«Mul on nii kahju, Rachel, aga mul on sulle kohutav uudis. Ma röövisin su tütre»

FOTO: Giuseppe Anello / PantherMedia / Scanpix

Loe katkendit Adrian McKinty psühholoogilisest põnevikust «Kett». Su telefon heliseb. Sulle teatatakse, et su laps on röövitud ja sina pead tema vabastamiseks röövima ühe teise lapse. Kui sa seda ei tee, siis su laps tapetakse. Kui sa politseisse lähed, siis su laps tapetakse. Kui sa kunagi sellest kellelegi räägid, siis su laps tapetakse. Sa oled nüüd uus lüli katkematus Ketis. Kett on julm meetod, mille abil kasutatakse ära kõige tähtsamat inimlikku tunnet – võimet armastada – selleks, et raha teha. Kas sul õnnestub oma laps vabastada ning Kett purustada? Edgar Allan Poe ja mitmete teiste auhindadega pärjatud krimikirjaniku Adrian McKinty psühholoogiline thriller «Kett» on ingliskeelse maailma raamatumüügiedetabeli tipus.

Adrian McKinty «Kett».

FOTO: Raamat

Telefon heliseb, see ehmatab teda.

Varjatud number.

Ta paneb valjuhääldi peale. «Halloo?»

«Sa pead kahte asja meeles pidama,» ütleb läbi kõnemoonutusseadme kostev hääl. «Esiteks: sa ei ole esimene ja kindlasti ei ole sa ka viimane. Teiseks: pea meeles, asi ei ole rahas – asi on Ketis.»

See peab küll mingi nali olema, ütleb üks osa ta ajust. Aga teine, sügavam, iidsem struktuur ta väikeajust hakkab reageerima nõnda, et seda saab vaid kabuhirmuks pidada.

«Mulle tundub, et teil on vale number,» pakub ta.

Hääl jätkab tuimalt: «Viie minuti pärast, Rachel, saad sa oma elu kõige olulisema telefonikõne. Sa pead auto tee äärde seisma jätma. Sa pead mõistusega asja juures olema. Sa saad täpsed juhtnöörid. Vaata, et su telefon oleks laetud, ja hoolitse, et sul oleks pliiats ja paber, et need juhtnöörid üles kirjutada. Ma ei hakka teesklemagi, nagu saaks see sinu jaoks kerge olema. Järgnevad päevad on väga rasked, aga Kett aitab sul hakkama saada.»

Rachelil on väga külm. Tal on rauamaitse suus. Ta pea käib ringi. «Ma pean politseisse helistama või …»

«Ei mingit politseid. Mitte mingisuguseid õiguskaitseorganeid. Sul läheb hästi, Rachel. Sind poleks valitud, kui me arvanuks, et sa oled inimene, kes rööpast välja läheb. See, mida sinult palutakse, võib praegu võimatuna tunduda, aga see on täiesti sinu võimete piirides.»

Jäine judin jookseb mööda ta selgroogu alla. Tulevik lekib olevikku. Kohutav tulevik, mis end kõigest paari minuti jooksul ilmutab.

«Kes sa oled?»

«Palveta, et sa ei saaks mitte kunagi teada, kes me oleme ja milleks me võimelised oleme.» Liin jääb tummaks.

Ta vaatab uuesti helistaja andmeid, kuid numbrit näe ikka. Aga see hääl. Mehaaniliselt moonutatud ja kaalutlev, enesekindel, külm, üleolev. Mida too inimene mõtles sellega, et ta saab elu kõige olulisema telefonikõne? Ta vaatab tahavaatepeeglisse ja juhib oma Volvo kiirendusrajalt keskmisele rajale, juhuks kui keegi tõesti veel helistab.

Ta näpib närviliselt lõngajuppi, mis ta punase kampsuni küljest hargneb, kui iPhone uuesti heliseb.

Järgmine varjatud number.

Ta toksab rohelisele nupule. «Halloo?»

«Kas ma räägin Rachel O’Neilliga?» küsib hääl. Teistsugune hääl. Naine. Naine, kes tundub väga endast väljas.

Rachel tahab öelda ei, ta tahab saabuvat katastroofi eemale tõrjuda öeldes, et tegelikult kasutab ta jälle oma neiupõlvenime Rachel Klein, aga ta teab, et sellel ei ole mõtet. Mitte miski, mida ta ütleb või teeb, ei takista sellel naisel talle öelda, et juhtunud on kõige hullem.

«Jah,» vastab ta.

«Mul on nii kahju, Rachel, aga mul on sulle kohutav uudis. Kas sul on pliiats ja paber juhtnööride jaoks?»

«Mis juhtus?» küsib ta juba tõeliselt hirmununa.

«Ma röövisin su tütre.»

Tagasi üles