KATKEND ⟩ Ilmunud on antiikaja suurima satiirimeistri Lukianose teos «Surnute kõnelused»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Lukianos.
Lukianos. Foto: Rights Managed/Mary Evans Picture Library/Scanpix

Loomingu Raamatukogus tuli trükist antiikaja suurima satiirimeistri Lukianose teos «Surnute kõnelused», mille on vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Marilyn Fridolin. Loe raamtust katkendit!

Lukianos, «Surnute kõnelused».
Lukianos, «Surnute kõnelused». Foto: Loomingu Raamatukogu

Vanakreeka suurima satiirimeistri ühes kõige kuulsamas teoses «Surnute kõnelused» saavad sõna paljud tuntud ja tundmatud kreeka riigijuhid, rahamehed, filosoofid, müütilised kangelased ja jumalad, kes jahvatavad allilmas surma ebaõiglusest, nutavad taga maa peale jäänud naudinguid ja rikkusi, vaidlevad saavutuste ja aukohtade üle ning räägivad sellest, kuidas allilmas asjad käivad. See kõik annab Lukianose lemmikutele Menipposele ja Diogenesele ohtrat pilkamisainet, kuid avab samas suurepäraselt ka kreeklaste uskumusi, maailmanägemist ja elukorraldust.

Kergemeelseid ja teravaid «Surnute kõnelusi» on alates renessansist Euroopa kirjanduses väga palju jäljendatud. Voltaire on Lukianose kohta öelnud, et ta on küll meelelahutaja, kuid selline, kes paneb lugeja mõtlema.

***

11. (16.) Diogenes ja Herakles

DIOGENES: Kas see ei ole mitte Herakles(1)? Tõepoolest, Heraklese nimel, ei keegi muu! Vibu, nui, lõvinahk, suur kasv – pealaest jalatallani Herakles! Kas ta on siis surnud, kuigi on Zeusi poeg? Ütle mulle, sangar, oled sa surnud? Mina ju ohverdasin sulle maa peal kui jumalale.

HERAKLES: Ja õigesti ohverdasid: Herakles ise on ju jumalatega koos taevas ja naiseks on tal nägus Hebe(2), mina aga olen tema varjukuju.

DIOGENES: Mida sa räägid? Jumala varjukuju? Kas see on siis võimalik, et üks pool on mingi jumal, teine aga surnud?

HERAKLES: Jah! Mitte Herakles ise ei ole surnud, vaid mina, tema kujutis.

DIOGENES: Saan aru: ta andis Plutonile enda asemel hoopis sinu ja seega oled sina tema asemel surnud.

HERAKLES: Midagi sellist.

DIOGENES: Kuidas küll muidu nii terane Aiakos ei tabanud ära, et sa ei olnud Herakles, vaid võttis tegeliku pähe vastu hoopis asenduse?

HERAKLES: Sest ma nägin täpselt samasugune välja.

DIOGENES: Tõsi, sa oled ju täpselt tema moodi. Aga äkki on asjalood hoopis vastupidi? Äkki oled hoopis sina Herakles ja varjukuju läks jumalate juurde ja abiellus Hebega?

HERAKLES: Sa oled julge ja suure suuga! Kui sa mu pilkamist ei lõpeta, saad kohemaid teada, mis masti jumal ma ka varjukujuna olen!

DIOGENES: Vibu on tõesti välja võetud ja laskevalmis(3), aga miks ma sind veel kartma peaksin, kui olen juba surnud? Kuid ütle mulle ikkagi oma Heraklese nimel, kas sa olid juba siis varjukujuna temaga koos, kui ta elas? Või olite eluajal üks ja läksite lahku alles pärast surma, nii et tema lendas jumalate sekka, sina aga saabusid nagu kord ja kohus varjukujuna Hadesesse?

HERAKLES: Sedasi irvitavale mehele ei tarvitse vastatagi! Aga olgu, kuula siis: see osa, mis Herakleses oli Amphitryonist, on surnud, ja mina olen üleni see osa, see aga, mis oli Zeusist, on koos jumalatega taevas.

DIOGENES: Nüüd on selge! Sa tahad öelda, et Alkmene sünnitas kaks Heraklest korraga: ühe Amphitryonile, teise aga Zeusile, nii et ühise ema tõttu jäi märkamata, et olete kaksikud.

HERAKLES: Ei, sa narr! Me olime ju mõlemad üks ja seesama.

DIOGENES: Seda ei ole kerge mõista, et kaks Heraklest olid kokku pandud, kui te just väljastpoolt nagu mingi hobukentaur(4) ei olnud – inimene jumalaga kokku kasvanud.

HERAKLES: Kas sinu meelest ei ole siis kõik sedasi kahest osast kokku pandud – hingest ja kehast? Mis siis takistab Zeusist pärineval osal hingena taevas viibida, mul aga surelikuna surnute seas olla?

DIOGENES: Vägev Amphitryoni poeg, see oleks kena lugu küll, kui sa keha oleksid, kuid nüüd oled kehatu varjukuju! Seega tundub, et sa muudad Heraklese juba kolmekordseks.

HERAKLES: Kuidas kolmekordseks?

DIOGENES: Kuidagi niimoodi: kui üks osa on taevas, teine – sina – varjukujuna meie juures, keha jällegi juba tuhana Oite mäel(5), siis ongi juba kolm koos. Ja otsi siis seda, kelle sa kehale kolmandaks isaks välja mõtled!

HERAKLES: Sa oled julge ja paras tarkpea! Aga kes sa selline üldse oled?

DIOGENES: Sinope Diogenese varjukuju; tema ei ole, Zeusi nimel, õndsate taevaste seltsis(6), vaid naerab parimate surnud meeste seas Homerose ja sellise targutamise üle.

***

Tõlkija märkused

1) Herakles – kreeka mütoloogias Zeusi ja Teeba kuninga Amphitryoni naise Alkmene poeg. Kui Amphitryon viibis sõjaretkel, moondas Zeus end temaks ja sigitas Alkmenega Heraklese. Koju tulnud Amphitryon sigitas Iphiklese, nii et Herakles ja Iphikles sündisid kaksikutena. Herakles tappis Hera põhjustatud meeltesegadushoos oma naise Megara, mille hüvitamiseks pidi ta sooritama 12 ohtlikku vägitegu. Pärast surma võeti Herakles Olümpose mäele jumalate sekka, kus ta abiellus Hebega.

2) naiseks on tal nägus Hebe – «Odüsseia», 11.603 (tlk August Annist ja Karl Reitav).

3) Vibu on tõesti välja võetud – Lukianose kirjeldus Heraklesest kui võitlusvalmis mehest, mitte tühisest kolbast lähtub tõenäoliselt Homerose värssidest «Ja süngena seisis kui öö ta / käes ülesvinnatud amb, kus nool juba nööril, ja hirmsalt / vaadates ringi, kui sooviks ta sealsamas lasta see lendu» («Odüsseia», 11.606–608).

4) hobukentaur – kreeka mütoloogias sama, mis kentaur ehk inimese ülakeha ja hobuse kere ja jalgadega metsik olend. Lukianos kasutab nimetust «hobukentaur» oma teostes eelkõige võrdlustes, kuidas miski on kahest eri liiki asjast kokku pandud, või viidetes kentaurile kui olendile.

5) tuhana Oite mäel – Heraklese teine naine Deianeira saatis armukadedusest Heraklesele rüü, mis pidi kindlustama, et Herakles ei armasta ühtki naist peale tema. Mees pani rüü selga, kuid Deianeirat oli rüü omaduste osas petetud, nii et selles sisalduv mürk tekitas Heraklesele hoopis kohutavat piina. Piinadest vabanemiseks laskis Herakles end Oite mäel tuleriidal ära põletada. Sophoklese tragöödia «Trahhislannad» (Trachiniai) kirjeldab Deianeira õnnetut püüet Heraklest enda juurde tagasi võita.

6) õndsate taevaste seltsis – vrd «Odüsseia», 11.603.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles