BRITI KRIMI ⟩ Kui rannas on laip, aga politsei seda ei usu, tuleb mõrva ise uurima hakata

Foto: Shutterstock

Eesti keeles on ilmunud Simon Bretti läbinisti inglaslik mõrvamüsteerium «Laip liivarannal».

Carole Seddon elab mereäärses Fetheringi alevikus Tarringi linna lähistel vaikset ja mõistlikku elu. Tal pole aega ega tahtmist jagada maid oma uue boheemlasest naabri Jude’iga, kes on oma lärmaka ja elava loomusega kombeka ja pepsi Carole’i täielik vastand. Aga kui Carole avastab nende kandis veel ühe uue asuka – kahe kaelahaavaga laiba liivasel rannaribal –, ei tundugi uus naaber enam kõige hullema variandina.

Politsei surnukeha ei leia ja peab Carole’i juttu väljamõeldiseks. Aga kui keegi võõras naist hoiatab, et too suu peaks, või muidu … teeb Carole midagi mõeldamatut ja räägib asjast Jude’ile, kes omakorda leiab, et nad peaksid ise tapja tabama, kui politsei seda tegema ei vaevu.

Loe raamatust esimest peatükki!

***

Fethering asub lõunarannikul, mitte kaugel Tarringist. Kuigi asum nimetab end külaks, ei ole Fethering koht, mille nimetamine tooks selle silmapilkselt meelde neile, kes nostalgitsevad idealiseeritud, ehedama Inglismaa järele. Hoolimata paljude külale traditsiooniliselt omaste komponentide – üks kirik, üks pood, üks kõrts, üks bensiinijaam ja terve rida inimesi, kes nimetavad end maa-aadlikeks või skvaieriteks – olemasolust on Fethering tegelikult siiski kõigest võrdlemisi suur linnalähedane asum.

Simon Brett, «Laip liivarannal». Foto: Raamat

Selle südameks on peatänav, kus mõned ränikivist fassaadiga kotedžid pärinevad kaheksateistkümnenda sajandi algupoolelt. Nende hoonete talupoeglikku lihtsust, mis oli esialgsete, kalameestest omanike jaoks piisav, on täiendatud kanalisatsiooni, gaasikeskkütte, tinaraamis pakettakende ja kopsakate hinnasiltidega.

Peatänavast eemale jäävad viimase pooleteise sajandi jooksul üksteise järel kerkinud uusarendused, paiknedes poolringidena, mille diameetri moodustab meri. Viktoriaanliku ja Edwardi ajastu lõpujärk lisas piirkonda toekate, austusväärsete perekodude ringi. Nende taga pandi 1930ndatel püsti kaarekujuline kompleks rohmakaid fantaasiavaeseid betoonmaju, mida peagi hakkas ümbritsema üha laienev puust bangalote laviin. Sõjajärgsel perioodil ehitati külast põhja poole jäävale alale mõned rangelt korrapärased kvartalid maakonnale kuuluvaid üürimaju ja piirkond sai tänu planeerijate olematule irooniatunnetusele nimeks Pahupool. Seejärel hakkasid 1950ndate lõpus ridamisi kerkima kallid ja pompoossed eramud, mille tagaaiast avanes merevaade. See elamukompleks nimega Kaldavälja piirati rangete müüride ja veel rangemate ehitusnormidega. Ning sellest ajast peale suretasid karmimad planeerimisseadused ja piirkonna aina kasvav tunne omaenda eksklusiivsusest kõik edasised arendused Fetheringis sõna otseses mõttes välja.

Kõiki külla suubuvaid teid pikivad korrapäraste vahemaade järel paigutatud «lamavad politseinikud». Kuigi turism etendab kohalikus majanduses märkimisväärset osa, ei ole piirkonda saabuvatel võõrastel kunagi lubatud end siin päris teretulnuna tunda.

Mereäärse asukoha tõttu uhkeldab küla jahtklubiga, kobarana paiknevate rannakohvikute ja lühikese, ent maitseka promenaadiga. Talveperioodiks jääb neist avatuks üksnes jahtklubi, kuhu on oodatud ainult klubiliikmed. Kuid kaarekujuliselt selle ees paiknevad ristkülikukujulised klaasseintega paviljonid on rahvale avatud aastaringselt, pakkudes päevasel ajal taevalikku oleluskohta pleedidesse mähkunud pensionäridele, kes tahavad pisut aega surnuks lüüa, ning pärast pimeduse laskumist armunäljastele kohalikele teismelistele. Vaatamata piirkonnas valdavale peenekombelisusele ja igasuguste vandalismiilmingute raevukale peletamisele lõhutakse nende paviljonide klaasseinu ikka ja jälle.

Fethering on rajatud Fetheri suudmesse. Ehkki seda veekogu nimetatakse jõeks, pole see tegelikult ojast kuigivõrd suurem, kuid tõusuvee mõjude tõttu muutub letargiline veenire kaks korda päevas üllatavalt pahatahtlikult tormitsevaks vetevooks. Tulvamüür, mis kõrgub kohe madala veeseisu märgi taga, kaitseb randa Fetheri mässulisuse eest. Müür piirneb Fetheringi jahtklubiga, mis kontrollib juurdepääsu ülal, müüri peal asuvale promenaadile. Ainult klubiliikmetele ja mõnele kohalikule kalurile, kes hoiavad seal oma siniseks värvitud varustusekaste, antakse üle väärtuslikud võtmed, mis annavad sellele alale ligipääsu. Müüri rannapoolsel küljel asub alla veepiirile viiv tsemendist kaldtee, mille kaudu Fetheringi jahtklubi paadiflotill avaveele pääseb.

Mõõnaajal taandub meri Fetheringist kaugemale, paljastades tohutu peegelsileda mudavärvi liivavälja. Kui veetase on kõrge, paistavad silma üksnes jalgraja servadesse kõrgeteks vallideks kuhjatud veerkivid ja puust lainemurdjad, mis küünituvad veest välja nagu kammipiid. Jalgraja ja majakruntide alguse vahel, ranna kõrgeimast osast madalamal, kasvab ribana madal kare rohi. Kevadise suurvee ajal või pärast tugevat vihma võib keset rohelust näha suuri seisva vee lompe. Teed, mis seda rohust ala majade algusest eraldab, nimetatakse üpris kujutlusvõimeliselt Merevaate teeks.

Rannale on korrapäraste vahemaadega püstitatud sildid, mis ütlevad:

JALGRATTASÕIT IGAL AJAL KEELATUD

KORISTAGE KOERA VÄLJAHEITED

HOIDKE PUHTUST.

Kuigi piki rannikut välja sirutunud Worthingist vaevalt küll eraldatud, usub Fethering vankumatult iseenda identiteeti. Külgnevatelt aladelt pärit inimesi, isegi nii lähedalt kui Tarringist, Ferringist või otse merekaldal asuvast Goringist, peetakse mingil ähmasel, kuid vaieldamatul moel teistsuguseks.

Fethering on omaette väike maailm topeltklaasidega akende ja topeltklaasidega mõtteviisiga.

Carole Seddon oli alati plaaninud pensionipõlve seal veeta. Kotedž oli algselt ostetud nädalalõppude pelgupaigaks, siis kui tal olid veel nii töökoht kui abikaasa, ja kuigi nüüd polnud enam kumbagi, ei kahetsenud ta seda investeeringut kunagi.

Carole’ile oli töö Ühendkuningriigi siseministeeriumis meeldinud. Tunne, et sa oled oma eluga midagi kasulikku ette võtnud, sobis väärtustega, mis ta lapsepõlvekodust kaasa sai – väärtustega, mis tol ajal piirnesid puritaanlusega. Tema vanemad olid elanud elu, milles puudus vähimgi põnevus. Pisut frivoolne «e» naise eesnime lõpus võis olla ainus järeleandmine, mida nad olid talle võimaldanud. Seega tundis Carole, et on ära teeninud suurepärase pensionipõlve – isegi kui see, nagu ta kunagi päriselt unustada ei saanud, oli saabunud oodatust veidi varem.

