KATKEND ⟩ «Oodake ja püsige elus, ja meie arvasime, et see on lihtne»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Rory Poweri põnevikust «Raxteri tüdrukud». 

Rory Power, «Raxteri tüdrukud». Foto: Raamat

Sellest, kui Raxteri tüdrukutekool karantiini pandi, on möödunud poolteist aastat. Sellest, kui Mürk välja lõi ja Hetty elu pea peale pööras.

Algul surid üksteise järel õpetajad. Siis hakkasid nakatuma õpilased ja nende kehad muutusid veidraks ja võõraks. Nüüd, ülejäänud maailmast ära lõigatud ja oma saarekodus iseenese hooleks jäetud, ei söanda tüdrukud minna teisele poole kooli ümbritsevat tara, kus Mürk on muutnud metsa metsikuks ja ohtlikuks. Nad ootavad lubatud ravi, sellal kui Mürk imbub kõigesse.

Aga kui Hetty sõber Byatt kadunuks jääb, on ta valmis tegema ükskõik mida, et teda leida, isegi kui see tähendab karantiinireeglite rikkumist ja tarataguste õuduste trotsimist. Ning seda tehes saab Hetty teada, et nende loos, nende elus Raxteril peitub hoopis enamat, kui ta oleks iial aimata osanud.

***

Me nimetame seda Mürgiks ja esimesed paar kuud püüti seda teemat ka tundidesse kaasata. Viiruspuhangud Lääne tsivilisatsioonides: ajalugu. Sõna, mille teaduslik nimetus tuleb ladina keelest. Ravimeid käsitlevad määrused Maine’i osariigis. Kool nagu ikka, õpetajad seisavad tahvli ees, riietel veri, panevad paika kontrolltööde kuupäevi, just nagu oleksime kõik veel nädal hiljemgi olemas. Mingit maailma lõppu ei tule, ütlesid nad, ja samamoodi ei tohiks tulla lõppu õpingutele. Hommikusöök söögisaalis. Matemaatika, inglise keel, prantsuse keel. Lõuna, märkilaskmine. Kehaline ja esmaabi, preili Welch sidus haavu ja direktriss torkis süstlaga. Õhtusöögiks kokku ja seejärel luku taha, et öö vastu pidada. Ei, ma ei tea, mis teid haigeks teeb, rääkis Welch ikka. Jah, teiega saab kõik korda. Jah, te lähete varsti jälle koju.

Sellele tuli kiire lõpp. Tunnid langesid päevaplaanist välja, kui Mürk nõudis ühe õpetaja teise järel. Reeglid varisesid põrmu ja hajusid, kuni alles jäi vaid hõre kondikava. Aga sellegipoolest me loendame päevi, ärkame igal hommikul, et taevast kaameraid ja tulesid otsida. Mandril hoolitakse meist, Welch räägib seda ikka ja jälle. On hoolitud sellest hetkest peale, kui direktriss rannikule Camp Nashi sõjaväelaagrisse helistas, et abi paluda, ja nemad seal otsivad ravi. Päris esimeses saadetises, mille paadirühm ära tõi, oli kiri. Trükitud ja allkirjaga, päises mereväe sümboolika.

______________________________________________

KELLELT: mereväe juhataja, kaitseosakonna ülem, keemilisbioloogiliste olukordade reageerimisüksus (KBORÜ), Camp Nashi sõjaväelaagri juht, haiguste tõrje ja ennetamise keskus (HTEK)

KELLELE: Raxteri tütarlastekool, Raxteri saar

TEEMA: HTEK-i soovitused karantiini kehtestamisel

Kehtestada viivitamatult täielik isolatsioon ja karantiin. Turvalisuse huvides ja esmaste nakatumistingimuste säilitamiseks peavad kõik isikud viibima ainult kooli territooriumil. Kooli piiridest väljumine, välja arvatud saadetisi (vt allpool) vastu võtma määratud rühm, on karantiinireeglite rikkumine.

Telefoni- ja internetiühendus katkestatakse, edasine suhtlus toimub ainult ametlike raadiokanalite kaudu. Kehtib täielik info salastatuse nõue.

Saadetised toimetatakse läänekaile. Kuupäev ja kellaaeg teatatakse Camp Nashi majaka kaudu.

Diagnostika ja ravi väljatöötamisel.

Ravi asjus teeb HTEK koostööd kohalike raviasutustega. Oodake saadetist.

______________________________________________

Oodake ja püsige elus, ja meie arvasime, et see on lihtne – üheskoos tara taga, kaitstud metsiku looduse ning näljaseks ja veidrateks muutuvate loomade eest –, aga tüdrukud muudkui surid. Haigushood, mis räsisid keha nii palju, et hingata oli võimatu, haavad, mis ei paranenud, või siis vahel palavikku meenutavad vägivallahood, kui tüdrukud üksteise vastu pöördusid. Seda tuleb endiselt ette. Ainus vahe seisneb selles, et nüüd oleme selgeks saanud, et me peame seisma vaid omade eest.

Reese ja Byatt, nemad on minu omad ja mina olen nende oma. Nemad on need, kelle pärast ma palvetan, kui möödun teadetetahvlist ja surun kaks sõrme vastu endiselt seal rippuvat mereväe kirja, mis on kollaseks tõmbunud ja servadest kaardu kiskunud. Talisman, meeldetuletus lubadusest, mille nad andsid. Ravi tuleb, kuni me elus püsime.

Reese kaevub hõbedase küünega apelsini sisse ja hakkab seda koorima ning ma sunnin end pilku ära pöörama. Kui toit on värske, siis me kiskleme selle nimel. Reese’i sõnul on see olukordade lahendamiseks ainus õiglane viis. Ei mingeid almuseid ega haletsust. Ta ei võtaks seda ilmaski, kui ei tunneks, et on selle ära teeninud.

Teised tüdrukud kogunevad me ümber heledalt naervatesse trobikondadesse, kaevavad kõigist kottidest välja valguvate riiete hulgas. Merevägi saadab meile ikka veel piisavalt kogu kooli jaoks. Särgid ja tillukesed saapad, kuigi meil pole kedagi nii pisikest, kes neid kanda saaks.

Ning jakid. Nad saadavad lakkamatult jakke. Isegi siis, kui muru hakkas härma tõmbuma. Mürgipuhangu vallandudes oli kevad ja tol suvel saime oma vormiseelikute ja pluusidega kenasti hakkama, aga siis saabus talv nagu Maine’i osariigis ikka, kibe ja pikk. Kaminad lõõmasid ka päevasel ajal ning mereväe saadetud generaatorid töötasid ka pärast pimeda tulekut, kuni torm need juppideks lammutas.

«Sa oled verega koos,» ütleb Byatt. Reese rebib särgisabast siilukese ja viskab mulle näkku. Vajutan. Mu nina lurtsatab.

Krabin me pea kohal, peasaali kohal kõrguval poolkorrusel. Tõstame kõik pilgu. Seal on minust aasta vanem Mona, punaste juuste ja ümmarguse näoga, tagasi pärast seda, kui ta kolmandale korrusele põetusruumi viidi. Ta oli seal terve igaviku, sügisesest haigushoost saadik, ja ma ei usu, et keegi üldse arvas, et ta sellest välja tuleb. Mäletan, kuidas ta nägu tol päeval auras ja pragunes, kuidas nad ta linaga kaetuna põetuskorrusele kandsid, nagu oleks ta juba surnud.

Nüüd on ta põskedel armisõrestik ning juuste ümber aimatav helendus. Reese oma heledate patsi põimitud juustega ja Mürgilt saadud kumaga on samasugune ja see on nii tema moodi, et Mona juures sama märgata on ehmatav.

«Tere!» ütleb tüdruk jalgel tuikudes ning ta sõbrad jooksevad tema juurde, vehklevad käed ja naeratused, neid lahutav vahemaa piisavalt suur. Me ei pelga mitte nakkust – see on meil juba niigi, olgu see siis mis tahes. Meil on hirm näha teda jälle koost lagunemas. Teada, et ühel päeval üsna varsti juhtub see ka meiega. Teada, et meil jääb üle vaid loota, et pääseme eluga.

«Mona,» ütlevad ta sõbrad, «jumal tänatud, et sinuga on kõik hästi.» Aga ma vaatan, kuidas nende jutt soiku jääb, kuidas nad triivivad viimastesse päevavalgusetundidesse ning jätavad Mona üksinda diivanile oma põlvi vahtima. Nende hulgas pole talle enam kohta. Nad harjusid juba tema puudumisega.

