Zooloog Lucy Cooke paljastab ootamatu tõe loomadest
15. juuli 2022, 09:01
/nginx/o/2022/07/14/14693063t1hd56c.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Lucy Cooke'i teost «Ootamatu tõde loomadest: voorivankritäis vääritimõistetuid».
Suvel on taimed ja loomad kuidagi rohkem teemaks kui ülejäänud kümnel kuul aastas. Mets on sääski täis, seega linnast välja ma head lugejat ei saadaks, samas raamatute vahendusel saabki loodusest põnevama pildi kui kusagil ebamugavas paigas, kus elektritki napib.
Lucy Cooke on võtnud rehabiliteerida mõned valitud loomad, kelledest inimeseloom läbi aegade igasugu imelikke ettekujutusi ja eelarvamusi on üles tähendanud. Pean tunnistama, et enamiku elukate puhul polnud ma noist eelarvamusist kuulnud, seda rõõmustavamaid leide pakkus nende ümberlükkamine. Kunagi oli telekas müüdimurdjate-saade, mis samuti kummutas enamjaolt müüdikesi, millest aimugi polnud, aga hea vaatamine oli ikka. Nii on seegi tõde siin kahtlemata ootamatu, aga kas just autori arvatud vaatevinklist, seda mina ei tea.
Ja mida olekski peale hakata eel- või järelarvamustega laisklooma, raisakotka või pingviini asjus? Kauged, kuigi intrigeerivad loomad. Samas konn, põder, toonekurg ja olgu või angerjas on küllaltki tuttavad. Äratundmist võiks jaguda nii eksootika kui kodumaise elanikkonna armastajale. Ning tõesti – selgub, et elukad on omas kontekstis enamjaolt täiesti tavalised või ehk mõistuse piires ebatavalised. Seevastu inimene suudab juhul, kui ta asjadest midagi ei tea, kokku mõelda sootuks jaburamaid konstruktsioone kui emake loodus eales vaevaks võtnud. Ja neid on Lucy Cooke võtnud koguda põhjalikult, raamatut saab lugeda nagu muinasjuttu või fantaasiat või populaarteadust või… Aga mis ikka lahterdada, otsast otsani hoogne ja mõtlemapanev jutustik, üsna krehvtise huumoriga kohati. Looduse huumor ongi krehvtine, hoidugem ta naljade eest.