste tellitud ajakirju ja viskas ära nende kirju, mida pidas ebaoluliseks. Töö ajal mängis ta oma sõpradega kaarte või kirjutas luuletusi samal ajal kui kliendid väljas ootasid, kirjutab Lit Hub.

Kirjanik Eudora Welty koges Faulkneri postkontori tööd omal nahal. Tema kirjelduse järgi oli võimatu kirjale kahesendist marki osta, sest müügiluugi juures ei olnud kedagi. «Me koputasime ja tagusime vastu letti, tagusime veel ja tagaruumist ei olnud midagi kosta,» kirjutas ta. «Kutsusime teda nimepidi ja lõpuks ta tuli välja. William Faulkner. Meie segasime teda… Siis, kui ta oleks pidanud kirju välja panema ja ees letis marke müüma, oli tema tagaruumis silma alt väljas ja kirjutas luuletusi.»

Imekombel töötas Faulkner sel kohal kolm aastat, kuigi töötamisele pühendas ta nii vähe tähelepanu kui võimalik. 1924. aastal külastas postkontorit inspektor, kes andis Faulkneri tööle hävitava hinnangu.

Kirjanikku süüdistati ametlikult oma tööülesannete eiramises ja töö ajal lugemises. Faulkner oli lasknud klientidel järjekorras oodata ja ei katkestanud nende nurina peale lugemist. Tuli välja, et ta oli kasutanud tööaega ka raamatu kirjutamiseks ning jätnud klientide pakid edasi saatmata. Lisaks lasi kirjanik kontori taharuumi võõraid inimesi, käitus klientidega ebaviisakalt, ei rääkinud nendega ja oli süüdi paljudes teistes pisivigades kirjade käitlemisel.

Inspektori andmetel oli Faulkner ära visanud inimeste kirju koguni postkontori sissepääsu kõrval asuvatesse prügikastidesse ning mõnel kliendil tuli korduvalt oma kirju ja tellitud ajakirju prügikastiust üles otsida.

William Faulknerile anti viis päeva aega oma kirjaliku vastuse koostamiseks. Selle põhjal tuli inspektoril otsustada, kas ta sobib oma ametisse või mitte. Vastus, mille laekumine võttis ilmselgelt kauem kui viis päeva, jättis ilmselt inspektori imestusest mõneks ajaks tummaks.

«Nii kaua kui ma elan kapitalistlikus süsteemis, mõjutavad mu elu eeldatavalt rahakate inimeste vajadused. Aga olgu ma neetud, kui ma peaks olema jooksupoiss igale ringirändavale kaabakale, kel on kaks senti postmargi jaoks. See, härra, on minu lahkumisavaldus,» vastas Faulkner.

Tagasi üles