P, 25.09.2022
SÜNGET SÜGISLUGEMIST ⟩ Raamatud, mis aitavad külma ja pimedat aega omaks võtta
Foto: Shutterstock
Eva-Maria Brock
Raamatud, mis aitavad külma ja pimedat aega omaks võtta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Juba on näha märke vilust süngusest, mis meid eestlasi igal aastal taaskord kurnab. Ent see ei pea olema niivõrd masendav ja muserdav. Õiged raamatud on need, mis võivad aidata võtta omaks külma ja pimedat aega, eriti kui kõrvale võtta üks küünal ja kuum tee. Siia valikusse mahub nii sünget folkloori, kõhedat gootit, teoseid paranormaalsest ning miskit ka lapsepõlve hirmudest, uut ja vana, klassikat ja unustatud pärleid. Kuigi paljude jaoks on suvi ja jõuluvaheaeg see, millal leitakse aega uue romaani käsile võtmiseks, siis siin on toodud ka palju näiteid väiksema mahuga lühiromaanidest või jutukogumikest, mis mahuvad ka kiiresse esmaspäeva bussis lugemiseks.

Elu ja surma piirile eksinud

«Ülestõusjad ja kodukäijad: Tosin ulmejuttu elavatest surnutest». FOTO:
«Ülestõusjad ja kodukäijad: Tosin ulmejuttu elavatest surnutest». FOTO: Foto: Raamat

Sügisega käib kaasas koos kõdulõhnaga ka taasteadvustamine, et kõik kord lõppeb. Hingedepäev on justkui see surma kulminatsioon, kus puud on paljaks jäänud ning saabunud on pime, must ja sombune ilm. See on aeg, kus elu ja surma piir muutub justkui õhemaks ning inimesedki tajuvad teispoolsuse kohalolu vahest intensiivsemalt. Selleks tooksin esimesena välja Indrek Hargla koostatud novellikogumiku «Ülestõusjad ja kodukäijad» (2020). See on teos, mis tegeleb õhukese piiriga elavate ja surnute vahel. Mis on teisel pool ja kuidas suhtlevad teispoolsusest hinged elavatega. Neid, keda huvitab hingede, surnute, elavate ning nende omavaheline lävimine, siis need 12 novelli on kahtlemata huvitavalt morbiidne leid.

Kes aga tahaks hingedega kokku puutuda veidi kaudsemal moel, ilma otsese õuduseta, siis tuletaksin meelde ühte vanemat jutustust Karl Ristikivilt, «Hingede öö» (1953). See maagilisrealistlik, veidi sürreaalne lugu räägib ühe mehe aastavahetusest, kus ta eksib sürreaalsesse majja, mis ta enese tubadesse lõksu püüab. Kütkestav teos, mis pole niivõrd õudne, kui et võluv oma süngetes alatoonides. See on teos, mis avastab surnute ja elavate vahelist kontakti ajast väljaspool asuvas ruumis.

Genki Kawamura, «Kui kassid maailmast kaoksid».
Genki Kawamura, «Kui kassid maailmast kaoksid». Foto: Raamat

Uuema kirjandusnäitena tooksin välja Genki Kawamura teose «Kui kassid maailmast kaoksid» (2020). Siinkohal pole tegemist samuti õudusteosega, vaid pigem jällegi maagilisrealistliku teosega, millel on psühholoogiline tvist. Saatan, kes sekkub loetud päevadega mehe ellu, annab talle juurde ühe elupäeva iga maailmast kaotatud asja eest ja nii hakkab raamat tegelema teemadega nagu, mida oleme me valmis kaotama, millest loobuma, mis on elus tegelikult väärtuslik.

Olles kuulanud Kirjandustänava festivalil vestlust Alari Alliku, Hasso Krulli ja Mikael Raihhelgauziga teemadel reinkarnatsiooni, vaimude, äratas see minus tõsist huvi selle aasta jaanuaris ilmunud Vikekaare väljaande vastu «Vikerkaar 100: hingede rändamisest» (2022) Soovitan seda kindlasti neile, keda intrigeerib populaarteaduslikum ja akadeemilisem kirjandus. Väljaanne, mis pakub huvitavaid sissevaateid teispoolsusest.

Gooti õõv ja dark academia (sünge akadeemia) esteetika

Ei möödu ükski sünge sügis korralikult kui pole vähemalt korra piilunud õudusklassiku, Edgar Allan Poe (1809-49), «Novelle». Just Poe novellid on kaunis väike täide hetkesse, kus on vaja aega parjaks teha. Iga sügis leian ennast jälle sirvimast mõnd paljuloetud jutustust, oodates samal ajal ahjus küpsevat õunakooki. Poe on see klassik, kelle juurde soovitan alati tagasi minna kui on soov lisada veidikest gooti õõvu oma päeva.

Mary Shelley, «Frankenstein».
Mary Shelley, «Frankenstein». Foto: Raamat

Ei saa jätta välja samuti puhta gooti kirjanduse klassikat, nagu selleks on Mary Shelley «Frankenstein» (1818) või Bram Stokeri «Dracula»(1897). Olles olulised tüvitekstid ka praeguses populaarkirjanduses ja ka filmis, võiksid need olla teosed, mida vähemalt korra elus lugeda. Need on teosed, mida võib kätte anda ka noorele lugejale, kes otsib õudust ja põnevust Halloweeni saabudes ning keda huvitab dark academia esteetika.

Toon siin kategoorias välja ka, eelmisel aastal eesti keelse tõlke leidnud, Donna Tartti teose «Salajane ajalugu» (1992). Kuigi tegemist pole gooti kirjandusega, kannab see endas teatud gooti tunnusjooni. Nii on see justkui tunnustav noogutus gootikirjanduse kuldajale. Mõrv, okultism, ülikool, müstilised ehitised on märksõnad, mis loovad teoses sünge akadeemia esteetika, mida sügiseti rohkem taga aetakse ja on suuresti just gooti salapärast võrsunud.

Lapsepõlve pimedad kööginurgad

Otfried Preußler, «Krabat».
Otfried Preußler, «Krabat». Foto: Raamat

Vast paljud on lapsena lugenud Otfried Preußleri teost «Krabat» (1971) ja peljanud seetõttu kodus pimedaid nurgataguseid. See skandivaaniapäraselt võikam versioon Harry Potterist on täis musta maagiat, noorte poiste probleeme ja veidi vägivalda. See on teos, mis kõnetab nii noort teismelist kui ka täiskasvanud lugejat. Neile, kes seda vahest noorena on lugenud, soovitan selle uuesti kätte võtta ja uuesti täiskasvanud pilguga otsa vaadata. Ehk suudab ka kõhedat nostalgiat esile tirida.

Minu isiklik ajatu lemmiklugemine sügiseti on Neil Gaimani «Coraline» (2002). Nüüdseks täpselt 20 aastat vana lühiromaan hiilib aegajalt ikka tagasi minu voodi kõrvale. Kõhe, kuid köitev teos, mis on küll suunatud nooremale lugejale suudab allegoorilise loona paeluda ka täiskasvanuid. See on lugu tüdrukust ja tema kahest perest: reaalsest ja ideaalsest; kahest dimensioonist: hallist igapäevast ja värvilisest unenäost; nööpidest silmade asemel ja mustadest kassidest, kes teispoolsusega piiri ei taju.

Ray Bradbury, «Halloweenipuu».
Ray Bradbury, «Halloweenipuu». Foto: Raamat

Halloween, mis on ka siin vaikselt juuri ajama hakanud, on põhjus, miks valisin välja ka Ray Bradbury teosed «Põrmust tõusnud» (1940) ja «Halloweenipuu» (1972). Need on jutustused, mis tegelevad lapsepõlve mälestuste, seikluste ja tunnetega. Need võivad olla nostalgilised lugemised vanemale lugejale, kes vahest rohkem seostavad neid kogemusi ja tundmusi Mardipäeva ja Hingedepäevaga, kui ka uued ning põnevad lood lastele, keda köidab Halloweeni õudus.

Etnoõudus

Indrek Hargla kokkupandud «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» (2005) on hea valik, kui on soov välismaise asemel avastada meie oma Eesti õudust, mis on läbipõimunud kohaliku sünge pärimusega. See peidab endas nii tuttavaid lugusid ja autoreid, nagu Kitzbergi «Libahunt», kui ka uuemaid ulmeautoreid nagu Maniakkide Tänav.

Ueda Akinari, «Vihma ja kuupaiste lood».
Ueda Akinari, «Vihma ja kuupaiste lood». Foto: Raamat

Kuigi järgnev autor on lühilooga esindatud ka Hargla kogumikus, siis tooksin ta ka eraldi välja. Pooldan poolsurnu staatusesse vajunud raamatute taasellu äratamist ning üheks selliseks on eesti folkloorse õuduse esiemaks peetud Herta Laipaik ja tema lühijuttude kogumik «Maarjakask» (1983). See on teos, mis osutus üheks huvitavalt kõhedaks leiuks meie oma kirjandusvarast, kus on Eesti kohalik pärimus keskseks teemaks.

Viimaseks toon välja ka midagi mujalt kui Eestist. Nimelt, Ueda Akinari (1734-1809) «Vihma ja kuupaiste lood» on jutukogu, mis võib eriti kõnetada aasia kultuuri- ja kirjandushuvilisi. Hiina ja Jaapani muinasjutud ning kummituslood avavad omajagu pärimuslikku tausta näiteks neile, kes on kirglikud manga ja anime austajad. Miks mitte lugeda nii seda kui ka Hargla «Õudset Eestit», et näha kuivõrd erinev on õuduspagas kahes erinevas kultuuri otsas.

Märksõnad
Tagasi üles