Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

SÜDAMLIK LUGU ⟩ Kui isa kinkis raamatuid

Jüri Parijõgi, «Kui isa kinkis raamatuid». FOTO: Raamat

«Kui isa kinkis raamatuid» on uues kuues ilmunud kogumik armastatud lastekirjaniku Jüri Parijõe (1892–1941) ajatu võluga südamlikest lugudest. Raamatu on illustreerinud Jaan Rõõmus. Avaldame teosest katkendi.

 

Kui isa kinkis raamatuid

Mäletan, et iga kord nädal või paar enne pühi sõitis isa linna pühadekaupa tooma. Need olid meile lastele ärevad ning rõõmsad päevad, sest isa tõi meile linnast ikka midagi kaasa – saia, mänguasju ja raamatuid. Linn oli meie kodust kaugel, isa sõitis juba vara hommikul minema ja tuli tagasi alles hilja õhtul. Siis andis oodata ja joosta õueväravale, nii et väsimus tuli peale. Kogu päeva sai arutada, mis ta peaks täna tooma. Et ta saia toob, selles ei olnud kahtlust, kas ta aga Juhanile papist hobuse toob või prääksuva pardi – selles võis juba kahelda. Samuti ei kahelnud meie, et ta raamatuid toob, sest kunagi ei tulnud ta tagasi ilma raamatuteta.

Juhan tahtis kõige rohkem neid raamatuid, kus oleks sees võõramaa loomi, mina eelistasin meremeestelu­gusid, kuna õde Anna tahtis ilusaid ja haledaid raama­tuid. Kord tõi isa talle raamatu, kus oli jutt Rannapere Annist. See jutt meeldis Annale eriti, sest tüdruku nimi oli samuti Anni nagu temalgi – Anni ja Anna, ega seal suurt vahet ole. Peaasi – jutt oli nii hale, et nutsime kõik, kui Anna seda ette luges. Sellest ajast peale tah­tiski ta jutte, mida lugedes saaks nutta.

Juba lõuna paiku hakkasime arutama, kas isa hak­kab juba tulema, kas on kaubad ostetud ja raamatud ka. Võib-olla on ta parajasti raamatukaupluses ja valib, mida võtta … Võib-olla on juba tulemas.

Vastu õhtut hakkasime kordamööda väraval vaata­mas käima, esiti harvemini, pärast iga viie minuti takka. Mõnikord jooksime mööda karjatänavat maanteele ja kuulasime linna poolt hääli. Ükskord pani Juhan kõrva vastu maad ja kuulatas, ta teadis, et nii võib kuulata mitme kilomeetri taha. Iga koerahaugatus, iga vankrilogin Väljamäe taga erutas meid – viimati ongi isa.

Harilikult läksid need ootamised kõik tühja – isa tuli õue märkamatult. Istusime laua taga, sorisime ja vaa­tasime vanu raamatuid, kui õuest äkki kuuldus vana ruuna puristamist – isa oligi õues.

Nüüd jooksime toast välja, kuid ei tohtinud kohe kü­sima hakata, mis isa linnast toonud, see oleks edevus olnud. Aitasime hobuse lahti rakendada, riistad rehe alla viia ja pakid tuppa kanda.

Siis … siis jah jäime isa ette ritta ootama. Isa võt­tis palitu seljast, pani mütsi varna, alles siis küsis muheldes:

«Mis teile kuulub?»

«Ee … ei midagi,» kogeles Anna, «tahtsime patsi lüüa.»

«Tahtsime jah patsi lüüa,» tõendasime ka meie Juha­niga ühest suust.

Mäletan, et nii oli alati, see oli komme, mida ei tohtinud rikkuda. Isa andis meile saiad kätte, kuid kaks pakki kummutil jäid avamata, need võeti käsile alles pärast sööki, kui ema ja Anna olid laua koristanud ja puhtaks pühkinud.

Jaan Rõõmuse illustratsioon Jüri Parijõe raamatus «Kui isa kinkis raamatuid». FOTO: Jaan Rõõmus

Siis istus isa laua äärde ja hakkas pakke lahti haru­tama. Meie vaatasime silmad suureks. Kõigepealt tuli kalender «Sirvilauad», kogu perele, nagu isa tõendas. See oli hallide kaantega raamat, selle nime aga seletasime meie nii, et seda raamatut peab alati sirvima, seepärast on tal selline naljakas nimi. Siis tuli läikiva paberiga «Tõnni ja Anni» Juhanile, «Vürst Apolloonius» minule ja «Pühadealbum» Annale.

Nüüd võisime juba rüsinal laua ümber kokku tulla. Juhan vedas sõrmega üle oma ja teiste raamatute ja leidis, et temal on kõige libedam paber. Anna arvas aga juba ette, et tema raamatus on kõige ilusamad jutud. Nii oli see iga kord, kui isa linnast tuli. Muidugi olid raamatud iga kord isesugused. Kord oli Juhanil «Tudulinna moosekandid», minul «Soome uudisjutud» ja Annal «Mai Roos».

Veel samal õhtul luges isa kellegi raamatust ühe loo ette, valju häälega, selgesti, siis lugesime ise edasi. Lugesime kaks korda, kümme korda, kuni lood jäid pähe. Siis hakkasime arutama, miks tegelastega nii halvasti läks, ja oli hea meel, kui kõik hästi lõppes. Mõnikord olime ise jutu tegelased ja elasime kõik selle mängus uuesti läbi, mis jutuski oli.

Kord olime soome asunikud, kes ehitasid kodu kaljule ja tegid uudismaad – taga koplis oli ruumi palju ja ka aega oli meil küllalt. Külvasime viljad maha, palusime jumalalt õnnistust ja jäime ootama lõikust. Ühel ööl aga, kui magasime rahulikult oma uues kodus, tuli kuri hall ja rikkus ära kõik saagi. Siis Anna nuttis tasakesi põllenurka, meie Juhaniga ei nutnud, olime muidu mures nagu meestele kohane. Võtsime kirved ja läksime raiuma pedajakoort, et seda leivale hulka segada. Mõnikord olime asunikud Kanada metsas ja pidasime võitlust indiaanlastega, teinekord Robinsonid tühjal saarel või meremehed hukkuval laeval. Raamatute maailm sai meie maailmaks, tegelaste rõõmud ja mured meie muredeks ja rõõmudeks.

Kui uutest raamatutest oli kõik ammutatud, otsisime üles vanad raamatud, lugesime neid uuesti. Siis hakkasime ootama uusi pühi, isa uut linnaminekut, et saaks jälle mõne ilusa raamatu.

Mõnikord aga hakkasime ise raamatuid tegema. Teepakipaberid voltisime raamatuks kokku ja hakkasime jutte trükkima. Anna tegi uue raamatu Rannapere Annist, kelle elusaatus pidi olema veel haledam kui loetud jutus, ainult pärast pidi kõik hästi lõppema. Mina tegin raamatut laevakaptenist, kes rändas läbi kõik maailma mered, võitles Lendava Hollandlasega ja mereröövlitega, võitis lõpuks need kõik ja tuli tagasi kullast laevas. Ega me kõiki neid sündmusi ja seiklusi üles kirjutada jõudnud, kirjutasime ainult mõned sõ­nad, kõik muu jutustasime sinna juurde ja mõtlesime ainult, et see kõik on meie raamatuis. Juhan tegi oma raamatusse ainult mõned kriipsud, aga kui jutustama hakkas, siis olid seal kõige suuremad ja koledamad loomad, kes maailmas üldse võivad olla.

Nii tuli raamat meie juurde, kui olime alles lapsed. Nüüd neid raamatuid enam alles ei ole, kuid kõiki neid lugusid mäletame selgesti, nagu oleksid nad alles eile loetud. Isa puhkab ammu mullas, kuid rõõm, mis ta meile raamatute kinkimisega valmistas, soojendab südant praegugi.

Tagasi üles
Back