Kui esimesed read otsustaksid meie raamatuostu üle (1)
«Veri! Ei mingit kahtlust!» on vast paljude jaoks, kes Lindgreniga üles kasvanud, kõige meeldejäävam kirjandusteose algus, mis lapsena meid loosse haaranud. Kuigi me hindame ja otsustame teoste üle erinevalt (kes loevad ainult tagakaaneteksti või sirvivad teost suvalisest kohast või hoopis loevad ainult lõppu), siis on teose algus siiski oluline, et panna meid keerama ka järgmist lehte. Selleks võtsin ette ühe pikema raamatupoe külastamise ning sirvisin läbi nende teoste esimesed read, mis olid vähem või rohkem esile toodud. Teosed, mis võivad külastajatelegi kätte juhtuda kui nad sihitult raamatupoodi uudistama lähevad. Kui aga tuleks selle järgi raamatuvalik teha, siis mis teosed mina poest kaasa haaraks?
Paarist sõnast piisab
Kõige silmapaistvamaks osutusid teoseid, mis suutsid tabada mind juba paari esimeste sõnadega. Nii näiteks pani mind muhelema Tauno Vahteri teos «Hea venelane», mis alustab väga julge lausega: «Kõiges oli süüdi juuksur.» Miks ja milles on juuksur kõiges? Kes on see juuksur? See koomiliselt julm süüdistus on autori poolt hea valik, et lugeja kiirelt jutustusse kaasa haarata.
Salapära ning uudishimu suutis luua Kim Liggetti «Lunastuse aasta» avalause: «Keegi ei räägi lunastuseaastast. See on keelatud.» Lapseliku huvi äratab ta just oma keelatusega, sest mis suudaks tekitada rohkem uudishimu ja pinget kui see, mida me ei tohiks teada. Lugejana igatahes tahtsin küll teada lunastuseaastast ja saada osa keelatust.
«MINU
ESIMENE
KORD oli teistsugune.»
Vahest kõige geniaalsemaks alguseks osutus Sofi Oksaneni «Stalini lehmad», mille puhul luges rolli ka teksti paigutus. Lugejana mind muidugi esiteks huvitas, et mille poolest see esimene kord oli teistsugune, kuid siis märkasin, et lause ülesehituse tõttu, annab see lause korraga edasi kaks erinevat sõnumit: kas «kord oli teistsugune» või «minu esimene kord oli teistsugune». Nii vihjab see ka poliitilisele loole ning avab mulle viie sõnaga rohkem teose sisu kui nii mõnigi teine algus on seda suutnud teha.
Charlotte McConaghy «Ränded» on teos, mis ei oota. See karjub esimese asjana kõigile välja traagilise ja tõsise tõe: «LOOMAD SUREVAD. VARSTI oleme siin üksi.» Üritus justkui lugejale tõega vastu vahtimist anda, on huvitav viis kuidas teist aga sealjuures loosse kahmata. Miks siis loomad surevad ja miks me varsti oleme siin üksi? On see viide inimkonna eksimustele või millelegi muule? See šokeeriv, kuid samas selgitamata jäänud algus on kahtlemata hea võte, et lugejas huvi ajendada.
Filosoofilised mõtteterad
«Raamatute põhjal, mida inimesed laenutavad, saab nende kohta palju öelda.»
Alustada teost mõtteteraga, mis erutaks lugejat kaasa mõtlema näis olevat väga populaarne võte. Freya Sampson on oma raamatuga «Viimane raamatukogu» pilgutanud silma lugejale justkui tema seljatagant. Astudes selle esimese lausega justkui lugeja seljataha ja hinnates tema valikuid, on teos korraga kaasahaarav peaaegu et füüsiliselt.
Kaasmõtlema panin ka Markus Väin teosega «Loss», mille ta avab lausega: «Öeldakse, et inimene defineerib end läbi paiga, kus ta sündis.» See õhutab lugejat defineerima nii tegelasi kui ka iseennast läbi koha ja ruumi. Väin on leidnud viisi lugejas äratada uudishimu mitte ainult tegelaste, vaid ka ruumi suhtes, ilma et ta oleks pidanud kirjeldama veel ühtegi tegelast ega miljööd.
«Tänapäeval teavad kõik, kuidas leida elu mõtet iseendast. Kuid inimkond pole alati nii õnnelik olnud.»
Kurt Vonnegut avab oma «Titaani sireenid» väga huvitava väitega, mida ta siis sealjuures tõestama asub. Just jutustaja provokatiivne enesekindlus on see, mis mind lugejana huvitas - kuhu ta selle mõttega jõuda kavatseb, miks ta selles nii veendunud on ja miks selle hoiaku kõigile tänapäeva inimestele omistab.
Ootamatu püandiga miniatuurid
Vahel ei tööta niivõrd esimene lause kui et esimene lõik. Eriti siis kui see moodustab omaette seisva miniatuuri, millele on veel püant lipsuna peale seotud. Näiteks mõjus sellisena Mario Pulveri «Lokomotiivi» algus - «Sellest on möödas täpselt kakskümmend aastat. Ja sellele eelnes kakskümmend aastat. Kaks ühepikkuse kestusega perioodi, mille keskmes on põgus ja teravalt piiritletud Sündmus. Meie armastuslugu, ainult et ma ei armastanud sind.»
Sarnane tunne tekkis ka Pat Barkeri raamatu «Tüdrukute vaikimine» alguses, kus tegelase näiliselt heroiline kirjeldus võttab lõpuks lihtlabase pöörde, mis pani korraga muigama ja kulmu kortsutama - «Suur Achilleus. Hiilgav Achilleus, särav Achilleus, jumalik Achilleus … Kül alles kuhjatakse epiteete. Meie ei kasutanud ühtegi neist; kutsusime teha lihunikuks.»
Üllatav leid oli ka Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja», mis pöörab üleromantiseeritud vägivaldse akti millekski ootamatult labaseks - «Ta oli tahtnud tappa naise pistodaga, lüüa see sügavale tema vasaku rinna alla ja vaadata, kuidas elu temast lahkub, tunda ta keha lõtvumas oma käte vahel, näha ta ahastusest tulvil pilku, ja siis suudelda viimast korda tema magusaid huuli, maitsta joovastavat südameverd ja siis see talle näkku tagasi sülitada.» Just lugeja ootuste petmine oli see, mis teose algust teistest eristas.
Grotesk, mis šokeerib
«Värdjad. Munnid. Lojaalsed koerad. Kärnased ja täissitutud, kotte lakkuvad koerad. Te peate mulle paberit juurde tooma, kui te midagi teada tahate. Jah. Sitaks juurde.»
Sass Henno ropp algus teosele «Mina olin siin» tekitas minus kui lugejas esialgse šoki. Tunne, et autor sõimab mul näo täis enne kui jõuan isegi uurida, millega on tegu ja enne kui jõuan kujundada ühtegi arvamust. See värskendav ja vanduv algus võib huvilise kas otsekohe eemale peletada või siis vastupidi, teda intrigeerida.
«Viis, kuidas persse vest oli vigaselt punase spreiga üle bib’si restorani tagaukse võõbatud, tuletas mulle meelde mu ema.»
Roppuse ja «ema» kõrvutamine «Kõik algab meist» esimeses lauses võib samuti näida nii mõnelegi lausa teotamisena. Omal paradoksaalsel ja vängel moel on Colleen Hoover suutnud aga minus tekitada huvi selle suhtes miks peaks need kaks asja üldse ühes lauses endale koha leidma.
Ent šokki ei pruugi tekitada ainult roppused. Carmen Mola on näiteks teoses «Metsaline» mananud lugejale esiteks ette väga groteskse pildi olukorras, mis on õõvastav ja šokeeriv, kuid kahtlemata idandab sünget pinget - «Savipinnase sooks muutnud vihma käes mängib nälginud koer tüdruku peaga.»
Kummastav ja kummaline
Graeme Simsion ja Anne Buist haaravad lugeja kaasa kuna jätavad konteksti selgitamise hilisemaks. «Sammhaaval edasi» avab end kummalise lausega «Prantsusmaal, keskaegses Cluny linnas võttis saatus antiigipoe aknal hõbedase kammkarbi kuju.» See isiksustatud kammkarp omandab aga tähenduse ainult siis kui lugeja teab juba midagi Camino teekonnast. Küll aga lisab ta selle lausega teosele müstikat ja maagilist miljööd, mis saadab ka Caminol olijaid.
Kummalise algusega üllatas mind ka Marion Chesney, kelle romaan «Kiirustav surm» algab sõnadega «Talv on väga demokraatlik aeg.» Kuigi sellele järgneb miljöökirjeldus, mis osutub tavalisemaks kui see esimene lause vahest mulle lubas, siis oli ometi just see esimene lause see, mis pani mind ometi süvenema kirjeldusse, mida paljud teised miljöökirjeldusega alustanud teosed teha ei suutnud.
Sarnast salapära keskkonna ümber on suutnud luua Yoko Ogawa oma teoses «Kustunud mälestuste saar», kus pole vaja keskkonna kirjeldust selleks, et üks saar saaks kaetud salapärase looriga - «Mõtlen vahel, mis haihtus siit saarelt esimesena.» Kummastav algus jätab lugeja mõtlema, kas on see kujundlik keelekasutus või haihtuvad asjad sealt päriselt. See oli algus, mis võlus oma maagilisrealistlikku kummalisusega, mida jutustaja ometi näis võtvad tavalisena.
Millised on teie kõige meeldejäävamad algused?