AK ⟩ Läti silda ehitades

Anna Žīgure Foto: Postimees

Mõnes mõttes on meil vedanud. Me võime öelda: meie naine Lätis. Samad sõnad võiksid tulla soomlastelt. Ja see meie soomlastega ühine naine on Anna Žīgure, ent ta ei tee luuretööd, nagu tegi too Graham Greene’i loodud fiktiivmees Havannas. Inglise keeles tähendab intelligence (luure) eelkõige intelligentsust, arukust, teatamist ja sellel alal on Žīgure ametis küll.

Olgu tutvustuseks öeldud, et see läbi ja lõhki lätlanna on lõpetanud Tartu Ülikoolis 1972. aastal eesti keele ja kirjanduse osakonna soome-ugri eriharu, ta oli legendaarse akadeemiku Paul Ariste õpilane ja lemmik. Hiljem on ta olnud Läti Vabariigi suursaadik nii Eestis (1992–1993) kui ka Soomes (1992–1998). Enne ja pärast diplomaatiasse põikamist on Žīgure olnud tõlkija, kes on meie kirjandusest lätlastele vahendanud Jaan Krossi, Holger Puki, Teet Kallase, Ellen Niidu, Aimée Beekmani, Viivi Luige, Heino Väli, Heljo Männi ja Jüri Tuuliku teoseid. Lisaks veel palju Soome ja Ungari autoreid.

Läti keeles on tõlkija tulkotājs, interpretētājs. Sõna interpreteerima pruugime meie tähenduses tõlgitsema, tõlgendama, lahti mõtestama, seletama. Žīgure mõtestabki oma Loomingu Raamatukogus ilmunud teoses «Läti rahva käekäik» lahti lätluse olemuse. Ja teeb seda tõlkijale omaselt vahendades – esitab meile lõike Läti klassikute-kultuuritegelaste memuaaridest. Nii et Žīgure ülesanne on olnud otsimine-leidmine ning tsitaatide tervikuks kokkuklapitamine, seega teose loomine. Eessõnas tunnistab autor, et meetodi on ta laenanud soomlaselt Petri Tammiselt. Mulle meenutab see kuraatoritööd kunstinäituse loomisel – kõik kunstnikud, kelle tööd on valitud, on säilitanud oma autorsuse, ent ansambli on loonud kuraator.