Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Edward Rutherfurdi raamatut «Hiina».
Sinijärv soovitab: kui tahate suvega lugeda ühe raamatu, võtke see
Olgu alustuseks öeldud, et «Hiina» on suurepärane suvelugemine neile, kes päevas üle kümne lehekülje ei loe. Sellisel juhul jätkub raamatust täpselt terveks suveks, lehekülgi on napilt üle kaheksasaja. Kui tahate suvega lugeda ühe raamatu, võtke «Hiina».
Edward Rutherfurdi tellisemõõtu ajalooromaanide läbiv nõks on olnud ühe või teise paiga ajaloo lahtikirjutamine ilukirjanduslikus võtmes, aegade algusest meie päevini. Enamjaolt läbi paari suguvõsa eri põlvkondade lugude. New Yorgi ja Londoni lood on ka eesti keeles olemas, soovitan tungivalt. (Ootan muidugi ka Pariisi ja Iirimaa raamatuid…) Ja nüüd siis Hiina!
Esimese hooga võttis tiba kõhedaks. Hiinaga võrreldes on eelmainitud paigad küllaltki lühikese ajalooga, päris poisikesed. Aga püüda Hiina ühte kirjandusteosesse kokku suruda… Õnneks on autor asjast aru saanud ning keskendanud oma 800 lehekülge vaid ühele, ent see-eest segasele ja põnevale aastasajale – 19ndale sajandile, oopiumisõdade ning Hiina ja ülejäänud maailma vaheliste ülikeerukate suhete tekkimise ja kadumise ajastule. Ajajärgule, mil toimunu mõjutab maailma jõujooni kõige otsesemalt meie päevini.
Rutherfurdile omaselt on tegelaste galerii servast serva mitmekirev, tegevus toimub igal pool, rütm on raugematu ning ajalugu immitseb lugejasse otsekui iseenesest. Üldiselt ma muidugi kahtlen, kas õnnestub kümne leheküljega päevas piirduda, kui kord juba lugemiseks läheb. Lugema aga peaks, Hiina asjal ja ajal tasub pilk peal hoida.