/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2021/05/28/13809267t1hfde2.png)
Ilmunud on uus lasteraamat keskmisele koolieale. Simon James Greeni ja Aleksei Bitskoffi «Riley elu» on deaalne raamat tõrksatele lugejatele, kelle jaoks «Kapten Aluspüksi seiklused» ja «Ühe äpardi päevik» end ammendanud on. Riley lugu on sisukam ja palju naljakam. Loe raamatust katkendit!
Kinni sinu küljes
Emme kinnitas mulle, et absoluutselt pole olemas sellist asja nagu needus, aga mind see ei veennud. Ja muidugi oli nii, et esmaspäeval koolis SEE JUHTUSKI. LIIMIKATASTROOF!
Olin tundnud end koolis pärast maivaheaega pisut nukrana. Mu sõbranna Miley oli kolinud teise linna. Ühte kohta, mille nimi oli Brisbane. Austraaliasse! Huvitav teada: see on lausa viieteistkümne tuhande kilomeetri kaugusel, mis muudab edaspidised kohtumised päris raskeks.
Meist said Mileyga esmalt sõbrad seepärast, et kõigi arust oli naljakas, kuidas meie nimed riimusid, ja meist said natuke nagu partnerid. Mitte ainult sellepärast, et olime kogu aeg koos, vaid me olime päriselt ka partnerid laval kooli viimases lavastuses. Meie tegime sellist sketši, kus minul oli õlal lauajupp, siis ma keerasin ennast ja Miley pidi lauaga pihtasaamise vältimiseks kükitama. Kahjuks lavanärvi tõttu ta kas ei kükitanud piisavalt kiiresti või siis pöörasin mina valele poole. Igatahes andsin talle lõpuks lauaga näkku korraliku obaduse ja lõin tal mõned hambad välja.
Vanaemps ütleb, et ainult tõeline sõber räägiks sinuga pärast seda. Noh, Miley tegelikult ei saanudki kolm päeva rääkida, aga seejärel vestles minuga küll. Igatahes tema oli nüüd läinud ja nii istusin mina tühja tooli kõrval ja mõtisklesin selle üle, kas mul üldse võiks tekkida koolis veel nii head sõpra – ja vähemal määral ka selle üle, kas tema nimi riimuks minu omaga, sest see oli natuke nagu lahe ka.
Aga täna oli pisut parem päev, sest meil oli üks mu lemmik: käsitöötund. Olime töötanud «Vee» teema kallal ja tänane projekt oli «Rand», niisiis liimisime kõik merikarpe rannapiltidele, mida olime teinud. Karbid on tavalise liimi jaoks liiga rasked, seepärast lubati meil kasutada üht eriti tugevat liimi, mille nimi oli MEGA-FIX – KLEEPUB KIIRELT!
Igal rühmal oli keset lauda kast merikarpidega ja kui ma parajasti küünitasin võtma üht eriti ahvatlevat karpi (sile ja valge, tumepruunide laikudega), nõjatusin kogemata ühe Megafiksi tuubi peale ja liimitötsakas pritsis otse üle laua Zaza LuPone’i seljale. Nagunii oli halb see, et Zaza LuPone on kooli näiteringi kuninganna, iga lavastuse peaosaline ja sellepärast keegi, kellele sa tahad tõeliselt muljet avaldada, aga hullemgi veel oli see, et kogu värki nägi pealt Õpetajale Ära, keda kutsutakse nii sellepärast, et selle poisi lemmiktegevus on ajada käsi püsti ja öelda: «Ma räägin õpetajale ära!» Pidin tegutsema kähku, enne kui preili Walker märkaks ja enne kui Zaza taipaks, mida ma olin teinud.
Hiilisin tema taha ja üritasin liimitötsakat ruttu käenipsuga maha pühkida. Aga see ei liikunud paigast. Üritasin uuesti, kasutades liimi nokkimiseks oma näppe. Zaza tähelepanu oli mujal, kuna ta vestles sõbranna Patti Garlandiga tulevase tantsulavastuse katsetest, mis kõlas tegelikult tõeliselt huvitavalt ... ja mul läks tähelepanu paariks sekundiks mujale. Sellest täielikult piisas, et mu sõrmed jääks KÕVASTI KINNI Zaza kampsuni külge.
Ma katsusin jätta muljet, nagu: «La, la, la! Olen lihtsalt siin, su kampsuni küljes kinni, vahet pole!» Aga lõpuks ta muidugi märkas. «MIDA sa TEED?» kriiskas Zaza. «Kõik on kombes, olen lihtsalt kinni ... sinu küljes!» vastasin ma. «Ükski asi siin pole kombes, sa nohkar!» See, et Zaza kutsus mind nohkariks, ei olnud ideaalne. Ma oleksin eelistanud, et ta oleks viidanud mulle kui Järgmise Koolilavastuse Teisele Peaosatäitjale, aga eks lepid ju vist sellega, mis parajasti on. Selleks ajaks oli Õpetajale Ära praktiliselt lõhkemas elevusest võimaluse üle õpetajale ära rääkida ja ta oli hakanud oma toolil hüplema ja käega õhus vehkima, et õpetaja tähelepanu äratada. «Kähku,» ütlesin ma Sidneyle, kes oli ametis oma merikarpidele täiesti haige liimikoguse pritsimisega, nagu oleks see olnud šokolaadikreem. «Tõmba mind tema küljest lahti.» Sidney vaatas irvitades üles.
«See liim on vägev.» «See on tore, Sidney,» ütlesin ma. «Aga siin on hädaolukord!» Sid aitaski, mingis mõttes. Ta rabas mind pihast ja tiris, kuni sai selgeks, et ka temal olid olnud käed üleni 17 liimised, nii et nüüd oli Sid kinni minu küljes ja mina olin kinni Zaza küljes. «Äh!» ütles Zaza. «Kutsu mõni mu teatriringi sõbrannadest appi!» «Nagu Patti või?» küsisin ma. Zaza parim sõbranna liimis naaberlauas ühele merikarbile läikivaid litreid peale.
«Mitte teda!» Zaza hääl langes sosinaks. «Tema on mu dublant – ta teeks kõik selleks, et mind kukutada! Kutsu Dolly Minelli – tema on suvaline trupiliige, niisiis ei kujuta endast mingit ohtu.» Kutsusin Dolly lähemale ja ta otsustas kähku, et parimaks lähenemiseks oleks see, kui ta üritaks tirida Sidneyt, seepärast pani ta ühe käe Sidney piha ümber ja toetas teise käega lauale, et end paigal hoida. Sellest kerkis kaks probleemi. Sidney oli käinud liimiga nii ekstravagantselt ümber, et seda polnud mitte ainult kõikjal tema särgil, vaid seda oli täis ka kogu laud. Mõne sekundiga oli Dolly kinni Sidi ja laua küljes, Sid oli kinni minu küljes ja mina olin endiselt vägagi kinni Zaza küljes, kes oli nüüd maruvihane ja näost erkpunane.
Sel hetkel kõndis lähemale preili Walters. «Mis taeva päralt siin toimub?» küsis ta ja tegi saatusliku vea 18 sellega, et nõjatus meie puntra paremaks vaatlemiseks lauale. Ütleme lihtsalt nii, et see fiasko ei lõppenud enne, kui Zaza oli täielikult aru kaotanud, kaks meist olid püksi pissinud ja meie lahtikangutamiseks oli jõudnud kohale tuletõrjebrigaad. Mind üllatas, et preili Walker ei olnud rohkem vihane, vaid paistis hoopis nägevat asja naljakat poolt, kuna ta veetis ohtralt aega ühe tuletõrjuja seltsis kihistades.
Kõige selle tulemuseks oli see, et (a) Megafiksi liim KEELATI koolis ära ja seda asendas: PEHMOPULK – NII NÕRK, ET ME EI TOHI KASUTADA SÕNA LIIM. Mis tähendab, et kõigi meie käsitöö laguneb alalõpmata laiali, sest ausalt öeldes oleks sul mõttekam oma töö kas või lihtsalt tatiga kokku panna ... kuigi Sidney on seda nagunii teinud aegade algusest peale. Ja (b) ma olin üliteadlik sellest, et kogu see värk oli põhimõtteliselt MINU SÜÜ ja seda kõige tõenäolisemalt seepärast, et mind oli ÄRA NEETUD. Pidin olema edaspidi pidevalt valvel, et vältida uusi hädasid.