KATKEND ⟩ Kas mitte me kõik pole õnnelikumad enne valikute paratamatust?

Lotta Olsson. Foto: Agatefilm/Wikimedia Commons

Ilmunud on Loomingu Raamatukogu 2021. aasta järjekordne number, Lotta Olssoni «Surnute tõeline arv», mille on rootsi keelest tõlkinud Aet Varik. Loe raamatust katkendit!

Lotta Olsson, «Surnute tõeline arv». Foto: Raamat

Lotta Olsson (sündinud 1973) debüteeris luuletajana ja on mitme lasteraamatu autor, tema teine pikem proosateos täiskasvanutele kõneleb elu valikutest ja nende tegemise tagamaadest. Keele suhtes tundlik autor arutleb sellegi üle, kas mõtleme asjadest teisiti, kui neile teise nime anname. Lüürilisemate passaažide vahele on põimitud iroonilisi tähelepanekuid Rootsi keskklassi, eriti Stockholmi kesklinna asukate mõtteviisi kohta.

Raamatu lõpus on tõlkija intervjuu autoriga.

***

Tema kivikõrbes on tunda mullalõhna.

Mullast oled sa võetud.

Mullalõhn: surma lõhn, elu lõhn. Kõdust idaneb kõik uus. Kas praegu on kevad? Kas kevad on saabunud Vaasalinna? Ka sel aastal. Ka sel aastal, Freja?

See üllatab teda iga kord, ja võib-olla praegu veel eriti.

Kevad.

Kas tõesti?

Roheluse aimus, esialgu vaid mõte, pigem idee kui tõeline haljus.

Elu, mis ihkab.

Igal pool ümberringi elu, mis ihkab.

Maa pehme mullakiht, nätske kõdu, ootel kõikjal, kus vähegi võimalik. Asfaldipragudes. Uuretes ja piludes.

Elulootus surmameres.

Oli kevad, kui tema ema suri. Üks teine kevad, kuigi mitte ammu. Kevad oli olnud ka siis, kui ema sündis, ja seepärast uskus ta, nagu tal oli kombeks jutustada, et laul «Kui Lillan tuli maale» räägib temast. Nii uskus ta, tema ema, kui ta veel kellegi ema ei olnud. Ammu, ammu enne.

«Kui Lillan tuli maale, maikuus kui kägu kukkus ra«al, siis Lillan tuli maa-aa-lee.»

Aga siin Vaasalinnas ei kuku ükski kägu, ja pealegi ei ole maikuu veel käes. Veel mitte. Siis oleks see juba möödas olnud, eks ole, Freja? Möödas või liiga hilja.

Siin Vaasalinnas on kevadet kõige rohkem märgata sellest, et koeri jalutavate või hommikurutuste inimeste pilgud ülekäigukohtadel taas üksteist riivavad: põgusalt, et siis mujale ekselda.

Ja lapsed hakkavad jälle tõukerattaga sõitma, kui kõnniteed on talvekillustikust puhtaks pühitud. Needsamad kõnniteed, kus restoranid, ka kõige pisemad osta-kaasa-pitsakohad, innukalt tänavateeninduseks valmistavad.

(Ja Martinil oli ikka kombeks väita, et «kevadel on taevas kõrgem». Kosmos avaram. Otsekui kaas tõstetaks pealt, nii et kergem on hingata. Aga tema pole kindel. Ehk oli see pigem seotud Martini talviste depressioonidega kui kevadega?)

*

Advokaat ja endine Keskkonnakohtu eesistuja Else-Marie Olofsson suri oma kodus Nackas kõigest 61 aasta vanuses. Temast jääb maha vend Erik perega ja pikaajaline elukaaslane Gunnel.

*

Nüüd seisab mänguplatsil üks isa, kes toob talle meelde Börje. On kuidagi Börje moodi, tema meelest. Ja siis mõtleb ta, kui imelik see on, et talle nüüd äkki Börje meelde tuleb.

Nüüd.

Siin.

Aga mees mänguplatsil? Tõesti Börje moodi. Vähemalt ülevalt vaadates. Börje moodi – nagu ta oli toona, peaaegu kolm aastakümmet tagasi, kui ta kohtus Börjega iga päev ja kogu aeg. Needsamad õhukesed pruunid juuksed ja suured lenduriprillid, sama kühmus hoiak, kui ta liumäe juures seisab ja külmetab oma… kas seda kutsutakse bleiseriks? Vabaajapintsakuks? Igatahes on see samasugune nagu Börjel, niisugune hallikasbeež ja kortsuline.

Ei tea, mis temast on saanud?

Põhikooliõpetaja Börjest, kes terve klassitäie lapsi võitjateks kuulutas.

«Viimane kui üks teist!» teatas ta innukalt (Võib-olla oli ta äsja mõnel kursusel käinud. Ennast täiendamas või nii.) «Te kõik olete võitnud kõige raskema, kõige tähtsama võistluse.»

Kakskümmend seitse hinge kinni pidavat ja õige pisut skeptilist viienda klassi õpilast. Annika ju ometi mitte? Ega Paks-Magnus? Võitjad?

«Viimane kui üks! Kõigi tuhandete spermatosoidide seast olite teie esimesed. Viimane kui üks! Number üks. Number one. The winner takes it all. Pidage seda meeles!»

Tal on ikka veel meeles.

Aga tal on meeles ka see, et ta juba toona kahtles selles arutluskäigus, ajalookirjutuses, tõesuses. See oli ju vaid pool temast ja Annikast ja Paks-Magnusest, mis oli olnud kiireim, võitnud tuhandeid teisi?

Teine pool ei olnud ju üldse millegagi silma paistnud. Üks pool: võitjaspermatosoid, teine pool: ema liikumatu munarakk. Mida oli see teinud? Lasknud ennast munajuhal leebelt kanda ja asunud ootele.

Ent Börje tuli oma the winner takes it all-jutu juurde veel mitu korda tagasi, küllap leidis ta, et oli leidnud eriti hea viisi, kuidas Norra Ängby noortesse söakust süstida, eriti nendesse, kel on koolis raskusi või pole sõpru või keda võimlemistunnis alati viimasena võistkonda hõigatakse.

Nii et muidugi on tal meeles.

Ja kui Börjel siis endal lapsed tulid, kui esimene poeg sündis, ja õpetaja tormas hommikul klassi ja hõiskas: «Ma suudan ise endale inimesi luua!» ja «Naine on fantastiline masin! Mees annab oma panuse ja välja tuleb laps.»

Jessas küll, nagu Åsa oleks öelnud.

Eks siingi oli omajagu kahtlustäratavat.

Täpselt samuti nagu võiks kahtlusi äratada ka suur osa Börje ülejäänud õpetajatööst. Õppisid nad nende aastate jooksul üldse midagi? Eks muidugi, selge see, aga tõenäoliselt rohkem Börje kehvakeste jõupingutuste kiuste kui tänu nendele.

Ta mäletab, et enamasti oli neil kogu aeg klassikoosolek. Ja naljatund. Ja lõputu hulk kuudepikkuseks venivaid rühmatöid (mis enamasti tähendasid, et üks inimene tegi lõpuks kogu töö ära, kritseldas paberile mõned faktid «Šveitsi» või «Viikingiaja» või «Vulkaanide» kohta ja kleepis need eri värvi paberitele, mida tuli seejärel näidata mitte just kõige tähelepanelikumatele klassikaaslastele).

Kas see kõik praegusel ajal oleks üldse vastuvõetav? Kas Börje-taolisel õpetajal üldse lastaks oma tööd edasi teha?

Kahtlane küll, kui mõelda sellele, missuguse innuga kaasaegsed, aktiivsed projektijuhtidest vanemad end laste kooliskäiguga kursis hoiavad ja kõige kohta arvamust avaldavad ja paljudesse asjadesse sekkuvad. (Sest sellest on ta ju aru saanud. Ennekõike Åsa sõbranna Adrienne jutust, kes Katarina Norra koolis töötab. «Meilivad kogu aeg,» ütleb ta. «Kõige kohta! Küll on neil palmiõli koolitoidus. Küll on matemaatika kontrolltöös liiga rasked ülesanded. Küll on kohustuslik kirjandus igav. Küll on kooli väärtushinnangud vildakad, sooperspektiiv paigast ära, metoodika või ventilatsioon kehv. Kaneelisaiad koolilõpupäeval. You name it.»)

Kahtlane küll.

Ja ikkagi – põhikooli vanemad klassid. Kas polnud ta just siis kõige õnnelikum? Mõttetutele rühmatöödele ja keskpärasele, igaveses bleiseris õpetajale vaatamata?

Kas polnud ta siis kõige õnnelikum?

Enne.

Varem.

Enne mida, Freja? Millest varem? Enne iha? Enne häbi? Valikute paratamatust?

Kas mitte me kõik pole õnnelikumad enne seda?