LUULEKATKEND ⟩ Ilmus Martin Alguse elujaatav esikluulekogu «Paranemine»

Martin Algus ja luulekogu «Paranemine». Foto: Puänt

Kirjastuselt Puänt on ilmunud Martin Alguse esikluulekogu «Paranemine». Loe raamatust katkendit!

«Paranemine» on elujaatav ja küsimusi täis teekond kaotusvalust leppimiseni, mille sügavalt isiklike teemade ümber pöörlevad eri ajastutega seotud tundmused ja kujundid. Esimeses osas «Iseenesest» siseneb autor mälupiltidesse läbi kehaga seotud märksõnade, jälgides samal ajal, kuidas maailm muudab aja jooksul ümberringi kuju nagu arutult rulluv kuldnokaparv. Kõik toimub justkui iseenesest ja nii või teisiti ka iseeneses.

Teine osa «Paranemine» räägib ema ootamatust surmast ja sellele järgnenud ajast. Autor jälgib endas toimuvat pikema perioodi vältel, mil kaotusvalu võtab erinevaid vorme. Kuidas leppida paratamatuga, kui inimteadvus ise asub väljaspool paratamatut, selle kohal ja ümber? Lein langeb kokku ühe ajastu lõpuga ja hüvastijätt saab avarama tähenduse. Puhastav vaatlus lõpeb millegi uue tärkamisega.

Martin Algus on hinnatud stsenarist, dramaturg, tõlkija, kirjanik ja näitekirjanik. Tema proosadebüüt «Midagi tõelist» pälvis 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ning Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. 2020. aastal ilmus Alguse jutukogu «Tagamaa».

Luulekogu esitlus toimub 2. detsembril kell 18.00 raamatupoes Puänt. Autoriga vestleb luuletaja Berit Kaschan.

Martin Alguse luulekogu «Paranemine». Foto: Puänt

***

«Paranemine»

Martin Algus

Iseenesest

hambad

meie suguvõsas jagunevad hambad üldiselt kaheks

ema poolt terved ja tugevad nagu

elevandiluust klaveriklahvid

isa poolt pisemad ja mitte nii säravad

isapoolsel vanaemal näiteks oli ka mitu kuldhammast

aga emapoolse vanaisa kihvad olid nii tugevad et ta

võis joomaärpluste ajal klaasi närida

kiskus kükktantsu vihtudes turjalt karvu ja muudkui

ragistas pokaale ja tasse

ta ehitas hambad ristis linnakese eliidile maju

samas kui oma neljalapseline pere elas hambad varnas

kümneruuduses pugerikus mille uks käis väljast haaki

ükskord vahetas ta Äksi kiriku katuseplekki ja

muutus kuudepikkusest taeva all kõõlumisest

kuutõbiseks

hakkas öösiti taburettidest tellinguid ehitama

kõõlus lae all kuni vanaema ehmatades üles ärkas

ja taburetid koos ämblikuvõimed kaotanud vanaisaga

põrandale varisesid

mul on temast üks mälestus

väikest kasvu tumedas pintsakus

tumeda pea ja nurgelise näoga mees naerab

ja meie ronime sugulaste lastega tema otsas ringi

(samal aastal avaldas Kraftwerk albumi

«Die Mensch-Maschine» ja Gunnar Graps

salvestas Magnetic Bandi esimese LP)

ema vanem vend tõi merereisilt suure lakitud krabi

ja naelutas elutoa seinale

see oli seal korraga pühapildi ja kella eest

kahises koltunud tapeedil nagu Tritoni merikarp

ja krabilgi olid

pisikesed lakitud hambad…/

Iseenesest

juuksed

.../

juuksed

kas pole neis midagi nõiduslikku

raihein õhtupäikeses

kõrkjad tuulesahinas

milles kostuks nagu aatomite ja geenide salajutte

neist aegadest kui olime veel karvutud millimallikad

millal ma üldse kivikeselt maha ronisin

alles see oli kui istusin pimedal seemnel mis meduusi

õlgadel randa uhtus

nüüd lõikavad siin kuivanud võrgud tuult ja valgust

kajakad jagelevad varestega tehasekorstende kohal

Kalarand Pikakari

Kopli liinid

kogu see rannik on üks suur sasine juuksepuhm mida

ekskavaatorid ja uusarendused aeglaselt sirgeks kammivad

juuksed

pingul värin kõlakoja kohal

märjad salgud laubal

tume pilk sõnade vihinas

me oleme ärritunud ja räägime sisinal et naabrid

ei kuuleks

laps magab

hääled tõusevad siiski

juuksed hüplevad laubal

midagi puruneb

on need siis asjad või sõnad või mis veel

aga kõik liimitakse hiljem tagasi kokku

kui juuksed kirehoos kokku põimuvad

me läheme edasi kuni kõik kordub ja siis veel kord ja veel

me oleme lõpuks liimimises nii vilunud et praod ei

paistagi enam välja

kasvatame töö kõrvalt last

käime reisimas

sööme

peseme peseme

ja peseme ja peseme ja peseme

kuni midagi polegi enam järel…/

.../

uusnatsid triikisid hoolega

vanu lippe nagu koletislikud koduperenaised

veteranidele meenus adrenaliinilöögina

vere hirmu ja väljaheidete lõhn

nägime raevupurset

kõndisime läbi rüüstatud linna

kõndisime

nagu mingil uuel pinnal mis ainult meenutas asfalti

naksus taldade all kuivanud vedelikest ja sõgedusest

ja tuttavad viidad näisid väsinud õlakehitustena

tehke mis tahate

minge või tulge

sotsioloogilised paraboolid pilluti öösel kivirahena

veekahurijugadesse

kiuslik minevik tärises märulipolitsei kilpidel:

õige õige miks mina pean üksinda kannatama

siis rahunemine

kaugenemine

vaibunud ehmatused mida vaid juuksejuured meeles peavad

vaiksed õhtud aias

taevas oma lohutava spektaakliga

elu oli korraks jälle tihke põimik grillipidudest ja tööst

kõik need

mälestused kuskil väljaspool mälu millestki mis nagu

polnudki päriselt

viiv tagasi olnud mina

on mulle järgmisel hetkel juba

müütiline jahtunud hologramm

kas kogu see minevik oli ikka tõesti olemas

iga sekund

iga gramm

isegi kui mind polnud kohal või olin märkamiseks liiga

hajevil.../