Loe katkendit Rory Poweri põnevikust «Raxteri tüdrukud».
Mürk, mis teeb tüdrukutest koletised
Sellest, kui Raxteri tüdrukutekool karantiini pandi, on möödunud poolteist aastat. Sellest, kui Mürk välja lõi ja Hetty elu pea peale pööras.
Algul surid üksteise järel õpetajad. Siis hakkasid nakatuma õpilased ja nende kehad muutusid veidraks ja võõraks. Nüüd, ülejäänud maailmast ära lõigatud ja oma saarekodus iseenese hooleks jäetud, ei söanda tüdrukud minna teisele poole kooli ümbritsevat tara, kus Mürk on muutnud metsa metsikuks ja ohtlikuks. Nad ootavad lubatud ravi, sellal kui Mürk imbub kõigesse.
Aga kui Hetty sõber Byatt kadunuks jääb, on ta valmis tegema ükskõik mida, et teda leida, isegi kui see tähendab karantiinireeglite rikkumist ja tarataguste õuduste trotsimist. Ning seda tehes saab Hetty teada, et nende loos, nende elus Raxteril peitub hoopis enamat, kui ta oleks iial aimata osanud.
***
Raxteri kool asub suurel maalapil saare idatipus. Kooli ümbritseb kolmest küljest vesi, neljandas küljes on värav. Ja selle taga mets, samasugused männid ja kuused nagu meie õuelgi, aga puntras ja tihedad, uued tüved vanade ümber põimunud. Meie tarapoolel on kõik kena ja puhas nagu ennegi – ainult meie ise oleme teistsugused.
Reese juhatab meid üle õue saare tippu, kus kivid on tuulest lagedaks nühitud ja kokku pressitud nagu kilpkonna kilbi muster. Nüüd istume siin, külg külje kõrval, Byatt keskel, ning jahe tuul lehvitab meie ees ta lahtiseid juukseid. Täna on tüüne ilm, taevas selge, aga mitte sinine, ning kauguses ei paista midagi. Raxterist eemal läheb ookean kiiresti sügavaks, neelab liivamadalikud ja kiired hoovused. Silmapiiril pole ühtki laeva ega ribagi maad, mitte ühtki meeldetuletust sellest, et ülejäänud maailm on endiselt alles, elab oma elu ilma meieta edasi, kõik ikka samamoodi nagu alati.
«Kuidas sa end tunned?» küsib Byatt. Ta küsib seda sellepärast, et kaks hommikut tagasi kärises arm mu pimeda silma kohal lahti. See on mälestus alguspäevist, meeldetuletus sellest, kuidas me ei mõistnud, mis meiega toimub.
Mu esimene haigushoog pimestas mu parema silma ja sulatas laud kokku ning ma arvasin, et sellega asi piirdubki, aga siis hakkas miski silmalau all kasvama. Kolmas laug, vähemalt nii oletas Byatt. Haiget see ei teinud, lihtsalt sügeles põrgulikult, aga ma tundsin, kuidas miski liigub. Sellepärast üritasingi lauge lahti kiskuda.
See oli rumal tegu. Arm tõestab seda piisavalt. Ma ise ei mäleta sellest õieti midagi, aga Byatt rääkis, et lasksin püssil keset valvekorda maha kukkuda ning hakkasin oma nägu kraapima, nagu oleks miski minu üle võimust võtnud, urgitsesin küüntega rähmaste ripsmete vahel ja rebisin oma nahka.
Arm on suuremalt jaolt paranenud, aga aeg-ajalt käriseb see lõhki ning veri niriseb mööda mu põske alla, mädast roosakas ja vesine. Vahikorra ajal on mul paljust muustki mõelda ja asi pole üldse nii hull, aga praegu tunnen ma oma südamelööke naha sees. Võib-olla põletik. Kuigi see on meie muredest väikseim.
«Kas sa õmbleksid selle kinni?» Püüan häälde kippuvat ärevust tagasi hoida, aga Byatt kuuleb seda ikkagi.
«Nii hull?»
«Ei, aga…»
«Kas sa üldse puhastasid selle ära?»
Reese ühmab rahulolevalt. «Ma ütlesin, et sa seda lahti ei jätaks.»
«Näita siia,» ütleb Byatt. «Las ma vaatan.»
Keeran end kividel ringi, kuni ta põlvitab ja mu lõug on tema poole õieli. Ta veab sõrmedega piki haava, riivab mu silmalaugu. Miski selle all võpatab.
«Ma kardan, et see teeb haiget,» ütleb ta ja võtab taskust nõela ja niidi. Need on tal alati kaasas, sellest ajast peale, kui mu silm esimest korda armistus. Meist kolmest on tema seitsmeteistaastaseks saamisele kõige lähemal ja niisugustel puhkudel nagu praegu on seda ka aru saada. «Hästi. Ära liiguta.»
Ta torkab nõela sisse ja valu on tunda, aga küllalt nõrgalt ning külm õhk leevendab seda. Püüan talle silma pilgutada, teda naeratama panna, aga ta raputab pead, näol kulmukortsutus.
