Heljo Mänd värskest kogumikust: «Kullatilgad» on kõige üllatavam kink, mille olen oma elus saanud

Copy
Heljo Mänd.
Heljo Mänd. Foto: Mihkel Maripuu

2019. aasta lõpus ilmus kirjastus Koolibrilt Heljo Männi lastekirjanduse kogumik «Kullatilgad». Avaldame Eesti Kirjastuste Liidu ajalehe «Raamat» vahendusel teose eessõna, milles autor kirjeldab oma tundeid, kui ta tütre koostatud kogumikust oma lugusid üle pika aja uuesti luges.

«Kullatilgad» on kõige üllatavam kink, mille olen oma elus saanud, ja selle kinkis mu üheksakümnendaks sünnipäevaks mu noorem tütar. Ulatas mulle minu enda raamatu, mida polnud veel olemas, kuid elas juba kogumikuna tema nägemuses. Ta oli teinud valiku mu lastekirjanduse paremikust.

Asusin raamatut lugema ja sattusin maailma, mille olin täiesti unustanud. Kõik need jutud on kirjutatud mu pika eluea jooksul. Hämmastusin, et olin loonud nii palju erinevaid tegelaskujusid, pärit erinevatest põlvkondadest – ja ometi ühendas neid kõiki midagi. Midagi, mis on ainuomane vaid lapsele.

Laps on ikka laps, väike inimene, kes elab muinasjutu sees. Ent ulatades kinki, ulatas Ebe-Ruuta mulle põneva töö.

Lugesin iseenda kirjutatud lugusid nagu uusi – ja nägin äkki oma käidud teekonda: oma kirjutama õppimist. Ja ka oma vigu.

Heljo Männi «Kullatilgad».
Heljo Männi «Kullatilgad». Foto: Koolibri

Paberilehed olid täis märkmeid ja soovitusi. Seal oli lõikude kaupa mahakriipsutusi ja juurdekirjutusi. Lugesin iseenda kirjutatud lugusid nagu uusi – ja nägin äkki oma käidud teekonda: oma kirjutama õppimist. Ja ka oma vigu. Nägin, kui sageli olin kadunud pisiasjade rägasse, mis aeglustasid sündmuste kulgu ja vedasid juttudesse igavust. Nägin sedagi, et oma tee algul polnud ma osanud peegeldada veel tegelaste hingemaastikku, ei osanud seda isegi näha. Kõik tuli aegamisi. Tütre algatusel asusin tekste hoolikalt ümber kujundama. Tõin nendes olulise esile. Avastasin ka, et mõni lugu võis muutuda palju paremaks vaid mõne suletõmbega. Samas leidus ka jutte, mis ei vajanud kohendamist, milles olin suutnud enda teadmata tabada ehtsat elu.

Tütar oli juhatanud mind jälgedele ja nüüd läksin tagasi sinna, kus olin kord juba olnud. Ainult mina ise olin muutunud. Nii et «Kullatilgad» on ühtaegu vana ja uus raamat. Vana, millel on värske hingus. Mosaiikpilt, mis on kokku pandud möödaniku kildudest, kuid sirab tänapäevaselt. See on uus tervik. Iga jutt haakub siin eelmisega. Minu, mu laste ja lastelaste elud riimuvad omavahel. Ja iga lapse hing on nagu kullapiisk.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles