LUGEMISSOOVITUS ⟩ Naiivne, väljakutsuv ja prohvetlik romaan. Nii mõnelegi poliitiliselt ebakorrektne
22. juuli 2022, 08:56
/nginx/o/2022/07/21/14710285t1h0108.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Jean Raspail' romaani «Pühakute laager».
Pool sajandit tagasi kirjutet lugu sellest, kuidas kiire ja põhjalik sisseränd tumedailt lõunamailt Euroopa resoluutselt üle võtab ja kuidas Euroopa ise jupp-jupilt ilusti alla annab. Naiivne, väljakutsuv ja prohvetlik – ilmselt natuke seda kõike. Houellebecqist oluliselt karmim, kirja pandud pigem vana kooli võtmes, seega vormilt arusaadavam ja sisult seeläbi hirmuäratavam. Jah, nii mõnelegi poliitiliselt ebakorrektne. Seda juba ilmumisajal (1973), mil poliitilise korrektsuse mõiste veel suhteliselt olematu oli. Nähtus ise muidugi mitte. Autor on raamatu mittemõistmise ja/või mahavaikimise ning tänapäevaste (olgu, kümne aasta taguste) seoste kohta põhjaliku eessõna teinud. Mis on mõnes mõttes kaheldav lähenemine, aga noh, olen eessõnade sõber ja kiidan heaks.
Napp kümmekond aastat tagasi käisin Maltal, vaatasin piki vägagi vahemerelist Vahemerd Aafrika suunas ja mõtlesin, et head tugevad kindlusemüürid, head kõrged kaljud, ju kunagi tuleb siit tuld juhtida, et lõuna suunalt ründavaid laevastikke kontrolljoone ületamisel sujuvalt sügavikku suunata. Ja siis mõtlin, et mis hull uit see nüüd. No ei olnud hull, loogiline oli, küllap kunagi tulebki piir tuliseks teha, Malta kindlasti püsib. Iseasi, kas hiljaks ei jääda. Viimase kümnendi kogemus liigseks optimismiks alust ei anna, natuke siiski. Euroopa ruum hakkab end uuesti määratlema, tervet maailma ei jõua me ülal pidada, näljastele kalapulkade tarnimine ei tasu ära, kui kalapulgad kalalaevade asemel Kalašnikovideks konverteeritakse.
Raspail’ romaan on külluslikult ülevõllalooline, vindid keeratakse maha, mutrid lüüakse vurri, kõik käib kähku ja koledasti – ent suured jamad köevadki pikalt ning murravad seejärel kähku ja koledasti. Inimeste tahtmatus õppust võtta on jätkuvalt muljetavaldav. Usk, et ollakse parem, kui ollakse (ja et teised on sama head, samamoodi head), on väga ohtlik usk. Soovitu tegelikkuse pähe võtmine lõpeb silmade sulgemisega ning suletud silmi ei pruugi teab mis hästi taibata, kui kott pähe tõmmatakse. Ja seda kõri ümber käänama asutakse.
Tõhus lugemine lumehelbekeste kogukonnale, aga soovitatav kõigile, kes ei pelga vaevumast juurdlema, mismoodi ja kas üldse ühes või teises olukorras käitutaks. Kurbklaariks saab seegi, et mõnel juhul ei ole enam vahet. Varem pidanuks käituma. Ja seda, kas ja kus meie aeg on «varem» või «hiljem», kas rongid on juba läinud või, mis veel hullem, alles tulemas, seda vastust teab vaid tuul. Või torm. On torme ennegi nähtud.