/nginx/o/2021/05/18/13787402t1hb729.jpg)
Loe katkendit S. K. Barnetti psühholoogilisest põnevikust «Tagasi».
«Ta vaatas mulle otsa, nagu oleks mind just koletislikult valelt tabanud»
Vaikses äärelinnas elava perekonna elu pööratakse pea peale, kui kadunud tütar ühel päeval välja ilmub. Kus veetis ta vahepealsed kaksteist aastat? Kuidas pääses röövijate käest? Kas kodu on ikka kõige turvalisem paik? Kihthaaval tuleb päevavalgele õõvastav saladus.
New York Timesi bestsellerite autorilt ilmunud psühholoogiline põnevik on sünge, samas hoogne ja hullumeelselt pingeline. Kui tundub, et pusle on juba peaaegu koos, on seal ikka mõni tükk, mille pärast pilt tuleb ümber laduda. Juba arvad teadvat, mis edasi saab, aga sa eksid. Ühtaegu haarav ja mõtlemapanev, valusaid teemasid puudutav raamat, mis jääb meelde.
***
Detektiiv, kes mind küsitles, oli naine, mis on säärastel puhkudel ilmselt tavapärane. Võmm, kes oli mind kogu tee jaoskonnani tahavaatepeeglist jõllitanud, oli andnud mu üle kontoritöötajale, kes oli – oma parimal päeval – kakskümmend viis kilo ülekaalus, ja too omakorda naisuurijale, kes ütles, et tema nimi on Mary.
Ta oli üsna viisakas ja küsis, kas olen näljane – Jah, kohutavalt; kas mul oleks vaja tualetti kasutada – Ojaa, olen ennast tundide viisi tagasi hoidnud; kas vajan arsti – Ei, kõik on korras.
Siis küsis ta minu nime uuesti – ametlikult.
«Jenny Kristal.» Ta oli kolmas inimene, kellele olin viimase poole tunni jooksul oma nime öelnud – neljas, kui arvestada lapsekäruga naist, kes oli politseisse helistanud, aga alles pärast märkust, et minu nimi kõlab kuidagi tuttavalt.
Ta oli korranud sama tähelepanekut ka politseinikule, kes jõudis kohale viie minutiga ja paigutas mu turvaliselt patrullauto tagaistmele.
Üks väike tüdruk kadus siinkandis, kui ma veel keskkoolis käisin, sosistas naine. Sellest räägiti ikka päris palju. Minu meelest oli tema nimi Jenny Kristal … Aga see ei saa ju tema olla, ega …?
Võmm vastas, et ta ei tea. Ent rooli taha istudes otsustas ta seda minult küsida.
Ta oli juba uurinud, kas ma tarvitan narkootikume – naine oli arvanud, et olen pilves, kuna ta leidis mu pargitud autot kallistamas.
Ta oleks nagu kokku kukkunud, ütles naine politseinikule, kelle nimi oli Farley.
Kinnitasin, et pole narkootikume tarvitanud ja et ta võib mind testida lasta, kui ta mind muidu ei usu, ja et mul on lihtsalt tarvis rääkida kellegagi jaoskonnas.
Noh, aga mis teil siis viga on? Too naine ütles, et te lihtsalt vajusite auto najale – kas olete võtnud tugevatoimelisi valuvaigisteid või midagi?
Ma pole lihtsalt tükk aega midagi söönud. Palun, kas viiksite mu nüüd jaoskonda.
Ma kutsun kohe kiirabi, preili …
Mul pole vaja mitte kiirabi, vaid ühte korralikku burksi.
Nii et te keeldute kiirabist?
Kas võiksite mu lihtsalt jaoskonda viia?
Mul on tarvis, et te keelduksite selge sõnaga kiirabist. Sellised on eeskirjad.
Te võite sellest soovi korral keelduda, aga siis peate seda ütlema. Kas olete üle kaheksateistkümne?
Jah.
Ja te keeldute kiirabist?
Jah.
Siis pani ta mu tagaistmele.
Kuid enne mootori käivitamist ta pöördus ja jõllitas mind läbi võre – ava asetses enam-vähem rinnakõrgusel – ning küsis, kas olen kunagi langenud inimröövi ohvriks.
