/nginx/o/2021/05/17/13784707t1h84b4.jpg)
«Meie esimene päris kohtumine leidis aset Katu lapsepõlvest pärit sõbrantsi sünnipäeval. Meil kummalgil ei olnud plaanis tegelikult sinna minna. Tema pidi minema hoopis oma venna kontserdile. Ja mul olid veel viimased depressioonilained peal, kuigi olin juba sealt august välja ronimas,» kirjutab kolme lapse isa Illimar Pilt oma raamatus «Mees 4. Kõik on võimalik», kuidas ta kohtus enda elukaaslasega.
Kindel plaan kodus masetseda
Illimar saabus linna oma Tõrva juhutöö objektilt. Sel hetkel ta polnud veel sõbra juurest ära kolinud. Kindel plaan oli minna koju lihtsalt masetsema. Kuna sõber koos oma pruudiga oli samal sünnipäeval, siis tühi korter sobis ideaalselt üksi kasimiseks. Igasugune sotsialiseerumise ja tinapanemise tuju oli mitte nullis, vaid ikka korralikus miinuses. Sõbrad peol ei tahtnud sellist olukorda kuidagi omaks võtta ja nuiasid mind läbi telefoni nii kaua, kuni ta alla andis ja mõtles, et astub siis läbi ja on tunnikese. Ta lasi ennast koos kodinatega kesklinnas maha panna. Tal oli täiesti suva, et tööriietega sünnarile läks. Mantel seljas oli ikkagi ju linnaskäigu oma.
Kujutage nüüd ette 102 kilo kaaluvat, kolm päeva ajamata habemega lodevat tegelast, kelle peas kulunud prillid aastast 1997. Jalas mingid suvalised ära kantud töösaapad. Seljas T-särk, mis õnneks oli küll pestud, kuid välimuselt nõnda kulunud, et mõni peenem koristusfirma ei kasutaks seda isegi põranda pesulapina. Selline suurepärane laste isakandidaat konutas üksinda suitsuvineses vesipiibubaari pimedas tagumises nurgas.
Katu suudeti omakorda sõbranna poolt ära rääkida ja nii tuli ta enda ürituselt varem ära. Ta saabus arvatavasti pärast Illimari. Kohe mees teda igatahes tähele ei pannud. Ta oleks seda vast märganud, sest ülejäänud punt olid tuttavad näod. «Ilmselgelt ma talle mingit muljet ei avaldanud. Selles mõttes, et mitte positiivset muljet. Sedasi seal nurgas passides, tujutult oma viimaste eurode eest ostetud õlut limpsides jäi mulle ühel hetkel siiski Katu silma. Või õigemini olid need Katu silmad. Need on nii ilusad, sinised ja suured. Esimest korda, kui neid nägin, oli mul tunne, nagu keegi oleks mind keset helesinist troopilist merd ilma päästerõngata vette visanud. Ma lihtsalt uppusin neisse silmadesse ega ole tänaseni sealt välja saanud. Ega ma püüa ka,» kirjutab ta.
Ühine saatus asus tööd tegema
Ma ei tea kuidas, aga mingi moment oli ta Katu kõrval ja kukkus lora ajama: «Ae, naine, sind kah peole lastud. Kuhu sa meie lapsed jätsid?» Kurjam! Juba siis tuli lasteteema esile. Ju oli nende ühine saatus sellel päeval asunud usinalt oma tööd tegema. Katu tuli lõõpimisega kaasa ja pani paar head kildu vastu. «Me kumbki poleks isegi unes arvanud (Katu ilmselt õudusunenäos, sest ma oma tolle hetke välimusega oleksin ilmselt selle kategooria unenäkku sattunud), et üsna varsti on see jutt reaalsus. Ja ega suurt rohkem me tollel õhtul kokku ei puutunudki. Selline oli meie esimene kohtumine,» meenutab mees.
See olekski võinud jääda nende elu ainukeseks vestluseks. Paar päeva hiljem sattus Illimarile Facebookist ette pilt samast peost. Katu ägedad lillemustritega teksad vajasid lihtsalt tema kommentaari. Illimar polnud neid pimedas vesipiibubaaris märganud, muidu oleks see kompliment juba varem välja lennanud. Ta vastas sellele omapoolse vahva kommentaariga, mis tuletas meelde meie mõnusalt vaba lõõpimise. «See tunne oli nii lahe, et lisasin ta sõbraks, jätkates Messengeris möla sealt, kust pooleli jäi. Ma hakkasin temaga ääri-veeri sõprust soetama. See ei olnud kerge. Läks ikka mitmeid luhtunud katseid, enne kui mul õnnestus ta esimesele deidile saada. Selle deidi algus läks kergelt öeldes küll üle kivide ja kändude. Kuid kohtingu lõpp oli puhas maagia. See tunne, mis mul oli F-hoonest lahkudes, oli midagi sellist, mida ei saa kirjeldada ega kunagi unustada. Meie jutud ja taju maailmast resoneerusid kohe. Just nagu oleksin kohanud iseenda naissoost teisikut. Sellest kohtingust alates teadsin, et nüüd algab minu uus elu ja see tüdruk mängib selles väga tähtsat rolli,» oli ta kindel.
Inimene tunneb end vabalt, kui on see, kes ta päriselt on
Illimaril seisis ees tõsine jäämurdmine, sest üsna pea tehti Katule selgeks, mis tüübiga tegu on. Hiljem Katu rääkis, et üks ta paremaid lapsepõlve sõbrantse oli öelnud, et teada, ära selle Illimariga pikemalt jända. Muidu lahe ja südamlik tegelane, aga samas paras peoloom, kes elu tõsiselt võtta ei oska. Selle sama sõbrantsi sünnaril nad muide kohtusidki. «Olen talle tuhandest tänulik, et mind ikkagi sinna õhtule ära rääkis. Sõbrants tundis mind juba aastaid ja oli selle aja jooksul nii mõndagi näinud. Igasugune loogika ütles, et sellest vennast head poisssõbramaterjali ei saa. Veel vähem isa tulevastele lastele. Ma oleksin tema asemel täpselt sama teinud ja ehk rohkemgi pingutanud. Jumal tänatud, et Katu jättis ikkagi mulle selle õhkõrna võimaluse tõestada, et tegelikult peitub selle väliselt parandamatu peoeluka sees hoopis teine tegelane. Tänu sellele juhtus ilmvõimatu – meist sai meie,» kirjutab ta.
Katu andis Illimarile võimaluse enda päris sisemust näidata. Õigemini tõi ta Illimari tegeliku olemuse taas esile. See oli aastaid olnud peidus ohjeldamatu peolooma fassaadi all. «Ma ei olnud enda tõelist olemust varem sellises ulatuses avanud, sest tundus, nagu ei oleks sellel mingit pistmist minu mehelikkusega. Maailmatunnetus, rõõm, värvide virrvarr, elurõõm, positiivsus, väärtushinnangud – need kõik olid pärit minu lapsepõlvest. Pubekana oma meheks saamise rituaale alustades peitsin need enda sisse ära. Sellised asjad ei olnud mehele kohased. Tegelikult tunneb inimene alles siis ennast tõeliselt hästi, kui ta saab maha rebida kõik oma maskid. Olgu ta siis mees või naine. Inimene tunneb ennast vabalt ja 100 protsenti elavana, kui ta on just see, kes päriselt on,» kirjutab Illimar Pilt.