Veidi võigas, nagu Põhjamaade krimkale kohane

FOTO: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin võttis kätte Søren Sveistrupi krimiromaani «Kastanimunamees» ja tutvustab seda teistelegi huvilistele.

Søren Sveistrup «Kastanimunamees».

FOTO: Eesti Raamat

Olevik, Kopenhaagen, Taani. Naia Thulin on oma noorusele vaatamata ambitsioonikas ja osav uurija, kes loodab saada küberkuritegude osakonda, kuid enne tuleb lahendada veel viimane juhtum. Naisele määratakse partneriks uurija Mark Hess, kes on just Europolist minema saadetud. Kopenhaageni äärelinnast on leitud jõhkralt mõrvatud naine. Sündmuspaigal on üks kummaline detail - kastanimunadest mehike. Seda ei peeta eriti oluliseks, kuid ometi võetakse uurimise alla ning selgub jahmatav tõsiasi - munal on aasta tagasi kadunud 12-aastase tüdruku, sotsiaalminister Rosa Hartungi tütre sõrmejälg. Tüdruku surnukeha ei leitud küll kunagi, kuid juhtum on lahendatud ja süüdlane istub vangis. Peagi leitakse juba järgmine laip ning jälle on sündmuspaigal kastanimunadest mehike. 

Vaadates lehekülgede arvu, ei tule muidugi üllatusena, et kuritegusid on romaanis rohkem kui üks ning uurimine edeneb visalt. See-eest põnevus ja pinge, mis mind lugemas hoidsid, on romaanis olemas. Naljakas on see, et mõlemad krimkad, mida nüüd aasta alguses olen lugenud, on seotud poliitikaga. Nimelt olid mõlemas kannatajateks ministrid. «Kastanimunamees» on aga tunduvalt võikam, nagu ikka põhjamaade krimkadega juhtub olema. Mulle tundub lausa, et selles žanris käib kirjanike vahel võistlus, kes suudab kõige õõvastavamaid kuritegusid (ja ootamatumaid loopöördeid) välja mõelda. Mõrvad siin raamatus olid minu arust küll natuke üle võlli ning ma ei suuda ette kujutada, et midagi sellist päriselt võiks toimuda. Spoiler: Mitte ainult jalgade ja käte mahasaagimine ei tundunud usutav, vaid ka kogu see mõrvari eellugu oli väga ebarealistlik ja jättis mulle lavastatud mulje. Kusjuures, üks mu esimesi mõtteid oli, et tapja peab olema politseiridadest, kui ta kogu aeg uurijatest üks samm ees on. Lisaks tundsin, et mingid detailid ei olnud piisavalt hästi ära seletatud. Näiteks jäi selgusetuks, miks mõrvar ikkagi neid kastanimunasid kasutas. Nagu üks uurijatestki küsis - miks tapeti naisi, mitte mehi.

Selles raamatus oli juhtumi uurimise ja uurijate eraelu kujutamine minu meelest hästi tasakaalus. Mulle meeldis, kuidas kirjanik otseselt ei kirjuta, milline on nende minevik, vaid lasi seda ridade vahelt aimata. Mulle see duo meeldis ning tundsin, et nende igapäevamured ei varjuta pooleliolevat uurimist. 

«Kastanimunamees» on paks krimka, kuhu mahub mitu kuritegu, hulganisti uurimist, eksijälgedele sattumist ja muidugi ei puudu ka uurijate eraelu. Raamatus toimuv veretöö oli minu arvates veidi üle võlli, sest ma ei tahtnud kuidagi uskuda, et midagi sellist kunagi päriselt võiks toimuda. Lisaks ei seletatud kõiki detaile piisavalt lahti. Samas põnevust, pinget ja ootamatusi oli romaanis korralikult ning nautisin väga ka seda, kuidas kirjanik oma tegelasi tutvustas. Soovitan põhjamaade krimi austajatele!

Tagasi üles