AK ⟩ Võidusõitja hingega trummar, või siis vastupidi

Margus Haav
, reporter
Copy
Nick Mason, «Inside Out. Isiklik lugu: Pink Floyd».
Nick Mason, «Inside Out. Isiklik lugu: Pink Floyd». Foto: Raamat

Popkultuurifenomeni Pink Floydi trummar Nick Mason on ainus bändi algkoosseisu liige, kes pidas seal vastu üle poole sajandi, ja selge, et selle aja jooksul on kogunenud üht-teist, mida meenutada.

Eriti puritaanlikel bändi fännidel ei tasu raamatut muidugi lugeda, Mason mäletab nii mõndagi teisiti, kui see on kanoonilisse kollektiivsesse mällu salvestatud, ja ma kujutan elavalt ette teksavestides keskealisi mehi, kes viskavad teose nurka ja karjuvad, et no ei olnud nii, nemad teavad paremini!

Pink Floyd on muidugi üks rokiajaloo ikoonilisemaid bände, kelle arengus võib üles lugeda mitmeid täiesti selgelt eristuvaid perioode, alates enesehävitaja Syd Barretti psühhedeelsetest otsingutest, läbimurdeajast, Roger Watersi Pink Floydist ja David Gilmouri Pink Floydist. Nick Mason on kõik need algusest lõpuni kaasa teinud ning sellist teekonda pole paljudele antud.

Tema näol on tegemist kirgliku autoentusiastiga, kes kogub klassikalisi sportautosid. Autokirg avaldus temas juba varakult ning kohati jääb selline meeldiv mulje, et trumme tagudes jooksis tal vaimusilmas hoopis pilt sellest, kuidas ta Le Mansi 24 tunni võidusõidul kihutab. Muide, ta on tõesti selle võidusõidu päriselt läbi teinud.

Legendiks ei sünnita, legendiks kasvatakse. Tulevase megabändi algus polnud kerge. Karjääri lävel esineti kord katoliiklikus noorteklubis. Kohalik korraldaja keeldus pärast kontserti tasu maksmast, kuna tema arvates polnud kontserdil esitatul muusikaga midagi ühist. Bändi mänedžerid pöördusid kohtusse, kuid abi sellest polnud. Kohtunik menetles juhtumit ja jõudis järeldusele, et nii on, muusika see nüüd küll pole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles