KATKEND ⟩ «Ei mingit katset seda vaikselt teha. Amelevad valjuhäälselt ja uhkelt rongi tualetis»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Teresa Driscolli ülipingelisest põnevikust «Ma jälgin sind».

Teresa Driscoll, «Ma jälgin sind». FOTO: Raamat

Kui Ella Longfield kuuleb rongis pealt, kuidas kaks noormeest flirdivad noorte tüdrukutega, ei pööra ta sellele esiti tähelepanu, kuni taipab, et noormehed on äsja vangist vabanenud. Ella emainstinkt käsib tal sekkuda, aga just siis, kui ta on otsustanud abi kutsuda, hoiab miski teda tagasi. Järgmisel hommikul näeb ta uudistest, et üks tüdrukutest – ilus roheliste silmadega Anna Ballard – on kadunud.

Aasta hiljem pole Annat ikka veel leitud. Ella vaevleb süümepiinades, ent tema pole ainus, kes ei saa juhtunut meelest – keegi saadab talle ähvarduskirju, mis panevad teda oma elu pärast kartma. Anna kadumise aastapäeval tuleb ilmsiks, et ka Anna sõpradel ja vanematel on midagi varjata. Anna parim sõbranna Sarah pole rääkinud tolle õhtu kohta täit tõde ja see teadmine hakkab tüdrukut murdma. Keegi teab, kus Anna on, kuid vaikib. Ja nüüd on ta võtnud sihikule Ella.

Teresa Driscoll on Briti kirjanik, kellele tema hoogsad psühholoogilised põnevikud on toonud juba kaks miljonit lugejat rohkem kui 20 riigis. «Ma jälgin sind» on Driscolli esimene eesti keeles ilmunud raamat, kus pinge on üleval kuni viimase leheküljeni.

***

Ma tegin vea. Nüüd on see mulle teada.

Ja ma tegin seda ainuüksi sellepärast, mis ma rongis pealt kuulsin. Ma küsin teilt, päris tõemeeli – mis tunne teil oleks olnud?

Kuni selle hetkeni polnud ma end kunagi vanamoeliseks pidanud. Ega naiivseks. Okei, okei, jah, mul oli olnud küll kaunis tavapärane lapsepõlv – võib isegi öelda, et mind oli eluraskuste eest kaitstud, aga … Taevane arm! Vaadake mind nüüd! Ma olen pisut elanud. Palju õppinud. Moraalse käitumise Richteri skaala järgi olin ma üsna keskmine ning just sellepärast vapustaski kuuldu mind nii väga.

Vaadake, mina pidasin neid korralikeks tüdrukuteks.

Loomulikult ei tohiks ma tegelikult teiste inimeste jutuajamisi pealt kuulata. Aga kas teie ei leia, et ühistranspordis on see võimatu? Osa karjub oma mobiiltelefonidesse, kõik ülejäänud keeravad sellega võisteldes endal volüümi põhja. Et neid kuulda oleks.

Kui ma tagasi mõtlen, siis ma poleks vist kuulama jäänud, kui mu raamat oleks huvitavam olnud, aga oma igaveseks kahetsuseks ostsin ma selle raamatu samal põhjusel, miks ma ostsin ajakirja, mille kaanel olid tuulegeneraatorid.

Lugesin kuskilt, et neljakümnendateks eluaastateks peaksid hakkama rohkem hoolima sellest, mida sina arvad teistest, mitte et mida teised sinust arvavad – nii et miks ma siis ikka veel ootan, et see mulle kohale jõuaks?

Ella, kui sa tahad osta ajakirja Hello!, siis tee seda. Mis see sulle korda läheb, mida kassas istuv tüdinud ilmega tudeng arvab?

Aga ei. Mina valin vähetuntud keskkonnateemalise ajakirja ja väärika biograafia, nii et selleks ajaks, kui kaks musti kilekotte kandvat noormeest Exeteris rongi astuvad, olen mina surmani tüdinud.

Nüüd küsimus teile.

Mida teie arvaksite, kui näeksite rongi sisenemas kaht meest, mõlemal käes must prügikott, mille sisu pole teada? Mina ise, kel on teismeline poeg, kelle toast on arukas turvalisuse kaalutlustel eemale hoida, mõtlen üksnes: Tüüpiline. Kas te, noormehed, ei suutnud isegi reisikotti leida?

Noormehed räägivad valju häälega, on käratsevalt lustakad, vembutavad, nagu kahekümneaastastel kombeks – jõuavad vaevu rongile, nii et kogukas jaamakorraldaja puhub ärritunult ja ägedalt vilet.

Jahmerdanud automaatuksega – lahti, kinni, lahti, kinni –, mis on nende meelest loomulikult äärmiselt naljakas, võtavad nad istet pingil, mis on kohvrirestidele kõige lähemal. Siis aga – küllap märgates kaht Cornwallist pärit tüdrukut – vaatavad nad teineteisele kavalalt otsa ja suunduvad vagunit mööda edasi istmetele, mis on otse tüdrukute taga.

Mina naeratan endamisi. Ma pole nimelt mingi tujurikkuja. Ka mina olin kunagi noor.

Vaatan, kuidas tüdrukud jäävad vait ja muutuvad häbelikuks, üks vaatab sõbrannale suurte silmadega otsa – ning, jah, üks noormees on eriti silmatorkava välimusega, nagu modell või poistebändi liige. Ja see kõik tuletab mulle meelde toda väga erilist tunnet, mida kõhus tunned.

Teate küll.

Nii et ma pole põrmugi üllatunud ega suhtu vähimalgi määral halvakspanuga, kui mehed tõusevad püsti ning kena välimusega noormees kummardub üle istme seljatugede ja küsib, kas nad võivad tüdrukutele puhvetist midagi tuua, «… kuna ma olen niikuinii sinna minemas?».

Järgmiseks nimede vahetamine ja itsitamine ning mäng läheb lahti.

Kaks kohvi ja neli laagriõlut hiljem on noormehed tüdrukutega liitunud – nad istuvad mulle sedavõrd lähedal, et ma kuulen kogu jutuajamist pealt.

Tean, tean. Tegelikult ma ei tohiks kuulata, aga see teema on meil juba ammendatud. Mäletate, mul on igav. Nemad räägivad valju häälega.

Ja siis … Tüdrukud kordavad seda, mille ma olen juba nende varasemast jutust üles korjanud. See sõit Londonisse on nende esimene soolovisiit pealinna – kingitus vanematelt keskkooli lõpu­eksamite sooritamise puhul. Neil on broneering mõõduka hinna­klassiga hotelli, piletid muusikali «Hüljatud» etendusele ja nad pole iial varem nii elevil olnud.

«Nalja teete või? Kas te pole siis kordagi varem üksinda Londonis käinud?» küsib poistebändi liiget meenutav Karl üllatunult. «London võib olla kaunis keeruline. Olge ettevaatlikud. Teatrist tulles võtke takso, ärge metrooga sõitke. Saite aru?»

Karl meeldib mulle nüüd. Ta soovitab poode ja turge ning ka üht klubi, kus neil pole midagi karta, kui neil peaks tekkima tahtmine pärast etendust tantsima minna. Ta paneb klubi nime paberile kirja, ütleb, et tunneb sealset väljaviskajat. «Öelge talle minu nimi. Okei?»

Ja siis tunneb Anna – kahest Cornwalli sõbrannast pikemat kasvu – huvi, mis on mustades kottides, ja mina tunnen salamisi heameelt, et ta seda küsis, sest ka mina tahan seda teada, ning ma naeratan endamisi küsimusele järgnevat aasimist oodates. Poisid. Nii lohakad. Millised te küll olete?

Aga ei.

Noormehed on just vanglast välja pääsenud. Mustades kottides on nende isiklikud asjad.

Ma lausa kuulen, kuidas ma selle peale neelatan – ühtäkki täidab mu kõri vedelik ja pulss trummeldab mu kõrvus.

Pannakse pidurit, aga mitte eriti pikalt. Tüdrukud koguvad end liiga kiiresti: «Tõmbate meid haneks?»

Ei. Poisid ei tõmba neid haneks. Nad on otsustanud inimestega ausad olla. On oma vead teinud ja nende eest maksnud, aga keelduvad häbi tundmast.

Kaardid lauale, tüdrukud? Karl istus Exeteri vanglas kallaletungi pärast, Antony varguse pärast. Saate aru, Karl kaitses üksnes sõpra ja – käsi südamel – teeks seda iga kell uuesti. Tema sõbra kallal noriti baaris ja tema ei kannata selliseid, kes teisi kiusavad.

Mina aga maadlen paradoksiga: kiusamine versus kallaletung, ja kas meil pannakse tõesti pisinääkluste pärast trellide taha? Aga tüdrukud paistavad põnevil ja ütlevad oma armsas ja liberaalses naiivsuses, et lojaalsus on hea asi ja et nende koolis olla kunagi käinud üks mees, kes rääkis, et oli istunud kinni narkootikumide pärast, ja kuidas ta oli pärast seda, kui oli oma aja ära istunud, elus täieliku kannapöörde teinud. Ja kogu ta keha oli tätoveeringutega kaetud olnud. Kogu keha.

«Vau! Vangla. Mismoodi seal on?»

See on hetk, mil ma mõtlen tõsisemalt oma rolli üle.

Kujutan endamisi ette, kuidas Anna ema toimetab köögis pliidi ees ja kuidas nad mõlemad abikaasaga muretsevad oma tütrekese pärast ja kuidas mees soovitab tal mitte kogu aeg muretseda. Nad kasvavad nii kiiresti suureks. Arukad tüdrukud. Nad saavad hakkama, kallis.

Ja mina mõtlen, et see pole sugugi nii. Sest Karl leiab nüüd, et tüdrukutel oleks kõige turvalisem, kui neil oleks Londonis saatjaks keegi, kes linna hästi tunneb.

Karl ja Antony peatuvad sõprade juures Vauxhallis ja kavatsevad vabadusse pääsemist tõsiselt tähistada. Kuidas oleks, kui nad saaksid tüdrukutega pärast teatrit kokku ja läheksid koos klubisse?

See on hetk, kui ma otsustan, et pean tüdrukute vanematele helistama. Nad on oma küla nime maininud, Anna elab talus – see poleks mingi tuumafüüsika. Ma võin helistada postkontorisse või kohalikku pubisse, mitu talu seal siis ikka on?

Aga Anna pole sugugi kindel. Ei. Nad peaksid vast varakult tagasi hotelli minema, sest neil on kavas järgmisel hommikul mööda poode käia. Neil on nimelt plaan minna esimese asjana Liberty luksusärisse, sest Sarah tahab proovida selga üht Stella McCartney hilpu ja sellest telefoniga pilti teha.

Tubli tüdruk, mõtlen mina. Arukas tüdruk. Anna, säästa mind sekkumisest. Aga on üks komplikatsioon, sest paistab, et Sarah’le on Antony meeldima hakanud. Minnakse teist korda puhvetisse ja tagasi tulles vahetatakse kohad: nüüd istub Anna Karliga ja Sarah Antonyga, kes räägib talle, kuidas ta kahetseb, et on oma elu pekki keeranud. Väidab, et ta läks kuritegevuse teed üksnes meeleheitest, kuna ei leidnud tööd. Tal ei õnnestunud oma poega ülal pidada.

Poega?

Ja kuulates Antonyt rääkimas, kuidas ta võitles oma eksiga võimaluse pärast last näha, kinnitab Sarah’le, et ei kavatse lasta asjadel mingil juhul minna nii, et tema poeg ei tunne oma isa – «Kas sina, Sarah, ei leia, et see oleks lihtsalt kohutav, kui ta ei õpiks üldse oma isa tundma?» –, valgub minust üle minu imeliselt kaitstud elu vari ning ma muutun üha väiksemaks ja väiksemaks.

Nüüd üllatab mind Sarah – tal on pisarad silmas, kui ta kinnitab, et tema arvates on väga tore, et Antonyle on tema laps nii tähtis, sest paljudele meestele ei oleks, paljud lihtsalt hülgaksid vastutustunde. «Nüüd tunnen ma end kohutavalt halvasti, kuidas meie muudkui jahvatame Stella McCartneyst.»

Ja mis on tõde? Sel hetkel pole mul sellest enam vähimatki aimu. Mida tean mina, kelle poja ainus tõsisem probleem oli lahing sellepärast, et näha alla 18-aastastele keelatud filmi.

Järgneb tund aega sosistamist ja mina üritan kõigest hingest uuesti lugeda, saada aimu vaiksema generatsiooni tuulegeneraatorite plussidest, aga siis lähevad Antony ja Sarah uuesti puhvetisse. Laagriõlut juurde tooma, mõtlen mina. See on tõsine viga, Sarah. Ja sel hetkel langetan ma otsuse.

Jah. Ka mina lähen puhvetisse ettekäändel, et vajan kohvi, ja teesklen järjekorras seistes või koridoris möödudes, et mul on probleemid telefoniga. Palun Sarah’lt abi – lootes ta hetkeks Antonyst eemale meelitada, et temaga vaikselt paar sõna vahetada – ja hoiatan teda leebelt, et ta lõpetaks selle lolluse, või vastasel juhul helistan ma ta vanematele. Otsekohe, kas saad aru, Sarah? Ma saan su vanemate telefoninumbri teada.

Meie vagun on puhveti omast kolm vagunit eemal. Teisest vagunist läbi minnes komistan istmete vastu, löön reied ära ja koban läbi automaatuste tamburisse astudes jaki taskus telefoni.

Ja sel hetkel kuulen ma neid.

Ei mingit häbi. Ei mingit katset seda vaikselt teha. Amelevad valjuhäälselt ja uhkelt rongi tualetis. Kiimlevad seal nagu kaks looma.

Seda, et need on nemad, mõistan ma poisi öeldu põhjal. Kui kaua ta pole saanud. Kui tänulik ta on. «Sarah, oh, Sarah …»

Jah, ma tunnistan seda – olen üdini šokeeritud. Kuuman häbist. Olen raevunud, hingetu, ja tahan üle kõige maailmas nende häälte eest põgeneda.

Aga ma tunnen ka häbi oma naiivsuse pärast. Oma naeruväärsete oletuste pärast.

Koperdan hingetult ja vapustatuna läbi automaatuste järgmisse vagunisse, üritades pääseda oma valerehkenduse tõendusmaterjalist nii kaugele kui vähegi võimalik.

Korralikud tüdrukud?

Puhveti järjekorras kuulen taas kõrvus tukslevat pulssi ning mõtlen, kas nüüdseks on keegi teine veel neid märganud. Neist isegi ette kandnud?

Aga siis mõtlen: neist ette kandnud? Kellele, Ella? Kuula ise ka, mida sa räägid? Teised inimesed teevad just nimelt seda, mida sina oleksid pidanud algusest peale tegema. Teised inimesed tegelevad oma asjadega.

Sel hetkel võtavad mu emotsioonid teise suuna ja ma hoopis imestan, kuidas ma olen küll nii eluvõõraks, nii konservatiivseks muutunud. Selliseks, kel – nagu näha – pole noortest ega vist üldse mitte millestki vähimatki aimu.

Mu peas keerleb mälestuste kaleidoskoop. Rebitud servadega pildid. Ajakirjad, mis me leidsime poja toast tol õhtul, kui tulime pärast kino varem koju ja avastasime, et Luke üritab Sky turvamüürist läbi murda ja pornot vaadata.

Nii et mul tekib selles näruses rongis meeletu vajadus rääkida oma abikaasaga. Oma Tonyga. Et oma kompassi nullida.

Mul on vaja Tonylt kinnitust, et võib-olla pole siinne probleem üldse neis, vaid hoopis minus. Kas mu käitumine on nõme? Ei, tõesti, räägi nii, nagu asi on. Nagu siis, kui meil oli tüli Sky kanali ja Luke’i ajakirjade pärast.

Kas ma olen kohutavalt vanamoeline? Olen või?

Üritan tol õhtul pärast konverentsi tõesti Tonyle helistada. Ma tahan talle rääkida, kuidas käitusin arukalt ja istusin ringi, rongi teise otsa. Tegelesin oma asjadega. Tüdrukud on arvatavasti küllalt elukogenud.

Aga Tony pole kodus ega ole mobiiltelefoni kaasa võtnud – ta on üks neist vähestest, kes arvab endiselt, et mobiiltelefonid põhjustavad ajukasvajat – ning seetõttu räägin ma hoopis Luke’iga ja märkan, et mulle mõjub rahustavalt, kuidas ta kirjeldab uuest äpist alla laaditud retsepti järgi tehtud õhtusööki. Luke’ile meeldib süüa teha ja mina aasin ta kallal köögis valitseva segaduse pärast, vean kihla, et ta on kasutanud kõiki köögimasinaid ja potte-panne, mis kodus leida.

Ja siis on käes hotellihommik.

Oi, kuidas ma ei talu seda tunnet, seda kehavälist tuimust, mille tekitab konditsioneeritud õhk, võõras voodi ja suutmatus panna vastu minibaari ahvatlusele, klaasile-paarile brändile, millega ma end pärast pikka päeva kostitan.

Kell on vaevu kuus ja ma tahaksin veel magada. Kümme tulutut minutit ja ma annan alla, pilk kiikab õnnetu väljanägemisega pakikesi veekannu kõrval kausis. Lollitan end mõttega, et joon tassi lahustuvat kohvi, üksnes sel korral, aga niikuinii valan ma kohvi vannitoa kraanikausist alla.

Vahin tühjade minipudelite rivi, kirtsutan nina, kui mu peas võtab võbeledes maad kohutav mõte. Kiikan telefoni poole öökapil­ ja tunnen õudu, tuttavat hirmuvärinat, et olen teinud midagi häbiväärset, midagi sellist, mida kahetsen.

Vaatan uuesti pudelite rivi ja mulle meenub, et pärast teist brändit otsustasin helistada infoliinile, et otsida üles tüdrukute vanemad. Tõmbun selle mõtte juures hetkeks külmaks. Mu mälupilt on ikka veel ähmane. Kas sa tegelikult ka helistasid? Mõtle, Ella, mõtle.

Vahin jälle telefoni ja püüan keskenduda. Ah soo, jah. Nüüd tuleb mulle meelde, pinge mu õlgadest kaob, kui see mulle lõpuks meenub. Mul oli telefon juba käes ja olin juba numbrit valimas, kui taipasin, et ei mõtle selge peaga – ja mitte üksnes brändi tõttu. Minu motivatsioon oli vildakas. Ma polnud tahtnud helistada mitte sellepärast, et oleksin tüdrukute pärast mures olnud, vaid hoopis sellepärast, et neid karistada, sest ma olin selle peale pahane, mismoodi ma end Sarah’ tõttu tundsin.

Ja seetõttu käitusin ma arukalt. Ma panin telefoni käest, kustutasin tule ja jäin magama.

Väga hea. See on väga hea. Tunnen nii suurt kergendust, et otsustan tähistamise märgiks ikkagi lahustuvat kohvi proovida.

Lülitan esmalt sisse veekannu ja seejärel televiisori. Ja siis see tuleb. Üksainus hetk, mis alguses hõljub nagu ühe koha peal paigal ja siis venib ja venib, venib väljapoole seda tuba, väljapoole seda linna. Hetk ajas, milles ma mõistan, et mu elu pole enam iial endine.

Mitte iial.

Õhtul hilja vaadatud filmi tõttu – lugesin subtiitreid – on heli maha keeratud, et mitte kõrvaltubade külastajaid häirida.

Aga pilt ei jäta eksimisruumi. Ilus. Foto tema Facebooki-lehelt. Ta rohelised silmad säravad ja blondid juuksed langevad poolde selga. Ta on rannas, tunnen ta selja taga ära St Michael’s Mounti.

Ja kuidagimoodi on mu keha suuminud end tahapoole – läbi padja, voodipeatsi ja seina –, kuni ma vaatan ekraani palju kaugemalt. Ekraani, mille alumises servas jooksevad jõledad, kohutavad sõnad: kadunud … Anna … kadunud … Anna … Veekann kriiskab peeglile vihaseid pilvi, mina aga kavandan peas kõiki telefonikõnesid, mis mul tuleb teha.

Must ja kohutav vabanduste segadik. Mitte ükski neist küllalt hea.

Politseisse. Tonyle.

Sa pead aru saama, et ma kavatsesin helistada

Tagasi üles
Back