Teie hea samariitlane ütles, et keegi teie nimeline – ta arvab, et tegu on sama nimega – rööviti siitkandist kaheteistkümne aasta eest. Kas see olete teie …?
Minu hea samariitlane uskus, et andis teada narkosõltlasest, kes tuleb tänavalt ära koristada. Tahtsin rääkida jaoskonnas kellegi teisega kui Farleyga, sest kui ta oli küsinud, kas olen üle kaheksateistkümne, oli ta seda teinud nii, nagu tahaks kindel olla, et ei lähe alaealise keppimise eest paragrahvi alla.
Ma lõpetasin rääkimise.
Hakkasin selle asemel hoopis tänavanurki loendama, püüdes ignoreerida erinevaid inimesi – tugiraami najal kõndivat vanaprouat, kuut pakki balansseerida üritavat mustanahalist UPS-i kullerit, kaht last jalgratta seljas –, kes kõik üritasid heita pilku tagaistmele, et näha, keda täna vanglasse veetakse. Üks, kaks, kolm, neli, viis … Loendamine andis mulle muud tegevust, et mitte rääkida Farleyga või kujutleda, millised nad praegu välja näevad ja mida nad mulle ütlevad ja mis tunne on neid jälle kallistada.
Maple Street … Kas seal te lapsena elasitegi?
Uurija Mary juuksed olid kammitud üle pea ja kinnitatud rangesse krunni – õigupoolest oli terve tema nägu kuidagi range. Küllap muutudki selliseks, kui pead päevast päeva pättidega asju ajama.
«Niisiis, Jenny,» jätkas uurija Mary, «patrullpolitseinik Farley sõnul ütlesite talle, et elasite varem Maple Streetil. Seal elas üks Jenny Kristali nimeline tüdruk enne oma kadumist. Kas väidate, et olete tema?»
Pane kõrva taha: uurija Mary ei olnud öelnud, millal Jennifer Kristal kadus – täpset kuupäeva, mil see juhtus. Ta tahtis, et mina seda ütleksin. Pragu Maple Streeti nurgal varjas äkitselt kogu mu vaatevälja. Kas see oli tõesti küllalt lai, et mind tervenisti alla neelata?
«Jaa,» vastasin. «Ma olen … Jenny Kristal. Ma olin teel oma sõbra Toni Kelly juurde, kui mind kaasa viidi.» Uurija Mary oli saatnud kellegi Big Maci järele, mida olin nii väga nurunud, ja nüüd meenus mulle äkitselt miski. «Tol õhtul enne … enne seda, kui mind rööviti, käsime kogu perega McDonaldsis. See oli viimane õhtu, mil oma isa nägin, sest järgmisel hommikul oli ta juba läinud, noh, saate aru, tööle läinud …»
Nende sõnade peale kadus uurija Mary näolt osa rangusest. Ta salvestas meie vestlust, oli küsinud, ega mul midagi selle vastu pole – Ei midagi –, sest ilmselt tahtis ta mulle vesteldes silma vaadata, mida oleks kirjutades olnud raske teha, ja nüüd nägin ma seda tema silmis, mingit leebumist.
«Millal täpsemalt see juhtus, Jenny? Millal teid rööviti?»
Selge, ta kontrollis mind ikka veel.
«See juhtus suvel. 10. juulil, 2007.»
«Hmm,» kostis uurija Mary, nagu oleksin ma öelnud midagi iseäranis huvitavat. «Ma jäin mõtlema – kui vana te siis olite …?»
«Kuuene,» kordasin.
«Mhm. Te olite siis kuueaastane ja mäletate täpset kuupäeva? See tundub lihtsalt huvitav, sest enamasti ei pea nii väikesed lapsed ajaarvestust samamoodi kui täiskasvanud.»
«Mul on see kuupäev meeles, kuna see on minu sünnipäev.»
Ta vaatas mulle otsa, nagu oleks mind just koletislikult valelt tabanud ja tema suu tõmbus kriipsuks.
«Teid rööviti teie sünnipäeval?»
«Sellest sai minu sünnipäev.»
«Ma ei mõista.»
«Minu uus sünnipäev. Ta ütles, et see on minu uue elu algus, nii et sellest päevast saab minu uus sünnipäev.»