«Ma tean oma keha, ta ei ela seda šokki eales üle»
27. detsember 2023, 15:04
/nginx/o/2019/12/21/12827231t1hfbde.jpg)
Loe katkendeid Virginie Grimaldi ajaviiteromaanist «Küll sa suuremana aru saad». See on lugu ristuvatest teedest, eludest, millest on nii mõndagi jutustada, ja teistest, mille parimad päevad on alles ees. See on lugu armastusest ja enesekindluse uuesti leidmisest.
Léa läks minema. Ta andis mulle kabineti võtmed, heitis üle õla head aega ja pani ajama sugugi mitte julgustava kärsitusega. Nüüdsest olen mina hooldekodu Tamarisk psühholoog.
Ilmselt paistab hirm ka mu pilgust, sest üks pikka kasvu tumedapäine mees, kes pole päris kindlasti siinne asukas, tuleb laia naeratusega minu poole.
«Tere, mina olen Greg, huvijuht. Esimene päev pole lihtne, mis?»
«Ma olen natuke segaduses küll, aga pole hullu. Aitäh!»
«Ära muretse, küll kõik laabub. Ma oletan, et Léa maalis sulle kohutava pildi, see tüdruk on üdini pessimistlik. Tule, muudame kohe seda pilti!»
Ta haarab mu käevangu ja juhatab hoolealuste juurde, kes pole paigast liikunud.
Ta tutvustab neid järgemööda. Surun kõigil kätt, üritades eesnimesid meelde jätta, aga annan kiiresti alla. Mulle jääb meelde viis nime: Lucienne, too musta kotiga proua, kes hommikul pingil oma poega ootas, Léon, kes ei suvatse nutitelefonilt pilkugi tõsta, Maryline, kes kannab uhkelt linti kirjaga «Miss vanaema 2004», Louise, kes hoiab mu kätt peos pisut kauem kui teised, ja Gustave, kes ütleb: «Tere, tere, vana kere!» ja naerab kõva häälega, kui vastan, et pole ma nii vana midagi. Tema on ka see, kes hakkab pärast kätlemist käsi kokku lööma ja skandeerima: «Kõ-ne, kõ-ne!», millega teised kohe ühinevad. Greg noogutab mulle, mis ei saa tähendada muud, kui et mul pole valikut. Köhatan kurgu puhtaks, surun küüned märkmikusse ja asun lennujaama teadustaja häälega rääkima:
«Tere kõigile! Mina olen Julia, teie uus psühholoog. Alates homsest külastan teid kord nädalas teie toas, et saada ülevaade teie meeleolust. Ja kui teil mind tarvis on, siis olen loomulikult alati teie käsutuses. Mul on väga hea meel Tamariskis tööle asuda ja ma annan endast parima, et teile iga päev toeks olla.»
Minu kõne saab paar jahedat käeplaksutust. Sellal kui hoolealused laiali lähevad, kas kepiga, ratastoolis, käimisraami abil või niisama, tuleb Greg minu juurde.
«Järgmine kord peaksid valjemini rääkima, paljud hoolealused kuulevad kehvasti. Muidu tulid kenasti toime, isegi Léon ei olnud väga ebameeldiv.»
«Kas Léon on see, kes telefoni näppis?»
«Täpselt, ta on täielik sõltlane. Ta on kogu aeg ninapidi mõnes oma ekraanis, kui pole just tarvis õiendada või hädaldada. Ma olen kaks aastat temast midagi positiivset otsinud, aga asjatult. Suurema tõenäosusega leian Madonna näost mõne Botoxi-vaba koha kui Léonist inimlikkust.»
Ma naeran, esimest korda pärast siia saabumist. Natuke liiga valjusti ja natuke liiga pikalt, aga ma ei suuda end taltsutada, nagu vabastaks iga naerupahvak osakese ärevusest.
«Mul on bingoni natuke aega, tahad, ma näitan sulle maja?» pakub ta.
Olen meeleldi nõus ja mitte ainult sellepärast, et tema naeratus väärib kohta seitsme maailmaime seas. Ma ei tunne seda paika ja olen nagu uus õpilane esimesel koolipäeval, õnnelik selle üle, et üks kaasõpilane mulle oma abikäe ulatab. Kui talle järgnen, valmis märkmikusse kirja panema kõike, mida temalt kuulen, jõuab selja tagant minuni värisev hääl:
«Ta on ilusam kui see teine, aga tundub veel vähem tore.»
***
Nad oleksid võinud valida päikeselisema ajahetke, et võita paari lisakraadi. Aga ei. Kell on üheksa hommikul, õues on külm, väga külm, nii külm, et kõik mu kehakarvad on turris, ja väike rühm poolearulisi, kelle hulka kuulun ka mina, valmistub Atlandi ookeani sukelduma.
Alates Biarritzi saabumisest olen endalt korduvalt küsinud, kas ikka oli hea mõte kõik sinnapaika jätta ja siia tulla. Täna hommikul, jalad jäises liivas, seljas minu kõige katvam ujumistrikoo, ainus kaitse tuulepuhangute eest, ja hambad plagisemas nagu marakas, ma isegi ei esita enam seda küsimust. Nüüdsest on kindel, et ma olen hulluks läinud. Miski mu peas on rikkis, ma olen aru kaotanud, peast segamini, mõistuse hüljanud, ära pööranud, lolliks läinud, juhmistunud, põrunud.
«Olete valmis?»
Greg läheneb veele ja talle järgneb seitse peaaegu läbipaistvat kuju. Gustave jätab käimisraami mõne meetri kaugusele märjast liivast, miss vanaema ei loobu oma lindist, Louise tõmbab kõhu sisse, Élisabeth ja Pierre hoiavad käest kinni, Jules teeb oma täpilistes püksikutes sörkjooksu, Arlette venitab käsi ja mina liitun nendega, paludes mõttes, et mõni ootamatu vahejuhtum takistaks meil jääkülmadesse lainetesse sukeldumast. Orkaan, äikesetorm, hai, krabirünnak, zombid, mis iganes, peaasi et ma pääseks. Ma tean oma keha, ta ei ela seda šokki eales üle. Ma käin peaaegu keeva veega duši all; minu keha ei mõista, mis toimub, ja ütleb lihtsalt üles.
«Kõik kohtadele!» jätkab timukas. «Julia, kuna sinu jaoks on see esimene kord, siis ma kordan reeglid üle. Ma loen kolmeni ja siis jookseme kõik vette. Viimane saab trahvi. Valmis?»
Ei, oota, ma vist unustasin midagi tuppa, ma pean selle ära tooma. Oma aju.
«Valmis.»
«Üks.»
Kõik raamatud ja ehted pärandan emale.
«Kaks.»
Meigivahendid ja Ryan Goslingu DVD-d õele.
«Kolm!»
Hüvasti.
Ma ei kuule enam midagi, ma ei näe enam midagi. Jooksen, nagu oleks kaalul mu elu, karjun natuke, võimalik, et kutsun korra või paar ema appi. Vesi on nii külm, et tundub kõrvetavat, ma lagunen laiali, minust leitakse vaid hambad, lapsed arvavad, et need on merikarbid ja teevad neist endale kaelakeesid. Jah, minust saab kaelakee. Minu hauakivile graveeritakse kiri: «Ta oli ehteks.» Milline kaunis lõpp!
Kui ma uuesti mõistusele tulen, ulatub vesi mulle rinnuni ja ma olen endiselt ühes tükis. Vähemalt nii ma arvan. Ma olen pooleldi halvatud, nii et ei saa seda tegelikult kinnitada. Mõtlen, mis seisus teised küll olla võivad, ilmselt avaneb mulle inetu pilt. Jalad täiesti kanged ja pea surisemas, suudan end aegluubis ümber pöörata. Mul kulub mõni sekund, enne kui neid märkan, ma poleks arvanud, et olen nii kaugele jõudnud.
Ma ei usu oma silmi.
Liivale on rivistunud kaheksa kenasti kuiva reeturit, kes mind vaadates täiest kõrist naeravad.