Raamatud, mis pakuvad küllaldaselt nii fantaasiat kui põnevust

FOTO: pexels.com

Need raamatud sisaldavad suurel hulgal nii põnevust kui ka fantaasiat. 

1. «Tütar suitsust ja luust» Laini Taylor

Noor kunstiõpilane Karou kistakse Prahas julma ebamaisesse sõtta. Toimumas on midagi eriskummalist, üle terve maa ilmuvad ustele põletatud mustad käejäljed, mille jätavad taevas haigutava lõhe kaudu kohale hiilinud tiivulised võõrad. Karou joonistusvihikute lehed on täis koletisi, kes võivad olla ka tõelised. Ta ise kõneleb mitmeid keeli ja sugugi kõik neist pole inimestele mõistetavad. Ning Karou sinised juuksed on ka tegelikult sellist kummalist värvi. Kes ta on? Ja kes on Akiva, poiss, keda ta oleks nagu tundnud juba ammu? 

2. «Tindisüda» Cornelia Funke

Kas on maailmas midagi kaunimat kui kirjatähed? Maagilised märgid, imeliste maailmade ehituskivid, neist paremadki veel: lohutajad, üksinduse peletajad. Saladuste hoidjad, tõekuulutajad. Cornelia Funke «Tindisüda» on raamat raamatust, see on lugu loos. Teisisõnu: raamat «Tindisüda» räägib «Tindisüdame» raamatust – päriselu ja kirjaniku loodud elu segunevad omavahel. Raamatuköitja Mo’l on imepärane võime: kui ta loeb raamatut ette, satub alati keegi raamatust meie maailma aga keegi ümbritsevatest kaob raamatu kaante vahele. Nii ilmubki ühel päeval «Tindisüdame» raamatust Folchartide majja kurjuse kehastus Capricorn, tema teener Basta ja tuleneelaja Tolmusõrm, nende asemel kaob raamatusse Meggie ema Reza. Capricornile meeldib siinne elu ja et tagasisattumist vältida, otsustab ta kõik «Tindisüdame» eksemplarid hävitada. Nii röövivadki Capricorni mehed viimase «Tindisüdame» ning ka Mo, et tema imepärast võimet omakasupüüdlikult ära kasutada. Raamatuköitja tütrel ei jää muud üle, kui minna isa otsima.

3. «Võlurid» Lev Grossman  

Punane kuma valgustas Foggi nägu altpoolt ja võib-olla olid süüdi moonutatud mälestused ja alkohol, kuid Quentin arvas, et nägi selles näos midagi, mida seal tema Brakebillsi esimesel päe­val ei olnud, midagi joobnut, julma ja mitteisalikku. Kui Fogg oli saanud kätte selle, mida otsis, tõmbas ta nii kõvasti, kui jõudis, ning sütest välja see tuligi: deemon, taga sädemesaba, koera mõõ­tu ja maruvihane. Sama jõulise liigutusega surus dekaan vingerda­va kurivaimu Gretcheni saledasse selga. Neiu ahmis õhku, kogu ta keha kangestus, nagu oleks talle kallatud kaela pangetäis jääkülma vett. Ja siis nägi ta välja lihtsalt hämmeldunud, väänates end, et heita pilk üle õla, sest deemon ei tekitanud üldse mitte mingit tunnet.

Tagasi üles