Vaatan Reese’i ja Byatti poole, löön jalaga vastu sedasama pinnulist trepiastet. Ma vist ei harjuks ilmaski nende puudumisega.

Byatt tõuseb, kulmude vahel veider väike kurd. «Oota siin,» ütleb ta ja läheb Mona juurde.

Nad vestlevad viivu, Byatt kummargil, nii et ta hääl valgub otse Mona kõrva, Mona juuste helk võõpab Byatti naha punaseks. Siis ajab Byatt selja sirgu ja Mona surub pöidla vastu Byatti käsivarre sisekülge. Nad mõlemad näevad välja vapustatud. Ainult natuke, aga seda on näha.

«Päevast, Hetty!»

Pööran ringi. Tulijaks on direktriss, nurgeline nägu nüüd veel teravam kui vanasti. Hallid juuksed kõvasti krunni keeratud, särk lõuani kinni nööbitud. Ja suu ümber plekk, õrnroosa sellest verest, mida kogu aeg ta huultest nõrgub. Tema ja Welch – Mürk mõjub neile teistmoodi. See ei niida neid maha nagu teisi õpetajaid, ei muuda nende keha, nagu meiega juhtub. Selle asemel tekitab Mürk nende keelele liimendavad villid ja läkitab nende ihuliikmeisse vabina, mis ei lähegi ära.

«Tere päevast!» ütlen ma direktrissile. Ta vaatab paljulegi läbi sõrmede, aga viisakas käitumine nende hulka ei kuulu.

Naine noogutab üle saali sinnapoole, kus Byatt ikka veel Mona kohale kummardub. «Kuidas tal läheb?»

«Monal?» küsin ma.

«Ei, Byattil.»

Byattil pole olnud haigushooge juba hilissuvest saadik ning peagi on neid oodata. Haigushood korduvad periooditi, igaüks eelmisest hullem, kuni me seda enam välja ei kannata. Kuigi Byatti viimast korda meenutades ei suuda ma midagi hullemat välja mõelda. Ta ei näe välja teistsugune – ainult kurguvalu, millest ta lahti ei saa, ning see sakiline luuvall ta seljal, turritab paiguti nahast läbi –, aga ma mäletan sellest iga sekundit. Kuidas ta meie vanal madratsil veritses, kuni veri meie koiku alla põrandalaudadele tilkus. Kuidas ta nägi välja ennekõike segaduses, kui nahk ta selgroo kohal katki kärises.

«Temaga on hästi,» ütlen ma. «Aga aeg hakkab kätte jõudma.»

«Seda on kurb kuulda,» sõnab direktriss. Ta jälgib Monat ja Byattit veel veidi, kortsutab kulmu. «Ma ei teadnudki, et te, tüdrukud, Monaga sõbrad olete.»

Mis ajast see talle korda läheb? «Vist lihtsalt sõbralikud.»

Direktriss vaatab mulle otsa, nagu oleks üllatunud, et ikka veel siin seisan. «Tore,» poetab ta ja seab siis sammud läbi peasaali koridori, mille lõpus on peidus tema kabinet.

Enne Mürki nägime teda iga päev, aga sellest ajast saadik sammub ta kas põetuskorrusel ringi või istub oma kabinetis luku taga, olles just nagu raadio külge kleebitud, vestleb mereväe ja HTEK-iga.

Mobiililevi pole siin kunagi olnudki – reklaamvoldikute sõnul selleks, et iseloomu kasvatada – ning lauatelefoniühendus katkestati juba esimesel Mürgi avaldumise päeval. Et asju salastatuna hoida. Infot hallata. Aga vähemalt saime oma peredega raadio teel rääkida ning kuulda, kuidas vanemad meie pärast nutsid. Kuni see ühel päeval lõpetati. Asjad hakkasid lekkima, ütles merevägi, ja seetõttu tuli meetmed võtta.

Direktriss ei vaevunud meid lohutama. Lohutustest polnud selle aja peale enam mingit tolku.

Tema kabineti uks sulgub ja lukustub ta järel, kui Byatt jälle meie juurde tuleb.

«Mis see veel oli?» küsin ma. «Monaga?»

«Ei midagi.» Ta tõmbab Reese’i jalule. «Lähme.»