Tema ees, nagu ta ette kujutas, kuni ta keha aja mõjul lõpuks pöördumatult kuhtub, laius võibolla kolmkümmend aastat madala profiiliga eluviisi. Riigitöötaja pension jäi piisava rikkalikumasse otsa, maja hüpoteek oli tasutud, rahamuresid ta kogema ei pidanud. Ta hoolitseks enda eest mõistlikult, sööks õigeid asju, teeks pikki kaalutletud jalutuskäike rannal, osaleks aeg-ajalt mõne tagasihoidliku panusega kohalikes heategevusorganisatsioonides nagu Koerte Usaldusfond ning oleks, kui mitte õnnelik, siis vähemalt oma saatusega täiesti rahul.

Carole Seddon ei oodanud oma allesjäänud elus enam ühtki muutust. Ta oli lasknud terashallid juuksed mõistlikult lühikeseks lõigata ja kaitses kahvatusiniseid silmi raamideta prillidega, lootes, et need pole ehk küllalt moekad, et eales välja näha vanamoodsad.

Ta ostis mõistliku uue Renault’, mida hoidis laitmatult puhtana ja viis korrapäraselt autoteenindusse ning mille läbisõit oli tema käe all väga väike. Ta oli soetanud ka Gulliveri-nimelise koera, kes oli täpselt nii mõistlik nagu üks labrador seda eales suudab, ning varustanud end mõistliku garderoobiga; suurem osa ta rõivastest oli pärit Marks & Spencerist. Tema ainus liialdus oli Burberry vihmamantel, mis oli piisavalt hea lõikega, et mitte välja näha suurustlev.

Kuigi ta riided jätsid temast eakama mulje kui need, mida viiekümnendate eluaastate alguses naised harilikult kannavad, esindasid need tuleviku mõistlikku planeerimist. Carole’il polnud midagi selle vastu, et oma east vanem välja näha – see käis kokku kujutluspildiga anonüümsusest, mida ta taotles.

Ja inimene, kes tahtis märkamatult vanaduspõlve libiseda, poleks saanud selle protsessi täiuseni viimiseks valida paremat keskkonda kui Fethering.

Kui ta võttis tol novembrialguse teisipäevahommikul ette igapäevase jalutuskäigu rannal, enne kui päike veel koiduvalgustki näitas, polnud need igatahes mõtted, mis Carole Seddoni aju hõivanuks. Need olid vanad mõtted, järeldused, milleni ta oli jõudnud juba ammu ja mis olid tema mõttemaailmas põlistunud, need ei vajanud mingit uuesti kinnitamist.

Kuid uued, häirivad mõtted lõikusid läbi varahommikuste helide, läbi tinahalli mere kohina, tuulevihina, kajakate kaebliku kurtmise, liiva ja klibu krudina, millel Carole’i mõistlikud kummisaapad sammusid. Uued mõtted keskendusid naisele, kes oli eelmisel päeval saabunud, et võtta enda omandisse naabermaja. Seda nimetati Metsaääre kotedžiks, kuigi silmapiiril polnud näha ühtki puud. Aga samas, Carole’i enda kodumaja nimi oli Kaljutipu kotedž, mis siis, et see asus lähimast sellisest tubli kolmesaja kilomeetri kaugusel. Olgu kuidas on, selliseid nimetusi neile Fetheringi majadele lihtsalt pandi.

Vaatamata asukohale peatänava ääres oli Metsaääre juba mõnda aega tühi püsinud. Ostjaid heidutas moderniseerimise määr, mida see kinnistu vajas. Majakese eelmine omanik, erandeid tegemata inimvaenulik vanadaam, oli juba poolteist aastat tagasi manalasse läinud. Carole’i esialgseid naaberlikke lähenemiskatseid, kui ta oli hakanud siinkandis nädalalõppe veetma, oli koheldud niisuguse kõrgi salvavusega, et tal polnud tahtmist enam proovidagi. Heanaaberliku kontakti puudumine ja vanadaami loomupärane eraklikkus olid tähendanud, et ta elas samahästi kui tühja maja kõrval. Surm, mis selle illusiooni reaalsuseks muutis, polnud seetõttu Carole’ile tähendanud mingit erinevust.

Kuid väljavaade omada tõelist, elusat naabrit lõi erinevuse. Ellu, mille nimel Carole Seddon oli kõikvõimalike ootamatuste välistamiseks kõvasti tööd teinud, sisestati potentsiaalne muutuja.

Ta polnud uustulnukaga veel sõnagi vahetanud, ehkki oleks saanud seda üpris hõlpsasti teha. Too naine oli eelmisel päeval, esmaspäeval, mööda oma majaesist teed aina edasi-tagasi saalinud, mööblit tassivaid kolimisfirma mehi üha ohtrasõnalisemalt utsitades ja suunates. Ta oli vestlusse kaasanud koguni võhivõõraid möödakäijaid, vahetades reipaid tervitusi Fetheringi elanikega, kes, nagu Carole teadis, olid sihilikult ette võtnud pikema tagasitee rannast, et uuele inimesele pilk peale heita.

Tema nimi, nagu naine kuulutas vabatahtlikult igaühele, kellega rääkima juhtus, oli Jude. Carole’i huuled vormisid endamisi selle ühesilbilise sõna kerge põlgusega. Nimi nagu Jude väljendas mingit liiga semulikku suhtumist, sihilikku ebaametlikkust. Carole Seddonil polnud kunagi varem olnud Jude’i-nimelist sõbrannat ja ta ei kavatsenud seda ka praegu endale muretseda.

Naise armutu argisus oli põhjus, miks naaber polnud teda vestlusse kaasanud. Kuigi avatud köögiakna all istudes kuulis Carole Jude’i mõttevahetusi teiste külaelanikega, polnud tal tekkinud mingit tahtmist lasta end tõmmata kohaliku kogukonna ninatoppivasse uudishimutsemisse. Varahommikune jalutuskäik Gulliveriga lõpetatud juba enne, kui uus elanik ja kolimisautod kohale jõudsid, polnud tal vähimatki edasist vajadust sel päeval majast väljuda, kui mitte arvestada kiiret pärastlõunast koerapissitamise ringi maja taga laiuval tühermaal. Carole leiaks kohasema, ametlikuma juhu, et end oma uuele naabrile tutvustada.

Kuid ta ei näinud ette, et neil võiks ealeski tekkida lähedane läbisaamine. Uustulnuka sundimatu suhtlusviis laienes ta rõivastusele, mis oli kokku klopsitud pikkadest seelikutest ja lehvivatest sallidest, ja ka juustele, mis olid blondid – blondeeritud, kahtlemata – ning sõlmitud kuklasse lõdvaks varesepesaks, kinnituseks juhuslikud siia-sinna torgatud juuksenõelad. See võis muidugi olla ajutine abinõu ja juuksed lihtsalt lohakalt üles pandud, et vältida kolimisega paratamatult kaasnevat tolmu, kuid Carole’il oli tunne, et niisugune naabrinna stiil ongi. Jude, nagu ta vaistlikult teadis, polnud sedasorti inimene nagu tema.

Ta tundis endas kohuvat tillukesi vastupanunõelakesi. Carole Seddon oli kulutanud märkimisväärselt aega ja energiat, et määratleda oma isiklikku ruumi, ning kavatses seda kõikvõimalike sissetungijate eest kaitsta.

Ta raputati neist mornivõitu mõtetest välja Gulliveri haugatusega. Koer oli päris all rannal, vetikasaastase veepiiri lähedal, joostes ümber koguka kuju, kes kõndis üle sileda halli liivapinna otse ta perenaise poole. See oli varast tundi arvestades üllatav. Kohalike seas polnud eriti palju nii usinaid ja distsiplineeritud jalutajaid nagu Carole.

Läikivrohelises anorakis inimkogu oli vastutuult nii kumaras, et polnud aru saada, oli see mees või naine. Aga isegi kui Carole saanuks näha läheneja nägu piisavalt hästi, et ära tunda mõni tuttav, poleks ta sellegipoolest jutuvestmiseks peatunud.

Fetheringi rannal varahommikust jalutuskäiku tehes tuli järgida teatud seltskondlikke reegleid. Kui jalutaja kohtas teist inimolendit – kes peaaegu kindlasti kõndis vastassuunas: kõik kõndisid samas tempos; mingit üksteisest möödakiirustamist ei olnud –, oli halb komme üldse kuidagi välja näidata, et sa teda tunned. Samamoodi oleks seismajäämist ja pikemasse vestlusse laskumist sel varasel tunnil peetud liialduseks.

Seepärast oli korrektne reaktsioon «Fetheringi noogutus». See napp järsk peanoogutus oli heaks kiidetud käitumisviis, kui sa kohtasid oma teel põgusalt tuttavaid, südamesõpru, endiseid kallimaid, praeguseid kallimaid ja võhivõõraid. Ja aastaaegade vaheldumine ei muutnud selle asjakohasust. Noogutamine oli loogiline talvel, kui lõikav tuul ja kinni nööritud jopekapuutsid panid igaühe välja nägema kaputsiinlasest mungana ja kui tuul pühkis mistahes vestluskatsed eemale, paisates need üle rannaklibu kaugele. Aga see oli kohane käitumiskoodeks ka mahedail suvehommikuil, mil mere ühtlane silmapiir oli mattunud uduvinesse, mis tõotas küpsetavalt kuuma pärastlõunat. Isegi siis olnuks kellelegi reageerimine Fetheringi noogutusest rohkemaga igati taunitav tegu.

Päeva muudel aegadel, mõistagi, ja muudes asukohtades, järgiti teistsuguseid reegleid. Pärast lõunasööki rannal tiiru tehes seal kohatud sõbraga rääkimiseks mitte peatumine olnuks viisakusetuse tipp. Ja Fetheringi peatänav oli keskhommiku paiku keelepeksu ihkavaid tuttavaid üsna korralikult täis puistatud.

Niisugused seltskondliku käitumise nüansid eristasid Fetheringi pikaajalisi asukaid uustulnukatest. Ja Carole Seddoni vaatenurk oli selline, et igaüks, kes on kohaliku kogukonnaga ühinemiseks piisavalt privilegeeritud, peaks olema piisavalt alandlik, et hoida madalat profiili, kuni on kohaliku suhtlemiskoodeksi peensused laitmatult omandanud.

Selle järgi, mida ta tolle naise puhul näinud oli, võis pigem kahelda, kas Jude seda teeks.

Ka inimkuju, kes temast täna hommikul möödus, ei tundunud aduvat, millist käitumist temalt nõutakse. Kõrvale pööratud näo ja napi «Fetheringi noogutuse» asemel oli too tüüp sihilikult kurssi muutnud ja hakkas nüüd kohmakal sammul – peaaegu paaniliselt – piki järsku kruusarada üles jahtklubi poole jooksma.

Gulliveri haugatus eksitas Carole’i taas mõtetest välja. Kiiresti tüdinud anorakis kujust, kes talle mingit tähelepanu ei pööranud, oli koer tormanud minema oma järjekordsele ülitähtsale missioonile vabastada maailm vetikarämpsust või tõrvaplekilistest polüstüreenitompudest ning kadunud lainemurdja nurga taha. Mererohtu kasvanud puitpostide varjus nähtamatuks jäädes haukus loom raevukalt.

Tema taga hakkas merevesi, olles taandunud kaks korda päevas mõõnavasse madalseisu, piki liiva taas sisemaa poole nihkuma.

Carole pani imeks, mis seal küll seekord võib olla. Gullveri «mõistlikkusel» olid omad piirid. Lömmi litsutud plastpudel või katkine ja räbaldunud rannapall võis tema silmis äkitselt muutuda ülimaks ohuks maailmarahule. Ja kuni teda selle juurest jõuga eemale ei tiritud, püüdis ta haukumist jätkates vaenlast alistuma sundida.

Kuid sel hommikul polnud see pudel ega pallijäänused, mis oli Gulliveri pöördesse ajanud. Lainemurdja otsa jõudes vee poole pöördudes nägi Carole Seddon, et see oli surnukeha.