«Leiad, et ma peaksin haiguslehe ennetähtaegselt katkestama ja jõulude tähistamise lõpetama...»
12. oktoober 2023, 09:40
/nginx/o/2019/10/08/12634633t1h5304.jpg)
Loe katkendit Maria Adolfssoni kriminaalromaanist «Tormihoiatus», mis on teine osa tema populaarsest «Doggerlandi» sarjast. Loo tegevus hargneb Põhjameres Skandinaavia ja Suurbritannia vahel asuva omapärase Doggerlandi saarestiku kõige põhjapoolsemal saarel Nooröl.
«Tormihoiatus. Doggerland 2»
Maria Adolfsson
Jah, leebe ta nüüd ei olnud, mõtleb Karen kaks minutit hiljem. Jounas Smeed pole vist küll eluski leebe tundunud. Aga hääl teises otsas on pisut ebalev ja sugugi mitte korralekutsuv, nagu Karen harjunud on.
«Tere, Eiken, aitäh, et tagasi helistasid. Mul on tõesti kahju, et pean pühade ajal segama. Kas jõulunaps on juba hinge all?»
«Kaks tükki ausalt öeldes. Ja sul endal?»
Jounas Smeed nagu ei kuule või siis ei pea küsimust vastuse vääriliseks.
«Ja sul on vanemad külas, nagu ma aru olen saanud,» jätkab ta ja nüüd kuuleb Karen hääles eksimatult mingit pinget.
«Njah,» vastab ta, «isa on ju juba aastaid surnud, nii et tema jäi tulemata, aga ema on külas koos oma … hea sõbraga.»
«Ah et nii. Jah, ma saan aru, et teil on parajasti pidulik hetk …»
Karen ootab, et ta midagi lisaks, aga ülemus paistab arvavat, et tema kord on vestlust jätkata.
«Seda küll,» vastab Karen. «Aga vaevalt et sa helistad minu alkoholitarbimise või perekondliku tausta kontrollimiseks?»
Jounas Smeed naerab korraks. Siis köhatab, ja miski tema tavapärasest hääletoonist on jälle tagasi.
«Loomulikult mitte,» ütleb ta lühidalt. «Saime ühe mõrva kaela. Ja veel põhjas, Nooröl.»
«Nooröl. No aga kas see pole lihtsalt mingi järjekordne jommis peaga tapmine? Sellise asjaga tuleb ju kohalik politsei ka toime?»
«Paistab, et ei ole. Ohver on vana õpetaja, kui ma õigesti aru sain, ja mõrv leidis aset jõuluhommikul.»
Karen tõmbab ühe köögitooli välja ja istub raskelt.
«Hommikusel teenistusel? Mis kuradi moodi?»
«Ei, ei, mitte päris seal, aga samal ajal. Vähemalt millalgi väga vara hommikul. Ja pärast nägi sealne kohalik arst ilmselt midagi sellist, mille tõttu ta sooviks sinna meid. Mul pole veel kõiki detaile.»
«Ja kus mina mängu tulen? Nagu sa tead, olen ma ikka veel haiguslehel.»
Ta esitab küll selle küsimuse, kuigi aimab juba vastust. Tahab meest veel pisut piinata. Tasuks saab ta raske ohke liini teises otsas.
«Asi on selles, et meil on osakonnas tõsine tööjõupuudus. Pool seltskonda on gripis ja teine pool jõuluks ja aastavahetuseks ära sõitnud. Ise lendan homme Taisse. Või vähemalt ma olin niimoodi planeerinud,» lisab ta alistunud häälel.
Karen tõuseb püsti ja vahib köögiaknast pimedusse. Aimab akent riivavate pihlakaokste häält, mõtleb, et neid tuleb enne järgmise tormi saabumist kindlasti kärpida.
«Nii et sa tahad, et mina uurimist juhiksin,» ütleb ta. «Leiad, et ma peaksin haiguslehe ennetähtaegselt katkestama ja jõulude tähistamise lõpetama.»
Miski Kareni hääles ei reeda kergendust, mis temas maad võtma hakkab. Uskugu aga see Jounas Smeed, et Karen teeb talle suure teene, edaspidi võib see kasulikuks osutuda. Hetkeks mõtleb Karen, kas ta läks äkki liiga kaugele.
«Jah, no ma vähemalt mõtlesin, et teen katset,» ütleb ülemus, reserveeritult, varasem soojus häälest jäljetult kadunud. «Aga ma muidugi mõistan, kui sa ei …»
«Pole probleemi,» katkestab teda Karen. «Ma võtan enda peale.»
Hetkeks on liini teises otsas hauavaikus.
«Tõsiselt mõtled või? Oled sa täiesti kindel? Sest ma saan ju endiselt oma reisi ära jätta ja ise sinna sõita.»
Muidugi saad, mõtleb Karen, aga sa helistasid hoopis mulle, kuigi küllap ma olen viimane inimene maamunal, kelle ees tahaksid küürutada. Sa pead neid rannakokteile nii väga ihaldama, et see on väärt mulle teene võlgu jäämist.
«Sõida puhkusele,» ütleb Karen. «Ma võtan selle enda peale. Aga kas päriselt pole mitte keegi krimist vaba? Kas ma ei saa kedagi kaasa?»
«Uurijaid pole, aga ma muidugi rääkisin nii Brodali kui ka Larseniga, kes mõlemad on õnneks kodus ja terved.»
Karen ohkab sisimas. Ei kohtuarst ega kriminalistikakeskuse juht pole kindlasti õnnelikud, et neid keset jõule Nooröle saadetakse. Eriti veel Kneought Brodal, mõtleb ta. Teda pole küll tore sinna kaasa võtta.
«Nad lähevad homme varahommikul,» jätkab Smeed. «Pole küll ideaalne, aga praegu on igal juhul pime ja kuriteopaik olevat tõkestatud ja valve all. Ning surnukeha on viidud Lysviki kohalikku arstipunkti, kus pidavat olema külmruum. Tundub küll pisut kummaline.»
«Arvad? Mispärast? Neil peab see ju olema, juhuks kui praamid ei käi,» vastab Karen. «Põhimõtteliselt võivad nad seal saarel ju mitu ööpäeva isolatsioonis olla.»
«Iseenesest küll,» tunnistab mees, «aga viimati juhtus see küll väga ammu. Kas sul polnud mitte sealkandis sugulasi? Sa nagu oleksid midagi maininud.»
«Jah, isa oli noorölane ja lapsena olin palju seal sugulaste juures, aga nüüd pole tükk aega käinud. Pole nendega kohtunud … no igatahes oli see jupp aega tagasi.»
«No väga hea, kui on keegi, kes seda kanti tunneb,» ütleb Jounas Smeed, otsekui veenmaks iseend, et on taas kord teinud aruka otsuse. «Kui ruttu sa sinna minna saad?»
«Koos Kneoughti ja Söreniga homme varahommikul, mitte varem. Kui sa ei taha mulle autot järele saata. Nagu öeldud, olen ma joonud.»
Nii et oli veel üks põhjus, miks sind huvitas, kas ma olen jõulunapsu juba joonud, mõtleb ta. Kuradi Smeed.
«Ei, sellest piisab, kui sa homme sõidad,» ütleb Jounas kiiresti. «Seni saagu oma jõududega hakkama. Sa pead muide võtma seal ühendust kellegi Thorstein Bylega, tema on Noorö politsei piirkonnajuht. Helista talle juba täna õhtul, kui saad. Byle ja tema meestega pead seni hakkama saama, kuni leian kripost kedagi appi. Kui nüüd muidugi ikka selgub, et tegu on mõrvaga.»
«Okei, kas ma pean veel midagi teadma?»
«Jah, kuigi ma olen reisil, soovin muidugi, et sa mind kursis hoiaksid. Mul on mobiil kogu aeg sees ja võid igal ajal helistada.»
«Okei, veel midagi?»
Karen kuuleb, kuidas ülemus sügavalt sisse hingab, seejärel tekib taas mõneks hetkeks vaikus. Lõpuks annab Karen alla.
«Sigrid tuli korraks läbi, aga ta läheb varsti koju,» ütleb Karen. «Ta tervitab.»
Jounas Smeed laseb õhu välja.
«Tervita vastu. Ja … aitäh, Eiken,» lisab ta.