Haarav fantaasialugu, mida lugedes võid jääda põnevusest hinge kinni hoidma
/nginx/o/2022/02/03/14343737t1h49c0.jpg)
Maailma on tabanud keskkonnakatastroof – hiired on vallutanud kogu maa. Kuidas on see võimalik, kui meie looduses on mitmeid loomi, kes närilisi hävitavad? Kuhu on kadunud rästikud, nastikud ja valge-toonekured? Just selliste probleemidega algab Bronek Alpiuse uus lasteraamat «Skedemosse käevõru». Tegemist on järjega mõni aasta tagasi ilmunud «Vanaema Estra võluraamatule».
Raamatu peategelane on südikas poiss Upe. Upe vanaema Estra oli olnud Nastiktaasia väljavalitu ja pärast vanaema surma sai uueks väljavalituks Upe. Väljavalituks olemise auga kaasnevad aga ka kohutused madusid ja teisi loomi (aga ka maailma üldisemalt) aidata. Nii ei kõhklegi Upe vaskusside palve peale Nastiktaasiasse minemast, et uurida, mis (või kes) põhjustab Nastiktaasia hävimist ning madude ja valge-toonekurgede kadumist. Selgub, et kurjuse taga on maonõid Sasiina, ja Upe otsustab minna nõiariiki Skedemosse käevõru järele, et kurjust hävitada.
Sasiina nõiariigis läheb aga lugu tõeliselt põnevaks, sest Upe peab enne maonõiani jõudmist läbima pika ja ohtliku tee, kus teda takistavad rästik Rätik oma sõdurite ja madukoertega. Oma teekonnal leiab Upe ka endale vahvad kaaslased vale-toonekure Rahu ja koprapoja Penti, kelle abiga püüab poiss oma eesmärgini jõuda. Muidugi on Upel kaasas ka mitmed võluasjad, mida vajadusel kasutada, kuna takistusi ja ootamatusi tuleb ette rohkem kui küll ning mis sunnivad ootusärevalt edasi lugema. Kuigi lasteraamatult on oodata positiivset lõppu, siis selleni jõudmine pani küll lausa vahepeal hinge kinni hoidma.
«Skedemosse käevõru» on küll fantaasialugu, kuid oma loo kaudu toob autor välja olulisi väärtusi. Raamat algab looduskatastroofiga ja lugedes on selge, et elu normaalselt kulgemiseks peab loodus olema tasakaalus – ühe liigi häving toob kaasa probleeme kõigile teistele. Samuti on lugedes selge, kui olulised on sõbrad ja et ühtsuses peitub jõud – tulemuseni on lihtsam jõuda mitmekesi üheskoos, sest mitu pead on mitu pead.
Raamat on kaasahaarav ja nn toimetamisapsusid eriti silma ei jäänud. Vaid päris alguses ajas mind naerma lõik, kuidas Upe isa kummikutega käbedasti puu otsa ronib. Veidi hiljem tuleb küll välja, et isa matkasaapad on poisile peaaegu parajad, kuid siis märkab Upe, et isa kummikutesse augud närinud. Hmm, poiss oli ju kummikutega puu otsas, kui hiired maja laastasid. Siis jäingi mõtlema, kui vana peategelane õigupoolest on. Ei teagi, kas autor tegi seda tahtlikult, aga Upe vanus raamatust välja ei tule ega ole tegelikult olulinegi. Muidugi on võimalik, et lugesin sellest infost lihtsalt üle. Mulle endale tundub, et Upe võis olla nii umbes 12-13 aastat vana.
Kuigi on tegemist järjega, siis mulle tundub, et «Skedemosse käevõru» on loetav ka täiesti iseseisva raamatuna. Siiski tasub lugemist alustada «Vanaema Estra võluraamatust», sest sealt saame teada Upe taustaloo. Vahel on järjeraamatutel kõige tugevam esimene osa ja seejärel järgmise tase langeb, kuid Bronek Alpiuse raamatute kohta öelda ei saa – mulle endale tundus «Skedemosse käevõru» isegi põnevam kui esimene osa.