«Ma ütlesin, et ära liiguta, Hetty.»
Ja kõik on hästi. Byatt ja mina, ta vaatab mulle silma samamoodi, nagu mina talle silma vaatan, ja ma olen väljaspool ohtu, sest tema on siin – kuni ta nõela liiga sügavale suskab ja mu põlved nõtkuvad ning ma kööku tõmbun. Valu on pimestav ja kõikjal. Maailm on mu ümber veeks lahustunud. Tunnen, kuidas veri mulle kõrva niriseb.
«Oi jumal!» hüüatab ta. «Hetty, kas kõik on korras?»
«See on ainult õmblemine,» ütleb Reese. Ta lamab kividel selili, silmad suletud. Ta särk on üles kerkinud, nii et ma näen ribakest heledat kõhtu, hägusale silmale nii ere. Tal pole kunagi külm, isegi sellistel päevadel nagu täna, kui hingeõhk pilvekesi moodustab.
«Jajah,» ühman ma. Reese’i käsi ei tekita talle mingeid vaevusi, mitte nagu mu silm mulle, ning ma peletan lõrina huulilt. Meil on ilma selle nägelusetagi piisavalt, mille pärast kakelda. «Lase edasi.»
Byatt tahab midagi öelda, kui aia lähedalt kostab karjumist. Pöörame ringi, et näha, kas kellelgi on esimene kord kätte jõudnud. Raxteris on õpilasi kuuendast klassist keskkoolini, õigemini varem oli, nii et meie noorimad on nüüd kolmeteistaastased. Olid üksteist, kui kogu see jama alguse sai, ja nüüd on see neid lammutama asunud.
Aga midagi pole juhtunud, ainult meie klassi Dara, tüdruk, kelle sõrmede vahel on ujunahk, ootab seal, kus kivid algavad. «Laskmistund,» hõikab ta meile. «Preili Welch ütleb, et nüüd on laskmistund.»
«Lähme.» Byatt teeb õmblusele sõlme ja tõuseb, sirutab käe minu poole. «Ma teen ülejäänud silma pärast õhtusööki.»
***
Laskmistunnid olid meil ka enne Mürki, kooli alguspäevilt pärit traditsioon, kuigi toona oli see hoopis midagi muud kui praegu. Ainult keskkooli viimane klass – ja Reese, saare parim laskur, sündinud seda tegema samamoodi nagu kõike muudki Raxteril – sai koos härra Harkeriga metsa minna ning tulistada limpsipurkide pihta, mille mees oli maha ritta ladunud. Ülejäänud said relvaohutustunde, mis kujunesid harilikult vabadeks tundideks, kui härra Harker paratamatult hilines.
Aga siis röövis Mürk härra Harkeri. Röövis Reese’i relvakäe ja muutis seda nii, et tüdruk ei saanud enam päästikule vajutada. Ning laskmistunnid ei olnud enam laskmistunnid, neist sai märkilaskmise harjutamine, sest nüüd on siin olendeid, keda peame tapma. Iga paari päeva tagant pärastlõunati, siis, kui päike maad ligi laskub, tulistame ükshaaval, kuni tabame märklaua keskpunkti.
Me peame valmis olema, ütleb Welch. Kaitsma ennast ja üksteist. Esimesel talvel pääses üks rebane tarast sisse, lihtsalt puges lattide vahelt läbi. Pärastpoole ütles laskerühma tüdruk, et loom meenutas talle tema koera ning sellepärast ta ei suutnudki tulistada. Sellepärast jõudiski rebane üle hoovi verandale. Sellepärast ajaski ta noorima ellu jäänud tüdruku nurka ja rebis tal kõri lõhki.
Me harjutame saare tipu lähedal heinaküünis, suured liuguksed kummalgi küljel lahti, nii et mööda läinud kuulid lendavad ookeani. Vanasti olid siin hobused, neli tükki, aga esimese hooaja alguses panime tähele, et Mürk hakkas nendesse pugema, samamoodi nagu see meisse puges, kuidas see nende luud läbi naha lükkas, nende keha venitas, kuni nad korskasid. Nii me siis talutasime hobused vee äärde ja lasksime nad maha. Latrid on nüüd tühjad ning me koguneme sinna, et oma korda oodata. Sa pead sihtmärki tulistama ega tohi lõpetada enne, kui oled otse kümnesse tabanud.
Preili Welch hoiab enamikku relvi majas lukustatud panipaigas koos kuulidega, mida merevägi meile saatma hakkas, kui loomadest kuulis, ja nii on siin väljas meie kõigi jaoks ainult üks püss ja karp haavleid, mis on saepukkidest ja õhukesest vineerist tehtud lauale asetatud. Hoopis midagi muud kui vintpüssid, millest vahikorra ajal tulistame, aga Welch ütleb ikka, et relv on relv, mille peale Reese’i põselihas iga kord tõmblema hakkab.
