KATKEND ⟩ Imeline päev, mil dr Beer koerahirmust täiesti lahti sai

Raamatuportaal
Copy
Michael Köhlmeier.
Michael Köhlmeier. Foto: Imago stock&people/ Scanpix

Loomingu Raamatukogus ilmus Austria kirjaniku Michael Köhlmeieri jutustus «Idüll uppuva koeraga» (LR nr 20, 2022), mille on saksa keelest tõlkinud Heli Mägar.

Michael Köhlmeier, «Idüll uppuva koeraga».
Michael Köhlmeier, «Idüll uppuva koeraga». Foto: Raamat

Michael Köhlmeieri (sünd. 1949) «Idüll uppuva koeraga» viitab Thomas Manni jutustusele «Peremees ja koer» ja rullub lahti lumme mattunud idüllilises Alpi linnakeses, millest käib üle kevadine föön. Kirjanik ja talle külla tulnud toimetaja, kes on pärast aastatepikkust koostööd endalegi ootamatult äsja sinasõpruse sõlminud, kohtuvad jalutuskäigul musta koeraga. Kohtumine muudab ühe mehe piiritult õnnelikuks, teisele aga näib andvat vihje, kuidas panna sõnadesse tütre kaotamise lugu.

Loe raamatust katkendit!

***

Siis saabus ka dr Beer oma jalutuskäigult tagasi. Ta oli heas tujus, suisa õnnelik; embas Monikat, võttis Monika näo oma käte vahele ja tema silmad valgusid vett täis. Ta oli kolm tundi ära olnud.

Ja ta tõi kaasa ühe loo.

«Uskumatu lugu!»

Juba jalanõusid ära võttes hakkas ta jutustama.

Kui ta oli kõndinud minu kirjeldatud teed mööda, mis kulgeb kiirteega paralleelselt, oli ta juba eemalt näinud ühte koera.

«Minu jalutuskäikudel juhtub seda ikka. Enamasti pole sellest lugu. Hüüan omanikule, et ta looma rihma otsa paneks. Leidub küll ka selliseid, kes tahavad midagi tõestada, kuid enamik on rahumeelsed nagu nende koeradki.»

Sellel koeral polnud omanikku.

Olgu ette öeldud: ta kardab koeri. Ta kardab neid juba lapsest saati. Ta ei tea miks. Pole ühtegi põhjust, ühtegi traumaatilist kogemust. Koerad loomulikult tajuvad seda. Üks hea koeratundja kirjeldas talle kord koera ajus toimuvaid reaktsioone järgnevalt: koer haistab hirmu, ta teab – mida iganes teadmine koera puhul ka ei tähendaks –, kuidas ta ise reageeriks hirmu korral, nimelt: kui on veel võimalus põgeneda, jookseks ta ära, kui seda võimalust enam pole, ta ründaks; ja nüüd kannab koer selle mustri üle inimesele: seal on inimene, kes kardab, põgenemiseks on juba liiga hilja, selleks on ta liiga lähedal, ta ei suuda nii kiiresti joosta nagu mina, koer, seega on inimene valmis ründama, ole valvel. Kui ka koeral põgenemisvõimalust enam pole, püüab ta inimese arvatavat rünnakut ennetada.

«See koeratundja selgitas küll mulle neid seoseid,» naeris dr Beer püüdlikult ja veidi hüsteeriliseltki ning katkestas oma jutu, tõmmates sügavasti hinge, sest oli vahepeal hakanud niimoodi hingeldama, et sai juttu jätkata mitte enam lause-, vaid sõnahaaval, «ja ma tean seda kõike, kuid ma pole sugugi julgemaks läinud. Aga nii oli see kuni tänase päevani. Nüüdsest peale ei karda ma enam koeri. Mitte kunagi enam.»

Koer ei kavatsenudki dr Beeri nähes põgeneda, vastupidi, koer jooksis tema poole. Koer oli temast veel vaid umbes viiekümne meetri kaugusel; mida lähemale koer tuli, seda kiiremini ta jooksis, nagu oleks teda oodanud. Dr Beer jäi seisma, lootes, et kusagilt ilmub kohe välja koeraomanik, mis oli siiski väga ebatõenäoline, sest ümberringi oli avatud vaade: vasakut kätt võrktara taga kulges kiirtee, seal ei kasvanud ühtegi puud ega põõsast, paremat kätt tee ja Vana-Reini-äärse põõsastiku vahel laius põld, mis nüüd oli valge puhas maariba, kust varblanegi oleks juba eemalt näha olnud.

