Maailm kontoris ehk kuidas juhtuvad imed

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Jete Leo Normani teosest «Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat». See on vaimukas sissevaade Eesti avaliku sektori hingeellu.

Kuidas juhtuvad imed

Noor Menetleja astub Juhataja juurde.

«Kuule, on sul hetk aega?» küsib ta viisakalt.

Juhataja keerab pilgu arvutimonitorilt, kus on parajasti lahti Exceli tabel, mida ta on meeltheitva ilmega viimased tund aega põrnitsenud ning kus on kirjas järjekordne Kontrolliva Asutuse päring, kus küsitakse dokumente, mida tal ei ole.

«Mis mureks?» küsib ta viisakalt, rebides ennast pingutusega lahti tema ees olevast õudusest.

«Noh, vaata, see erivajadustega inimestele toetuse andmine, eks,» alustab Noor Menetleja. «Seal on juhendi järgi nii, et iga kord enne toetuse määramist peame küsima Sotsiaalkindlustusameti tõendit, eks. Mul on just teema, et üks inimene siin, noh, tal pole nagu, noh, käsi, on kunagi näppinud mingit pommi ja lasknud käed otsast vist. Küsis meilt toetust, aga tema puudetõend on aegunud, kuna neid antakse ainult mõneks aastaks. Saatsin meili ja palusin, et ta saadaks meile uue tõendi, ja sain just inimese käest raevunud kirja, et mis te arvate, et mul on vahepeal käed tagasi otsa kasvanud või? Et nagu piinlik on, noh, selliseid asju pärida. Et kas me võiksime talle toetuse lihtsalt välja maksta, kuigi tema puudetõend on aegunud?»

Juhataja vaatab Noort Menetlejat pikalt. Menetleja on töötanud tema alluvuses veel nii vähe ja tema olemuses on endiselt võõristavalt palju entusiasmi ja naiivsust, aeg-ajalt välgatab silmades isegi säde. Ta ikka veel ei mõista, mis on tegelikult tema töö sisu ja eesmärk.

Juhataja seevastu on avalikus teenistuses olnud üle kümne aasta.

«Ei,2 vastab Juhataja kindlalt, pehmendades tooni, arvestades Menetleja noorust ja kogenematust.

«Küsi palun uus puudetõend, enne ei saa me maksta.»

Jete Leo Norman «Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat».

FOTO: Kirjastus Argo

«Nii et me tunnistame, et talle võivad olla vahepeal käed tagasi otsa kasvanud?» pärib Noor Menetleja uskumatult. On suisa näha, kuidas tema usk riigiaparaadi toimumisse vangub.

«Me pole kompetentsed sellist tõenäosust hindama,» vastab Juhataja.

«Päriselt ka või?» raputab Noor Menetleja pead.

Kuidas selgitada noorele entusiastlikule inimesele, kes vaid tahab asju hästi teha ja inimesi aidata, et see pole tema ülesanne? Juhataja on oma kümne aasta jooksul käinud läbi paksust, vedelast ja vasktorudest, elanud üle kolm ümberstruktureerimist, asutuse lahutamise kaheks ja ühendamise teise asutusega, tagasimaksenõuded, paar kohtuasja, asjatundmatult kirjutatud ajaleheartiklid tema töö kohta, kümned kontoriintriigid ja isegi selle hirmsa päeva neli aastat tagasi, kui kontori kohvimasin katki läks. Ta on saja lahingu armistunud veteran ja näinud asju, mida tavamõistus ei usuks, elades iga päev tsoonis, kus normaalsed asjad ei juhtu väga tihti. See, kui inimesele kasvavad ootamatult uuesti käed külge, ei oleks tema kummaliste läbielatud sündmuste tippkümneski mitte.

«Imesid juhtub,» kehitab Juhataja õlgu ja keerab tooli tagasi kuvari poole. 

Tagasi üles