Margaret Kelomees: luule on minu jaoks meeldivalt närviline (1)

Merilin Mändveer
Copy
Margaret Kelomees aka sifka.
Margaret Kelomees aka sifka. Foto: Erakogu

Luuletuste kirjutamine ei ole sotsiaalmeedia ajastul noorte seas kuhugile kadunud, veel enam liigub luule meediatrendidega kaasa ning pilti ilmuvad uued autorid. Margaret Kelomees, kelle nimi on varem kõlanud meedias muusika teemades, väljendab end nüüd luule kaudu nime sifka alt.

Margaret Kelomees kutsus mind enda Lasnamäe korterisse kohvile. Koht oli intervjuuks ideaalne, sest autorinimi sifka sümboliseeribki Kelomehe sõnul Lasnamäe patsaani, mis laseb tal oma loomingus võtta veidi ülbema karakteri. «Sifka ehk päevalilleseeme on nagu minagi – tuuma katab kõva koor. Samamoodi on nimi filltriks minu ja mu loomingu vahel ning lubab mul välja tuua natuke ülbema narratiiviga tegelase, keda ma väljaspool oma tekste sellisel viisil enda puhul ei koge või ei näita,” kirjeldab Kelomees.

Luuleni jõudmine läks Margareti sõnul loogiliselt. Kui muusika oli tema elus veel olulisemal kohal, omasid suurt tähendust ka sõnad ning see, mida ta läbi muusika ütleb. Tema kirglik suund kirjutamise juurde on tänaseks välja jõudnud ka sifka esimese luulekogu ilmumiseni, mis kannab nime «Tore tüdruk».

Sifka loomingus on tundeid, mida pea igaüks varem või hiljem kogeb – palju segadust, tormi, valu ning momente, mis panevad endalt küsimusi esitama. Esile tulevad märksõnad nagu tunnetuslik elamine, tundlikkus, tunnetamine ja tunded. «Ma elan ise ka hästi tunde põhiselt, unustades tihti ära igasugused detailid konkreetsest situatsioonist nagu nimed või näod, aga mulle jääb alati see emotsioon. Ja see emotsioon on üks läbivatest joontest minu loomingus,» kirjeldab Kelomees.

Margaret rääkis mulle muuseas, et suundub paari päeva pärast Austraaliasse elama ning on varasemalt elanud mõnda aega üksi Indias. Arvestades et tegu on noore kauni blondi naisega, tundub üksi Indiasse rändamine üsna julge samm, mille peale küsisin – kuidas rahulik luule ja hulljulgus kokku käivad?

Margaret vastas, et luules pole tema jaoks midagi rahulikku: «Luule on protsess, mis on ärritav, ebamugav ja ebameeldiv. Tunne nagu surgiks iseeendal noaga kuskil sees». Siiski leiab autor, et see on meeldivalt närviline tegevus, mis toob endaga lõppude lõpuks kaasa sisemise rahunemise, sest paberile või ekraanile on koondunud tema jaoks mõtteid, mida ta varem sellise pilguga ei vaatanud, saades teada midagi uut iseenda või maailma kohta.

Enamasti kirjutab Kelomees aga hoopis telefoni, kuigi minul oli enne intervjuud peas ilus lüüriline pilt kuidas tema käes on sulepea ja paber ja ees mõtlik kaugusesse vaatav pilk. Telefoni kirjutab ta selleks, et mõte eest ära ei jookseks: «Kui ma kirjutan käigu pealt, siis vahel ei jõua mu käed mõtetele lihtsalt järele ja telefoni kirjutamisel saan ma kirjutada vahetult, tehes kiirelt parandusi.»

Kelomees lisab, et paberile kirjutades muutub tegelikult ka tulemus ning emotsioon tuleks justkui teisest kohast, olles veidi rahulikum ja ehk rohkem «päris». Üldiselt on luule kirjutamine autori jaoks siiski ärevuse ja närvilisuse lahustamine. Ta võrdleb kirjutamist maratoni jooksmisega, millele on omane saavutamise vajaduse rahuldamine ja soorituse tunne. Seda tunneb Kelomees siis, kui tekst on valmis kirjutatud ning saab seda endale kõva häälega ette lugeda.

Margaret Kelomees ei näe oma elu tänaseks kirjutamiseta, sest see loob talle kindla pidepunkti ning läbiva progressiooni. «Vahel kui loen mitu aastat tagasi kirjutatud tekste, siis on ilus näha, et olen edasi liikunud. Kirjutamine annab mulle teadmise enda miljoni erineva külje kohta,» jagab Kelomees.

Meeldiv on teada, et luuletuste kirjutamine saab selles torimiliselt kiires maailmas endiselt noorte uute autorite kireks ja kutsumuseks. Loomulikult muutub ajaga kirjutamise protsess, nagu ka sifka «käigu pealt närviliselt telefoni toksimisest» selgub. Tema luulekogu lugedes kaob mul aga ajataju ning olen justkui veidi romantilisemas ja lüürilisemas maailmas, olgu autor ise nii modernne kui tahes. Nüüd, teades kuidas Margaret Kelomees oma luulet esitab, soovitan talle luule ja muusika ühendamise mõtet, räppimist näiteks. Vaata videointervjuust, kuidas sifka oma loomingut ette kannab.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles