«Ta ei suuda sellest taastuda. Ta sureb. Ainuke küsimus on, kui palju inimesi ta endaga kaasa võtab»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Foto: Shutterstock

Loe katkendit David Koeppi põnevikust «Külmkamber». Tunnustatud ameerika stsenarist David Koepp on oma esimeses romaanis loonud sujuva ja jõulise ülemineku visuaalsest meediumist kirjanduslikule. See on erutav, lihvitud dialoogidega ja täiesti-võimatu-käest-panna-lugu, mis raputab põnevikufännide maailma. Eesti keelde tõlkis raamatu Kadri Metsma.

Hero kaitseülikonna sees leidis Cordyceps novus selle, mida oli otsinud: pisikese haava Hero säärel. Isegi suure läbimõõduga nahapoor oleks olnud sellele piisav vereringesse jõudmiseks, aga kahte nahakihti läbiv lahtine haav lausa kutsus sisenema.

Hero isegi ei teadnud, et tal on lahtine haav. See oli olnud hajameelne kratsimine, ta oli reageerinud puhastusvahendi tekitatud sügelusele – hotell, kus eelmisel nädalal oli tema teksapükse pestud, oli kasutanud odavat puhastusvahendit, milles oli rohkem valgendit kui tema tavalises pesupulbris. Nii et see pani sügelema. Ja ta sügas ennast. Ja seen jõudis tema vereringesse.

«Mis lõhn see on?» küsis Hero. Nad olid viiekümne meetri kaugusel maasturist.

Roberto vaatas tema poole. «Mis lõhn?»

Naine nuhutas uuesti õhku. «Kõrbenud röstsai.»

Trini kehitas õlgu. «Ma ei tunne midagi.» Ta vaatas tagasi, rõõmus, et võis linna seljataha jätta. «Kogu see paik lõhnab õhtuks kõrbenud röstsaia järele.»

Aga Roberto oli segaduses ja vaatas ikka veel Herole otsa. «Sinu ülikonna sees?»

Hero tõstis käe, justkui pidanuks meenutama, et kannab hermeetiliselt suletud kaitseülikonda. «See pole võimalik, ega ju?»

David Koepp.
David Koepp. Foto: Shutterstock

Tegelikult oli see vägagi võimalik. Cordyceps novus oli korralikult üles soojenenud ja kuumaks ajanud ka Hero marrasnahas elavad tärklised ja valgud. Selle reaktsiooni kõrvalnähtusena väljutasid need akrüülamiidi, mis lõhnab samamoodi nagu kõrbenud röstsai. See tekitas ka ülekuumenemist ja Hero naha temperatuuri äkiline tõus hakkab talle peagi kahtlemata vaevusi tekitama. Aga seen oli sellest võimalusest teadlik ja liikus naise vereringes kiiresti, tormates aju poole, et saaks seal kinni püüda valuretseptoritelt tulevad sõnumid. See polnudki iseenesest teab mis võimas trikk – puuk teeb sedasama, kui laseb kohe pärast puurimist ohvri naha pinnale tuimestavat ainet, et vereimemine jääks võimalikult kauaks märkamatuks. Aga seenel seisis ees pikk teekond ja hulk blokeerimist vajavaid retseptoreid. Hero südamelöögid sagenesid, mis omakorda pani ta vere kiiremini ringlema, aidates tahtmatult kaasa potentsiaalse mõrtsuka tapatööle.

Hero jäi seisma. «Minu ülikonna sees ei saa mingit lõhna olla, see on hermeetiline ja tugeva rõhu all. Siin sees ei ole midagi peale hapniku ja puhta süsihappegaasi. Miks mu ülikonnast siis lõhna tuleb?»

Ta hakkas paanikasse minema. Trini püüdis teda vaigistada. «Ma võiksin selle kohta kohe mitu nalja rääkida …»

«Kurat, see ei ole naljakas,» nähvas Hero.

«Ei ole jah, Trini, jää vait. Miski on ta ülikonnast läbi tunginud.»

«See ei ole võimalik,» ütles Hero, et veenda selles nii ennast kui ka teisi.

«Liigu lihtsalt edasi,» soovitas Trini. «Maasturis võtame ülikonnad seljast. Kaasa me neid siit viia nagunii ei saa, need tuleb ära põletada. Vaatame üle, kas sinu omas on rebendeid.»

Ta vaatas tõsisel ilmel Herole otsa. «Kas sa tunned midagi?»

Hero mõtles järele. «Ei.»

Roberto käis peale. «Ära kiirusta. Keskendu igale kehaosale. Kas midagi on teistmoodi?»

Hero hingamine rahunes. Ta vaagis küsimust ja tunnetas kogu keha jalatallast pealaeni. «Ei. Midagi pole teistmoodi.»

Tema keha sees olid lood aga sootuks teisiti. Seen oli tunginud Hero ajusse ja paljunes koletu kiirusega, otsides üles ja lõigates läbi valutundlikud retseptorid, nagu vallutav armee lõikab läbi interneti- ja televisiooniühenduse.

Hero ajus oli välja kuulutatud kõrgeima astme häire, lipud lehvisid, häirekellad plärisesid, aga tema närvide telgniidid olid vallutatud ja läbi lõigatud ega reageerinud ühelegi hoiatavale märguandele.

Nad ei saanud enam saata ohuteateid tema aju talamusse ega ajukoore all olevatesse piirkondadesse. Nende karjed sumbusid tühjusse.

Hero Martins oli suremas, aga tema aju neuronitelt tulevad teated ütlesid talle, et kõik on korras, igati korras, muretseda pole vaja millegi pärast.

«Minuga on kõik korras.»

«Oled kindel?» päris Roberto.

Naine noogutas. «Lähme siit juba minema.»

Nad kõndisid edasi, maastur oli nüüd neljakümne meetri kaugusel. Hero aju kaalus läbi kõik võimalused, miks tema ülikonna sees oli tekkinud võõras lõhn. Midagi usutavat ei tulnud pähe. Ta otsustas, et ei hävita oma ülikonda; ta kavatses selle kokku pakkida ja koju tagasi viia, ta tahtis, et saaks selle osadeks lahti võtta ja sentimeetri haaval läbi uurida, juhuks kui seal peaks olema rebendeid või võõraid aineid, millisel juhul pidi keegi töövahendite laost saama korraliku peapesu protseduurireeglite osas.

Maastur oli nüüd kolmekümne meetri kaugusel. Hero tundis peapööritust ja mõistis, et oli viimati söönud üheksa või kümme tundi tagasi. Aga ega onu moonutatud laiba vaatamine eriti suurt isu ei tekitanudki, nii et polnud põhjust seda imelikuks pidada. Ta vaatas oma kehalised näitajad veel kord üle, aga peale sagenenud südamerütmi ja kiirenenud hingamise ei suutnud avastada midagi muud. Ta kissitas päikese käes silmi ja seda tehes ujus ajus pinnale üks mõte.

aga siin ei ole ju telefoniühendust

Noh, jah, ei ole. Mis siis? Ta vaatas oma käes olevat kohvrit ja mõtles, mis ollus seal tuubis küll olla võib. See ajab inimesed täitsa hulluks. Ta mõtiskles, kas terviseamet selle üldse riiki sissegi laseb.

seega pole siin ka telefoniposte

Ta raputas mõttest vabanemiseks pead ja tegi oma mõttekäigust kokkuvõtte. Läänepoolkeral on ainult käputäis laboreid, kus saaks säilitada neljanda astme patogeene ning Atlanta ja Galveston ütleksid kohe ära, liigitades selle ekslikult maaväliseks, sest see käis korraks Maa atmosfäärist väljaspool.

ehk siis mõni elektripost

Ameerika Ühendriikide sõjavägi võitleks selle eest, selles pole kahtlustki, aga Fort Detrickis oli pooleteise aasta eest olnud infoleke ja liiga innukas ei oleks keegi …

neil on ju elekter, on ju, kas neil pole siis elektrit?

David Koepp «Külmkamber».
David Koepp «Külmkamber». Foto: Ühinenud Ajakirjad

Ta pööras pead küljelt küljele. Ole nüüd, keskendu. Nad olid maasturist kümne meetri kaugusel. Äkki lagunes ta silme ees olev auto kuueteistkümneks samasuguseks nelinurkseks kastiks, milles oli kuusteist maasturit, kõik üksteisest korralikult eraldatud ja teistega viimseni sarnased. Hero tundis, kuidas ta nahk muutus külmaks, sest see pole asi, mida võiks lihtsalt ignoreerida või nälja või väsimuse arvele kirjutada, aga tegelikult, mõtles ta, lapsena ma ju pidevalt minestasin, koolikogunemistel mõnikord, ja kas polnud mul siis samasugune tunne? kas polnud siis ajus torkinud ja siis muutunud nägemine veidraks ja näinud kõike kahekordselt, enne kui kokku kukkus, kindlasti oli asi madalas veresuhkrus või 

raadiomast, viiskümmend kilomeetrit eemal, kas ma ei näinud midagi, kas see polnud mitte raadiomast?

See pilt vallutas terve mõistuse, terav ja selge: nad olid mööda sõitnud keset kõrbe asuvast raadiomastist, otse maantee kõrval, umbes saja meetri kõrgune, väikese musta tööriistakastiga jalamil.

«Just täpselt see see oligi.»

Viimase lause ütles ta kõva häälega ning Roberto ja Trini pöördusid ja vaatasid talle otsa.

«Mida?» küsis Roberto.

Naine vaatas teda. «Ah?»

«Just täpselt see see oligi?»

Herol polnud õrna aimugi, millest ta räägib. Kas on võimalik, et Roberto on mingil moel seenega nakatunud, et viga oli hoopis tema ülikonnas ja et ta hakkas nüüd mõistust kaotama? Ta lootis, et mitte, mees oli ju tore, kuigi täielik hurmur, tal tuleks tõesti abielumeestega lõpp teha, ei iialgi enam, vandus ta endale, siin ja praegu, praegusest hetkest alates ma kas leian korraliku mehe või olen rahul sellega

Ei saa olla eriti raske ronida.

Oi, raisk. Ta peab selle läbi mõtlema.

Ronida. Raadiomasti otsa. Selle külgedel on üksteisest nelja-viie meetri kaugusel vardad, aga seal sees on tõenäoliselt ka redel, kuidas nad muidu saaksid parandustöid teha, kui masti otsas midagi katki läheb? Ma võiksin sinna ronida.

Viimast korda saavutasid terved ja toimivad neuronid Hero ajus ülekaalu ja võimu nende neuronite üle, mille Cordyceps novus oli ära söönud, hävitanud või välja lülitanud. Tema eesajukoor, mis tegeles loogilise mõtlemine ja keeruka teiste inimestega suhtlemise oskusega, pani ennast äkilise selguse- ja kontrollipuhangu abil maksma, ja ütles talle üsna selgelt, et arvesse võttes:

A. tema segipaisatud mõtteprotsesse,

B. tema ülikonnas levivat, välisele reostusele viitavat kõrbenud röstsaia lõhna,

C. Trini ja Roberto näoilmet, millelt peegeldus selgelt, et nende meelest oli temaga midagi lahti ja

D. tema äkilist ja ebaloogilist sundmõtet, et ta peaks selle kuradi raadiomasti otsa ronima, jumala eest, on ta arvatavasti nakatatud seenega ja mõne hetke kaugusel pöörasel kiirusel paljuneva seene, mis ähvardab inimrassi välja suretada, kontrolli alla sattumisest.

Edasi kõndides vaatas ta paremale ja nägi, et Trini hoiab püstolit lõdvalt käes, samal ajal kui tema ja Roberto omavahel pilke vahetasid, püüdes muret väljendada pigem sõnatult kui raadioside kaudu, mida ka tema oleks kuulnud.

Istu autosse ja sõida masti juurde.

Hero lisas tempot, suundudes maasturi poole. Nad lasid tal seda teha, rõõmsad, et saavad maha jääda ja tal selja tagant silma peal hoida.

Roni masti otsa.

Autole lähenedes märkas Hero süütelukus võtmeid, päikesekiired neilt tagasi peegeldumas. Ta tundis, kuidas need teda tõmbasid.

Roni masti otsa.

Hero eesmised ajusagarad pidasid lootusetut lahingut kontrolli pärast. Need moodustasid umbes kolmandiku kogu ajust, aga praegu oli nad vallutanud lillelõhnaline ja elujõuline Cordyceps novus’e koloonia. Hero mõistus andis iseseisvuse käest. Tema teadlik mõttetegevus ei andnud siiski veel alla; see lihtsalt kihutas edasi, sööstes läbi oimusagarate, mis olid juba vaenlasele langenud, ja pöördus meeleheites viimase vaimse tegevuse kantsi poole, mis oli veel vaba – kiiruluu sagara poole. Seal oli tema mõttevool veel ohtlikult oma, kuigi tõsiselt piiratud.

ainult matemaatika, matemaatika ja analüütika, kui X = terve ajukoe taastumine, siis tõenäosus on null miinus X, proovi taastumiskoefitsienti, taastumiskoefitsienti, kui miski valesti läheb

Nüüd soris ta mälus esimese kursuse majandusloengutes, aga see oli ka ainuke kasuliku teadmise kübe, mis tema peas veel endast elumärki andis, viimane mõistuseraas, mis talle veel jäänud oli, ja tal tuli sellega hakkama saada. Niisiis, proovime arvutada, eks ole? Koostatav võrrand peab andma vastuse ainult ühele küsimusele: kas ta suudab selle üle elada?

taastumise tõenäosus versus kaotuse suurus (TT < või > KS) sõltuvalt kahjustuse tüübist (milles KT = ülitõhus muteeruv seen), kehalised näidud (milles KN = kahjustatud on rohkem kui pool tervest ajukoest), ja valitsevad makroökonoomilised tingimused (milles VMT = iga viimane kui inimene, kes selle asjaga kunagi kokku on puutunud, on surnud), seega TT = KT/KN x VMT = ei mingit kuradi võimalust.

Vastus on ei. Ta ei suuda sellest taastuda. Ta sureb. Ainuke küsimus on, kui palju inimesi ta endaga kaasa võtab.

RONI MASTI OTSA, ütles ta aju talle.

Ja viimase tahtekübemega, mis doktor Hero Martinsil veel alles oli, ta vastas.

EI, sõnas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles