«Su tiiba ripsutavast abikaasast räägitakse su selja taga juba praegu»

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Annie Noblin Englandi romaan «Ülimalt üheksakümnendad». Kolme keskkooliaegset sõpra tabab tragöödia, mis ähvardab nad emotsionaalselt murda. Naised võtavad ette unustamatu teekonna, mis aitab neil taas avastada sõnapaari «sõbrad igaveseks» tähendust. Sellest sai nende elu reis – ja nad ei kasutanud selleks kaarti.

Keskkooli lõpetades end koos pildistada lastes andsid nad sõna, et nende sõprus kestab igavesti, aga teismeliste antud lubadused ununevad kiiresti ja kolmkümmend aastat hiljem on neist saanud sama hästi kui võõrad. Cici – eluga ummikusse jooksnud ja abielus teda petva mehega. Genie – hoolitseb põdura isa eest, kes talle sekundikski tänulik pole. Kate – kõik teavad, et Instagramis endast täiusliku mulje jätvad inimesed pole seda mitte. Ja Laurie, neist kõigist edukaim – tema elu on nüüdseks traagiliselt lõppenud.

Niisiis võtavad kolm kunagist sõpra Laurie elu mälestamiseks 1962. aasta punase Lincoln Continentali kabrioletiga ette elu retke, mille käigus kohtuvad meesstripparite ja mahakäinud poistebändi liikmetega, peatuvad jaburates motellitubades, võtavad endale koera, kes on nii inetu, et mõjub lausa nunnult – ja saavad ühtlasi teada, et kunagi pole liiga hilja elust viimast võtta. Sest mõnikord tuleb iseenda leidmiseks kõigest eemale pääseda.

Loe raamatust katkendit!

***

Annie Noblin England, «Ülimalt üheksakümnendad». Foto: Raamat

CiCi ei arvanud, et tema abikaasaga flirtiv naine oli atraktiivsem kui tema ise. Tegelikult ei olnud see naine üldse atraktiivne. Tema tumedad juuksejuured olid liiga pikalt väljakasvanud, et olla moodsad, ja tema käekott nägi välja, nagu oleks see pärit Walmarti allahinnatud kaupade kastist. Tavaliselt oleks CiCi vähemalt püüdnud endale öelda, et sellised mõtted on õelad ja ta ei peaks neid mõtlema, kuid täna ei olnud tal tuju ennast nuhelda.

Ta kohendas oma linnuvaatlejast isalt laenatud binokli objektiivi, et paremini näha. Tema abikaasa Brent oli ikka veel hea välimusega, kuigi tal oli kõhuke seal, kus varem olid olnud kõhulihased, ja habemetüügas lõual oli pruuni asemel hõbedane. Kuid temaga flirtiv naine ei paistnud sellest hoolivat, ja ta ei saanud olla üle kahekümne viie.

«Kullakaevajast lipakas,» pomises CiCi tühjale autole.

Loomulikult polnud seal eriti palju kaevata – autokauplus, kus Brent töötas ja mille kohta ta väitis, et see kuulub talle, oli tegelikult tema venna oma. Nende isa oli juba aastaid tagasi aru saanud, et selle Brentile andmine olnuks halb mõte. Aga kuna Brent oli autokaupluse reklaamnägu – ja oli seda olnud juba kahekümneaastasest peale, kui ta kolledžist välja kukkus –, eeldasid kõik, eriti naised, et tal on palju raha. Kurat, ka CiCi oli kunagi nii arvanud. Ta oli paar aastat pärast keskkooli Brentiga abiellunud, arvates, et sellest tuleb täiuslik elu.

Aga ta polnud enam kahekümnendates aastates ja teadis pärast kahte aastakümmet abielu tõde.

CiCi peitis binokli istme alla ja sõitis teisele poole tänavat autokaupluse juurde. Talle meeldis, milline ta oma pärlvalge Tahoe rooli taga välja nägi. Blondide juustega (millel ei olnud väljakasvanud juuksejuuri), mis olid kinnitatud tugevasse hobusesappa, ja vajalikust suuremate päikeseprillidega nägi CiCi Rogers igas mõttes välja nagu rikka mehe naine. Kuld või mitte, see oli ainus roll, mida ta oli nõus mängima. Erinevalt Brentist oli ta kõik need aastad kõvasti tööd teinud, et oma figuuri säilitada. Pärast teise tütre sündi oli ta isegi kõhuplastika operatsioonil käinud ja veetis iga päev vähemalt tunni trenažööril. Ta nägi hea välja ja teadis seda, isegi kui ta vastas kõikvõimalikele jalgpalliemmede klišeedele, mis üldse olemas olid. Klišeed meeldisid talle.

CiCi jättis Tahoe mootori seisma ja hüppas välja, püüdes näida lõõgastunud, kuigi tundis, et tema sammus on vetrumine, mis oleks ta kõigile autopoe töötajatele ära andnud. Nad teadsid, milline ta välja näeb, kui on vihane, sest see oli viimasel ajal tema ainus režiim.

Brent nägi teda tulemas ja püüdis teise naise ühele oma müügiinimestest üle anda, kuid naine ei lasknud sel sündida. Ta püsis kindlalt paigal, kleepudes Brenti külge nagu liim, hoolimata CiCi lähenemisest.

«Mida sa siin teed, kullake?» küsis Brent temalt. «Kas sa helistasid? Ma ei kuulnud oma telefoni helisemist.»

CiCi astus Brenti kõrvale ja täitis kitsa ruumi tema ja naise vahel, sundides naist taganema, kui CiCi suur Chaneli kott vastu tema puusa põrkas.

«Hei! Ai!» ütles naine taganedes.

CiCi ignoreeris teda ja kummardus Brenti suudlema. «Ma lihtsalt mõtlesin, et hüppan läbi, enne kui lähen Lilyle tantsutundi järele.»

«Ma arvasin, et tavaliselt jääd sa trenni ajaks sinna?»

«Oh, mul oli lihtsalt paar asjaajamist,» ütles CiCi hooletult. «Ema ja isa tahtsid, et tooksin neile mõne asja, kui ma juba liikvel olen.»

CiCi jälgis, kuidas Brent pani vastu soovile silmi pööritada. Asi polnud mitte selles, et CiCi vanemad talle ei meeldinud, kuid ta pani pahaks, et naise vanemad olid kolinud peaaegu kümme aastat tagasi nende naabrusse ja Brent oli sellest ajast peale olnud sisuliselt nende aednik, mehaanik ja töömees.

«Kas me läheme täna õhtul sinna õhtusöögile?» küsis Brent. «Sest ma arvan, et võin natuke hiljaks jääda.» Ta vaatas CiCist mööda odava käekotiga blondiini poole.

CiCi kaevas küüned peopesadesse ja vastas: «Me käime seal igal kolmapäeval, Brent.»

«Noh, ma jään täna hilja peale.»

«Ma tõesti soovin, et sa ei jääks.»

Brent püüdis naeratada, kuid sellest tuli välja pigem grimass, ja kõigil peale odava kotiga naise jätkus mõistust aeglaselt taganeda ja ohutusse kohta suunduda. «Kallis, ma ei saa sinna midagi parata.»

«Hästi,» ütles CiCi, pöörates aeglaselt pilgu Brentilt naisele. «Paistab, et tema auto õli vahetamine ei võta kaua aega ja õhtusöök algab kell seitse. Kui sa ei jõua söögi ajaks koju, siis võib-olla ei ole sul üldse mõtet koju tulla.»

Koduteel tegi CiCi kõrvalepõike ja peatus matusebüroo vastas parkimisplatsil. Ta parkis alati sinna, väikesele parkimisplatsile pagari- ja lillepoe juures, et keegi ei teaks, et ta oli tegelikult koos Wade Collinsiga teisel pool teed matusebüroos. Inimesed oleksid võinud oletada – ja oletada valesti –, et neil kahel on suhe. Neil ei olnud, kuigi CiCi oleks valetanud, kui ta oleks öelnud, et pole sellele mõelnud. Wade osutus kogu oma lapsepõlve ja teismeliseea kestnud piinlikust faasist hoolimata täiskasvanuna uskumatult atraktiivseks, ja kui mõni naine suutis surnukuuri asukatest mööda pääseda, oli Wade päris hea saak.

Kuid see, mis CiCil Wade’iga oli, oli palju süütum. Viimase paari kuu jooksul oli ta salaja teinud iga matuse peategelasele soengu ja meigi, mis oli lihtsalt ilusam viis öelda, et ta oli kohalike surnukehade juukseid sättinud ja huuli värvinud. See oli Wade, kes nimetas surnukehi «peategelasteks». Tal oli imeline huumorimeel, aga ta oli ka kannatlik ja kõigi suhtes nii lahke, pannes CiCi mõistma, et mehedki võivad teiste tunnetest hoolida.

Mees oli pannud kohalikku ajalehte kuulutuse, milles otsiti stilisti, ja CiCi kuulis, kuidas linna ainsad neli stilisti sellest salongis rääkisid, ning kui ta mõistis, et ükski neist ei kavatse sellele kohale kandideerida, läks ta ise asja uurima. Alguses ütles Wade, et tahab palgata litsentseeritud stilisti, kuid kui CiCi näitas talle pilte oma tütardest, kes olid väikestena iludusvõistlustel osalenud, võttis mees ta katseajaga tööle. Eelmisel nädalal palus Wade teda täiskohaga tööle jääda. Ta oli haavunud, kui naine ütles, et ei ole kindel, kas see on töö, millest ta võiks inimestele rääkida, sest mida nad arvaksid? Kas nad ei hakkaks tema selja taga tema kohta kuulujutte levitama? Wade oli suu kinni pigistanud ja jätnud ütlemata selle, mida CiCi teadis, et ta mõtleb – su tiiba ripsutavast abikaasast räägitakse su selja taga juba praegu.

Tiivarips oli täpselt selline sõna, mida Wade kasutaks.

Nüüd, selle asemel, et autost väljuda ja matusebüroosse hiilida, jälgis CiCi, kuidas Wade ukse ees Kitty Scottiga rääkis. Oli olnud aeg, mil CiCi veetis Kitty juures rohkem aega kui oma kodus, ja mõnikord tundis ta sellest puudust. Ta lootis, et Daniga on kõik korras. Ta oli viimastel aastatel olnud kehva tervisega – mitte et Dan või Kitty oleks seda tunnistanud. Ei, see teave tuli Laurielt, kes armastas neid ikka veel nagu oma vanemaid.

CiCi vaatas oma telefoni. Ta polnud Lauriega ammu rääkinud. Kui nüüd järele mõelda, polnud ta ka Kate’i või Geniega kuigi palju rääkinud. Nad suhtlesid mõnikord neljakesi sotsiaalmeedias, kuid vaevusid seda tegema harva, kui polnud just mingeid suuri uudiseid jagada. Ta arvas, et Dani surm oleks olnud Laurie jaoks piisavalt suur uudis, et seda jagada, ja pealegi oleks see nüüdseks juba kogu linnas teada. Ta kontrollis igaks juhuks oma sõnumid veel kord üle.

Mõne minuti pärast küünitas Kitty Wade’i kallistama ja mees vastas talle kohmetult, enne kui hüvastijätuks viipas. Ta nägi CiCit ja tuli üle tänava Tahoe juurde. CiCi sirutas end istmel ja kontrollis kiiresti peeglist, ega tal ripsmetušš laiali läinud ole, enne kui toonitud aknaklaasi alla keeras.

«Kas sa tuled sisse?» küsis Wade. Ta toetas küünarnukid uksele.

CiCi raputas pead. «Ei, ma pean Lilyle trenni järele minema. Tahtsin lihtsalt peatuda ja tere öelda, sest mul oli mõni minut aega, aga siis nägin sind Kittyga rääkimas. Kas Daniga on kõik korras?»

Wade kortsutas kulmu. «Kas sa oled Kittyga rääkinud?»

«Ei,» vastas CiCi. «Miks sa küsid? Wade, mis lahti on?»

«Ma arvan, et sa peaksid pigem Kittyga rääkima,» ütles Wade.

CiCi ohkas ärritunult ja vastas: «Wade, ma vannun, et kui sa mulle kohe ei ütle, mis on juhtunud, siis ma hakkan karjuma. Mul on olnud täiesti kohutav päev ja mul pole aega ...»

Wade küünitas Tahoe sisemusse ja võttis CiCi külma käe enda kätte. Ta vaatas naist sellise kahetsusega, et CiCi tundis, kuidas ta süda saapasäärde vajus.

«Tõsiselt, Wade,» ütles ta. «Mis on?»

«Mul on nii kahju, et ma pean sulle seda ütlema,» vastas Wade. «Aga asi ei ole Danis, vaid Lauries. CiCi, Laurie suri eile.»