L, 13.08.2022

Ashley Audrain: tahtsin kirjutada emaduse süngemast poolest, mis võib olla väga hirmutav ja inetu

Annika Reiljan
Ashley Audrain: tahtsin kirjutada emaduse süngemast poolest, mis võib olla väga hirmutav ja inetu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ashley Audrain.
Ashley Audrain. Foto: Kirjastus Helios

Debüütromaaniga «Kahtlus» ülemaailmse edu saavutanud Ashley Audrain esitab lugejale küsimuse, mida teha siis, kui emadus ei ole selline, nagu lootsime... Uurisime, mis pani teda kirjutama raamatut emaduse süngemast poolest.

«Kahtlus» on põletav pilguheit emadusele – nii vahetule isiklikule kogemusele kui ka ühiskonna ootustele ja kultuurilisele survele. Miks te tahtsite seda teemat käsitleda?

Emadus on mind ammu paelunud – see, kuidas ühiskond emadesse suhtub, kuidas nad ise ennast näevad, kuidas emadus naisi muudab, miks naised üldse emaks tahavad saada – ja seetõttu on mul algusest peale olnud tunne, et sellest saab minu romaani fookus. Paljusid emaduse aspekte pehmendatakse neist rääkides või kirjutades. Kui ma ise emaks sain, torkas see mulle kirjanduses ja filmides eriti silma: leebemalt esitatud sünnitusstseenid ja ideaalsed lapsed, väsinud, ent rahulolevad emad. Tahtsin kirjutada emaduse süngemast poolest, sest see võib olla vahel väga hirmutav ja inetu, isegi kui sul on õnn kasvatada oma lapsi parimas keskkonnas.

Kuidas tekkis idee kirjutada «Kahtlus»?

Hakkasin seda romaani kirjutama, kui mu poeg oli pooleaastane – tal oli mõningaid terviseprobleeme ja me käisime mõnda aega haiglate vahet. See kogemus sundis mind tõsiselt emadusega seotud ootustele mõtlema: milliseks see kujuneb, mida me peaksime tundma, millised on meie lapsed, milline elu välja näeb. Emadus tähendab ka suurt hirmu, ehkki meile õpetatakse, et see on maailma kõige loomulikum roll. Kirjanikuna saan ma suurt rahuldust meie levinumate hirmude analüüsimisest, võibolla ka selleks, et neid enda sees paremini mõista. Arvan, et paljud meist kogevad last oodates või lapsi kasvatades olukorrast olenemata painajalikke mõtteid ja oli põnev lasta mõtetel sel rajal kaugemale kanduda, mõelda oma tegelaste elu võimalikele stsenaariumidele.

Rääkides laste halvast käitumisest, puudutab «Kahtlus» ka «geenid versus kasvatus»​ ideed: kuidas meie isiksus kujuneb ja mida me üksteisele võlgneme.

See, kui palju geenid ja kasvukeskkond inimest kujundavad, pakub mulle suurt huvi. Mis paneb armastavas ja positiivses keskkonnas kasvanud inimese kohutavalt käituma? Kuidas traumaatilise lapsepõlvega inimene suudab oma peret luues kinnistunud käitumismustrite nõiaringist välja murda? Kui kuulen või loen inimesest, kes on sooritanud ränga kuriteo, mõtlen alati tema vanematele – mida nad oma lapsest õigupoolest teadsid?

Arvan, et pärilikku traumat uuriv alles arenev teadus on väga huvitav valdkond – kuidas tugev emotsionaalne kogemus võib füüsiliselt muuta selle inimese laste rakke ja käitumist. «Kahtluses» analüüsime meie lugejatena koos peategelasega, kuidas ta emana kujunes ja kuidas ise oma tütart kujundas.

«Kahtlus» on ka ühe abielu lugu, see räägib survest, mida lapsevanemaks olemine partneritele paneb.

Kui Blythe ja Fox noorte täiskasvanutena suhet alustavad, avastavad mõlemad teises midagi, mis rahuldab mingi vajaduse, aga sellega kaasnevad eluaegsed ootused teineteisele, millele kumbki kaua vastata ei suuda. Blythe ei suuda olla täiuslik ema, kes teeskleb täiuslikku pereelu, ja Fox ei suuda sellega leppida. Põlgus, mis nende suhtes kasvab, muutub mõlema jaoks väljakannatamatuks isegi enne seda, kui nad hakkavad uppuma kahe väga erineva südamevalu kogemuse lainetesse.

Huvitav küsimus on, kas Fox on hea isa – kas tütre kaitsmiseks tõi ta ohvriks oma suhte? Milline roll – lapsevanem või partner – peaks olema perekonnas tähtsam? Nende kahe rolli vahel tasakaalu leidmisega suhestuvad minu arvates paljud abielus olevad lapsevanemad, eriti kui nad on kogenud, et lapsevanemaks saamine muudab paratamatult suhet.

Mida «Kahtlus» peaks lugejatele pakkuma?

Loodan, et «Kahtlus» on romaan, mida lugeja ei suuda käest panna, raamat, mida loetakse öö läbi. Loodan samuti, et «Kahtlus» aitab lugejate seas arutelu tekitada. Emaduse ootuste ja selle üle, mida me oma lastele võlgneme, lapsevanemaks olemise mõjust abielule ja selles, mis juhtub, kui me ei usu naiste tõdesid.

Märksõnad
Tagasi üles