Kui koer oli jõudnud temast vaid paari hüppe kaugusele, viskas ta esmalt oma matkakoti (selle lambanahkse) üle tara, ronis siis ise järele ja hüppas teisele poole lumme.

Ootas, kuni koer tarani jõudis.

«Ma ei tunne koeratõuge. Kas teie teete neil vahet?»

Meil on olnud kassid, sellest on juba aastaid möödas. Viimase nimi oli Pnin ja ta sai selle professori järgi Vladimir Nabokovi romaanist, mida Monika parasjagu luges, kui kass meie juurde tuli. Pnin oli Lorenzi lemmik, magas tema vooditeki peal. Ühel päeval oli ta jälle läinud. Sõbrad soovitasid meil koera võtta, sest koeral oleks meie juures hea, jalutajad, nagu me oleme, ja meile mõjuks koer samuti hästi, igavene laps nii-öelda… Mõelda ju võib. Aga üksnes mõelda.

«Ei, me ei tunne koeratõuge,» ütlesin.

«Taks, spits, lambakoer, pitbullterjer, rotveiler, dobermann, appenzelli alpi karjakoer, bernhardiin, kokkerspanjel,» loetles Monika koketselt.

See oli suur must koer laia selja ja lühikese karvaga, pea peal pruunid laigud, sekka pisut valget. Ja tal oli pikk tugev saba. Koer tuli tara äärde, jäi dr Beeri ette seisma. Haugatas tasakesi. Liputas saba. Algul väheke. Ja kui dr Beer tema ette kükitas, siis väga ägedalt.

Dr Beer ütles: «Ma kardan sind. Kas ma pean sind kartma?» Ta ütles seda veel kord, aeglasemalt ja iga sõna rõhutades, nagu oleks koer välismaalane. «Kas ma pean sind kartma? Pean ma sind kartma?» Järjest tasasema häälega, kuni liigutas veel vaid huuli.

Koer matsutas lõugu, haigutas ja tammus ühe koha peal, langetas pea, sirutas esikäpad välja, nagu tahaks kummardada, urises, mis kõlas pigem mörinana, igatahes mitte tigedalt, haigutas veel korra, vaatas silmi pilukile kiskudes kõrvale. Aga ta käitus sel moel üksnes niikaua, kui kuulis dr Beeri häält; niipea kui too vait jäi, ajas koer end püsti, seisis rahulikult, üksnes saba liikus aeglaselt edasi-tagasi.

Kiirteelt kostis lakkamatut liiklusmüra. Jalutusteel polnud näha hingelistki. Põllul ka mitte, niisamuti rajal, mis kulges piki jõeäärset põõsastikku.

«Kelle oma sa oled? Kus on sinu peremees? Või sinu perenaine? Või käid sa päris üksi jalutamas?»

Koer haigutas jälle, tõmbas keelega üle nina, tatsas käppadel oma tantsu.

«Mine ära! Jäta mind rahule! Siis jätan ma sinu ka rahule. Mine sina sinnapoole, ma lähen teisele poole. Ma ei tea, kus on su peremees või perenaine.»

Dr Beer tõusis ja sammus piki tara läbi märja lume. Koer istus, nagu oleks talle selleks käsk antud. Kui dr Beer ümber pööras, nägi ta, et koer vaatab talle järele. Ta jäi seisma, koer ei liigutanud ennast. Ta hüüdis – hüüdis midagi sellist nagu hei! – ja koer jooksis tema juurde.

«Ma ei ole sinu peremees. Ära käitu niimoodi, nagu oleksin sinu peremees! Ma ei taha seda. Sul pole põhjust minule kuuletuda. Mine ära või istu pealegi, tee, mis tahad, aga mitte seda, mida mina tahan!»

Talle meenusid targad koerad lapsepõlve ja noorusaja teleseriaalidest – Lassie, Rin Tin Tin –, kes pea igas seerias pidid abi toomiseks traavima üle kivide ja okaspõõsaste, läbi ojade ja metsade ning siis juhmile inimesele suure vaevaga selgeks tegema, et üks ligimene on kusagil suures ohus ja ootab päästmist. Inimene on rumal, koer tark; tihtilugu: inimene on kuri, koer hea.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles