«Kui ta nüüd nutma hakkab, teadis ta, et ei lõpeta seda kunagi»
14. november 2022, 11:53
/nginx/o/2022/11/14/14959944t1h4526.jpg)
Ilmunud on Annie Noblin Englandi romaan «Ülimalt üheksakümnendad». Kolme keskkooliaegset sõpra tabab tragöödia, mis ähvardab nad emotsionaalselt murda. Naised võtavad ette unustamatu teekonna, mis aitab neil taas avastada sõnapaari «sõbrad igaveseks» tähendust. Sellest sai nende elu reis – ja nad ei kasutanud selleks kaarti.
Keskkooli lõpetades end koos pildistada lastes andsid nad sõna, et nende sõprus kestab igavesti, aga teismeliste antud lubadused ununevad kiiresti ja kolmkümmend aastat hiljem on neist saanud sama hästi kui võõrad. Cici – eluga ummikusse jooksnud ja abielus teda petva mehega. Genie – hoolitseb põdura isa eest, kes talle sekundikski tänulik pole. Kate – kõik teavad, et Instagramis endast täiusliku mulje jätvad inimesed pole seda mitte. Ja Laurie, neist kõigist edukaim – tema elu on nüüdseks traagiliselt lõppenud.
Niisiis võtavad kolm kunagist sõpra Laurie elu mälestamiseks 1962. aasta punase Lincoln Continentali kabrioletiga ette elu retke, mille käigus kohtuvad meesstripparite ja mahakäinud poistebändi liikmetega, peatuvad jaburates motellitubades, võtavad endale koera, kes on nii inetu, et mõjub lausa nunnult – ja saavad ühtlasi teada, et kunagi pole liiga hilja elust viimast võtta. Sest mõnikord tuleb iseenda leidmiseks kõigest eemale pääseda.
Loe raamatust katkendit!
***
Selleks ajaks, kui CiCi pärast Lily tantsutrenni koju jõudis, oli ta täiesti tuim. Ta polnud kuulnud sõnagi sellest, mida Wade veel ütles. Ta ei mäletanud oma elu viimasest tunnist tegelikult midagi. Lilyle ütles ta, et tal pea valutab.
Vanemate juures lasi CiCi Lilyl enda ees sisse joosta. Tüdruk oli põnevil ja tahtis rääkida vanaemale soolost, mille ta oli endale neljanda juuli esinemiseks kindlustanud. CiCi kuulas, kuidas majast kostvad elevil hääled välja voolasid, ja lasi neil end üle ujutada. Ta hingas sügavalt sisse. Ta pidi helistama Geniele ja Kate’ile. Ta pidi neile ütlema, aga ta ei teadnud, kuidas.
Tema ema ootas välisuksel ja embas teda. «Oh, kullake,» ütles ta. «Ma just kuulsin. Oh, lapsuke, mul on nii kahju.»
CiCi pilgutas pisaraid tagasi. Kui ta nüüd nutma hakkab, teadis ta, et ei lõpeta seda kunagi. «Kes sulle ütles?» küsis ta eemale tõmbudes. «Kas Kitty?»
CiCi ema noogutas. «Tal polnud su numbrit, aga Wade helistas, et öelda, et ta juba rääkis sulle ... Kullake, kus sa Wade’i nägid?»
Enne kui CiCi jõudis vastata, tundis ta, et telefon tema käes vibreerib, ja ta vaatas ekraani, et lugeda sõnumit, eeldades, et see on Genielt või Kate’ilt. Anna oma vanematele mu vabandused edasi. Ära jää mind ootama.
See oli Brent. Loomulikult oli see Brent.
CiCi surus telefoni sügavale teksataskusse. «Ma tulen kohe tagasi,» ütles ta.
«Kuhu sa lähed, ema?» küsis Lily.
«Püsi siin,» ütles CiCi ja pöördus minekule. «Ma ütlesin, et tulen kohe tagasi.»
«Las ta läheb,» ütles CiCi isa, pannes käe ümber Lily. «Ta vajab lihtsalt veidi aega, et üksi olla.»
CiCi kõndis naabermaja juurde ja avas ukse – Brent unustas hommikul lahkudes alati ukse lukku panna, hoolimata CiCi katsetest talle seda meelde tuletada – ning astus sisse.
Ta vaatas koridoris ringi. Ta hoidis maja alati kenasti korras, kuid kahe teismelise ja abikaasaga koos elamine tähendas, et peaaegu alati oli midagi ripakil ja maja tundus segamini olevat. Ta kummardus, võttis Brenti jooksutossud ja läks trepist üles.
Üleval keeras ta vasakule, lükkas lahti nende ühise magamistoa ukse ning jätkas mehe mustade riiete korjamist. Lõpuks kergitas ta pesukorvi kaant ja viskas kõik sinna sisse. Vaadates nüüd puhast põrandat enda ees, tõstis ta korvi üles ja asetas aknalauale.
See oli suur aken, mille aknalaual istudes sai Missouri künklikku maastikku imetleda. Akna avamine võttis vaid sekundi ja CiCil kulus veelgi vähem aega, et pesukorv aknast välja visata. Ta vaatas, kuidas see ragisedes terrassile maandus. Peagi olid peaaegu kõik Brenti asjad õues.
Tagasi alla tulles valas CiCi endale joogi kristallkarahvinist, mida Brent oma kabinetis hoidis – eriline viski, mis oli mõeldud eriliste sündmuste või eriliste klientide jaoks. Ta jõi esimese klaasitäie ära ja valas teise. Pärast kolmandat klaasi võttis ta karahvini ja läks koos sellega garaaži, et otsida Brenti grillitarvete nurgast üles süütevedelik.
Süütevedelikku välja visatud asjade kuhilale valades nägi ta oma vanemaid ja tütreid, kes teda vanemate maja terrassilt jälgisid. Neid ignoreerides pani CiCi süütevedeliku purgi sepistatud terrassilauale ja läks majja, et otsida üles Marlboro Lightsi pakk, mis oli mõeldud hädaolukordadeks. Ta polnud suitsetanud alates Lily viimasest tantsuetendusest, kui tantsutreener Melissa Bennett oli CiCi kõrvale tõmmanud ja öelnud, et tema arvates on Lily veidi kaalus juurde võtnud. CiCi oli pidanud kokku võtma kogu oma tahtejõu, et mitte Melissat sealsamas lüüa. Selle asemel oli ta haaranud hädaabipaki sigarette ja suitsetanud auto taga, samal ajal kui tüdruku konkurendid Cardi B loo saatel tantsisid.
Täna õhtul, kui CiCi sigareti süütas ja seejärel abikaasa riided põlema pani, ei olnud asi tahtejõus. Asi oli hävitamises.
«Cecile! Mu jumal! Mida sa teed?» hüüdis CiCi ema õue joostes. «Kas sa oled hulluks läinud?»
CiCi tõmbas mahvi ja soovis, et oleks taibanud käekotist Prada päikeseprillid võtta, et tapatalguid jälgida.
«CECILE!»
CiCi ei teinud emast välja. Ta ei teinud kellestki välja. Ta teadis, et murdub, kui mõtlema hakkab, kui keskendub millelegi muule peale tema ees möllava tulekahju. Ta ei olnud valmis nutma – ei Laurie, ei Brenti pärast. Pealegi ei saanud Laurie olla surnud. Ta oli valesti kuulnud. Kõik olid valesti kuulnud.
«CiCi!»
CiCi pöördus pisut, kui kuulis enda taga uut, kuid mitte tundmatut häält, mis hüüdis tema nime. See kõlas nagu Genie oma.
«CiCi!» Genie vehkis kätega ja jooksis CiCi poole.
Hetkeks ei teadnud CiCi, mis toimub, kus ta on või mida ta teeb, kuid kui Genie ta embusse haaras, sulas ta tema vastas ja nad vajusid maapinnale.
«Ta on läinud,» ütles CiCi.
«Ma tean,» vastas Genie. Tema hääl oli vaikne, summutatud valust, milles CiCi tundis ära oma valu. «Ma tean.»
Nad istusid koos ja vaatasid lõkke leegitsemist. Kumbki neist ei öelnud mõnda aega midagi, kuni eemalt kostis nõrk sireenide hääl.
«Kuidas sa sellest teada said?» küsis CiCi.
«Kitty helistas mulle,» vastas Genie.
«Nii et see on tõsi.»
Genie kehitas ainult õlgu.
CiCi pööras pilgu Genielt tagasi tule poole. «Brent petab mind,» ütles ta. «Ja ma arvasin, et see teeb mu enesetunde paremaks.»
«Kas tegi?» küsis Genie.
CiCi vedas ninaga. «Ma arvan, et jah. Natuke.»
«Keegi helistas vist tuletõrjesse,» ütles Genie.
CiCi tõusis püsti ja haaras kristallkarahvini. Ta võttis lonksu ja ulatas selle siis tagasi maha istudes Geniele. «Näe,» ütles ta. «Võta seda.»
Genie nuusutas karahvini. «Jessas, CiCi, mis see on?»
«Ole vait ja joo,» vastas CiCi.
Genie tegi, nagu talle öeldi.
CiCi vaatas nende ümber kogunenud rahvahulga leekidest veidi moondunud nägusid. Näis, nagu oleks kogu naabruskond välja tulnud, et toimuvat jälgida, ja ta nägi, kuidas linna kaks tuletõrjeautot kõnnitee ääres peatusid. Sellest saab Orchard Grove’is pikalt kõneainet pakkuv teema. Ta mõtles, kas nad kõik teadsid Lauriest.
Laurie.
Laurie oli surnud.
Genie ulatas karahvini CiCile tagasi. «Mulle tundub, et ma näen su abikaasat.»
«Genie,» ütles CiCi. «Ma arvan, et ei suuda seda täna õhtul teha.»
«Sa panid ta riided põlema,» vastas Genie. «Ma arvan, et võiksid talle vähemalt öelda, et ta võtaks hotellitoa.»
«Kas sina ei võiks talle seda minu eest öelda?»
«Ei,» vastas Genie.
«Kas sa oled Kate’iga juba rääkinud?» küsis CiCi.
«Ma jätsin talle mobiiltelefonile ja kontorisse sõnumi, et ta mulle helistaks,» vastas Genie.
«Arvad, et ta teab?»
Genie ohkas ja vaatas, kuidas pealtvaatav rahvahulk lahku tõmbus, et teha teed kolmele mehele, kes kandsid hiiglaslikku voolikut, ja neile järgnevale jahmunud Brentile. Ta sirutas käe ja patsutas CiCi käsivart. «Kui ta veel ei tea,» ütles Genie, kui kusagil eemal sähvatas kaamera, «siis varsti saab teada, ma luban sulle.»