Vinnan end ühe latri uksele, tunnen, kuidas see kõigub, kui Byatt mu kõrvale hüppab. Reese lösutab meie vahel. Laskma teda käe pärast ei lubata, aga ta on siin iga päev, pinevil, vait, jälgib sihtmärki.
Mingil ajal olime tähestikulises järjekorras, aga me oleme kõik millestki ilma jäänud – olgu selleks siis silmad, käed või perekonnanimed. Nüüd lasevad esimesena vanimad tüdrukud. Nende kord möödub kiiresti, enamik neist on küllalt osavad, et vaid mõne lasuga kümnesse tabada. Julia ja Carson saavad kumbki kahega hakkama, järgneb lõputu ja õudne ootamine, kuna Landryl kulub rohkem, kui ma kokku lugeda jaksan, ja siis on meie klassi kord. Byattil kulub kolm lasku. Hea tulemus, aga laskmisrühmas olen ma tema paariliseks põhjusega. Kui tema märki ei taba, teen seda mina.
Ta ulatab püssi mulle ning ma õhkan kätele, et neisse tunnetus jälle sisse tuleks, enne kui tema asemele asun, püssi vastu õlga surun ja sihin. Hingan sisse, keskendun ja hingan välja, päästikule asetatud sõrm pingul. See heli kajab minust läbi. See on lihtne. Ainus asi, milles ma eales Byattist osavam olen olnud.
«Tubli, Hetty!» hõikab Welch. Keegi tüdrukutesumma tagaotsas kordab seda laulval toonil ja naerdes. Pööritan silma, jätan püssi hädapäraselt lauale ning lähen tagasi Reese’i ja Byatti juurde latriuksele.
Harilikult on järgmisena Cati kord, aga nüüd kostab natuke sahistamist, kiunatus ja siis tõukab keegi Mona välja kõigi keskele. Mona koperdab sammu või kaks ning ajab end sirgu, laseb pilgul üle tüdrukute nägude rännata, otsides kübekestki kaastunnet. Seda ta ei leia – praegu hoiame selle enda tarbeks.
«Kas ma võin vahele jätta?» küsib ta Welchi poole pöördudes. Mona näol püsib vahajas rahu, aga ta kehast õhkub närvilisust. Tal peaaegu õnnestus, ta oleks äärepealt oma korrast pääsenud. Aga me, ülejäänud, ei lase sel sündida. Ja Welch samuti mitte.
«Kardan, et ei.» Welch raputab pead. «Hakka pihta.»
Mona ütleb veel midagi, aga liiga vaikselt, et keegi seda kuuleks, ning läheb laua juurde. Püss lebab seal. Monal pruugib vaid sihtida ja tulistada. Ta tõstab püssi, hoiab seda käsivarrele toetatuna, nagu oleks see nukk.
«Hea oleks, kui tänase päeva jooksul.» Seda ütleb Welch.
Mona suunab relva sihtmärgile ja libistab sõrme päästikule. Me kõik oleme vait. Ta käed värisevad. Kuidagimoodi sihib ta õigesti, aga pinge teeb ta maatasa.
«Ma ei suuda,» niutsatab ta. «Ma ei… Ma ei suuda.» Ta langetab püssi, vaatab minu poole.
Ja just siis need lõikuvadki, kolm sügavat sälku ta kaela küljel, just nagu lõpused. Ei mingit verd. Ainult tuksuvad iga hingetõmbega ja miski liigub nõksudes ta naha all.
Mona ei karju. Ei tee üldse häält. Ta lihtsalt kukub. Ristseliti maha, suu õhku ahmides pärani. Ta vaatab ikka veel mulle otsa, rind aeglaselt kerkimas. Ma ei saa pilku kõrvale pöörata, ei siis, kui Welch lähemale tõttab, ega siis, kui ta Mona kõrvale põlvitab ja tüdruku pulssi mõõdab.
«Viige ta tema tuppa,» ütleb ta. Tema tuppa ja mitte põetuskorrusele, sest sinna jõuavad ainult need meist, kes on kõige hullemas seisus. Ja Mona on olnud haigem kui praegu. Me kõik oleme.
Teiste hulgast astuvad ette paadirühma tüdrukud, kelle tunneb ära nugade järgi, mida neil on lubatud vööaasade küljes kanda. Alati nemad, ning nad võtavad Monal kätest kinni. Tirivad ta püsti, talutavad minema, tagasi maja poole.
Jutuvadina saatel hakkame neile järgnema, aga Welch köhatab.
«Daamid,» ütleb ta ja venitab seda sõna nagu vanasti magamistube kontrollides. «Kas ma andsin loa lahkuda?» Keegi ei vasta ning Welch võtab püssi ja ulatab selle järjekorras esimesele tüdrukule. «Me alustame otsast peale. Päris algusest.»
See ei üllata meist kedagi. Me jätsime üllatused kuhugi, aga unustasime, kuhu. Nii me siis võtame järjekorda, ootame, tulistame ja tunneme, kuidas soojus – Mona soojus – püssist välja ja meie kätesse imbub.