Nutikas taimeraamat, mis ei pakata maniakaalsest ökohullusest

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Micheal Hollandi ja Philip Giordano raamatut «Ma söön hommikusöögiks päikest. Ood maailma taimedele».

Väga nutikas ülevaade taimeriigi toimimisest. Nii suur ja värviline, et esimese hooga võiks lasteraamatuks pidada. Aga on hoopis selgesti kirjutet ja külluslikult kujundet teos, mis taimeilma mõistetavaks muudab. Ja miks peaks lapseraamatuid kuidagi ninnunännumaks pidama – paljud lapsed on arukamad kui suur osa täiskasvanutest ning õigeid raamatuid lugedes saavad targemaks mõlemad, loodetavasti. Noorematel on loomulikult rohkem lootust.

Micheal Holland ja Philip Giordano, «Ma söön hommikusöögiks päikest. Ood maailma taimedele». Foto: Raamat

Taimestikku tasub pidada meeles, ent mitte iseenesestmõistetavaks. Isegi lõpuni mõistetavaks mitte. Välja uurida on palju, kõike teada ei saa kunagi (ja parem ongi) ning uudishimu hakatamiseks raamat ju tehti. Ei ta pakata maniakaalsest ökohullusest, täiesti mõistlik jutt on. Muidugi on taimestu ohtlik, kui upsaka põmmpeana metsa müttama minna või igast jura valimatult koonu vahele kupatada. Maailm kubiseb taimedest, mille maitsmine võib inimese elule naksti lõpu teha. Samas pole teada ühtki taime, mille maitsmine plaksti kõik haigused ära raviks. Taimede seisukohast arusaadav – kõigeravija taim söödaks esimeses järjekorras lõplikult ära. Võib-olla ta kunagi söödigi lõplikult ära, praegu sihukest igatahes enam ei ole.

Küll aga saab taimedega palju lõbusat ette võtta. Õpetusi jagatakse siingi, pudeliaiast ja rohupillist mu isiklise lemmikuni, milleks on maisijahust lima. Kahel leheküljel õpetatakse valmistama imelist maisijahust lima, aga mida sellega pihta hakata, jäägu juba söakate katsetajate avastada. Raamat ses suhtes juhiseid ei paku. Kasulik see lima olevat ei paista, vast on siis vähemalt kahjutu. Inimestega sama lugu – kahjutuid palju, kasutuid palju, kahjulikke jagub, kasulikke üsna vähe…

Inimliigi seisukohalt on Maa elamiseks küllaltki kõlbmatu planeet, paremat pole antud, anti hoopis aju ja mõtlemisvõime. Nii oleme kogu ajaloo vältel pidanud pidama katkematut võitlust ellujäämise nimel ning alles napi viimase sajandi-kahe jooksul hakanud peale jääma. Välkkiirelt saanud aru sellestki, et kakelungi ei tasu pidada võidu, vaid vaherahu nimel. Vastalisega väärikal austusel põhineva püsisuhte loomine eeldab mõistmist. Mõistmine algab väikestest asjadest – näiteks sellestsamast toredast raamatust.