P, 5.02.2023

«See polnud mingi tavaline karu. See oli metsloom, kelle taolist keegi iial polnud näinud»

Raamatuportaal
«See polnud mingi tavaline karu. See oli metsloom, kelle taolist keegi iial polnud näinud»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Trygve Gulbransseni suguvõsasaaga kujutab üksildase, kuid vägeva ja jõuka Bjørndali mägitalu valitseva perekonna elu 18. sajandi Norras kahe põlvkonna vältel.

Õitsvale järjele jõudnud Bjørndalist ja selle pererahvast on aja jooksul sõltuvusse sattunud paljude ümberkaudsete talude saatus, kuid raha võim ei too ei õnne ega hingerahu. Inimsuhted kujunevad keeruliseks nii ümbruskonna inimestega kui ka pereliikmete vahel. Vastuolud südametunnistusega sunnivad keskset tegelast Vana-Dagi muutma suhtumist maisesse varasse ja rikkuse tähendusse laiemas mõttes. Tee arusaamiseni, et ilmalikest väärtustest tuleb kõrgemale seada südameheadus, kui tahetakse leida hingerahu ja olla kasulik teistele, on konarlik ja käänuline.

Peamiselt ärimehe ja ajakirjanikuna tegutsenud Trygve Gulbransseni (1894–1962) esikromaan «Ja taamal laulavad metsad» ilmus 1933. aastal, aastaste vahedega järgnesid «Tuuled puhuvad Vaimudemäelt» ja «Ei lähe kõrvalteed». Bjørndali-triloogia, millega Gulbranssen end Norra kirjanduse ajalukku kirjutas, jäi tema ainsaks teoseks.

Loe raamatust katkendit!

***

Trygve Gulbranssen, «Ja taamal laulavad metsad».
Trygve Gulbranssen, «Ja taamal laulavad metsad». Foto: Raamat

Kaljuseljakud Jomfrudali sügaviku kohal sinasid kaugenevate joontena sügisõhtu külmniiskes õhus. Nende taga oli taevas nagu leegitsev tuli vere varjundiga seal, kus päike vajus. Äärmisel kaljul seisis karu, tume nagu mägi, ning nuhutas alla lausmaa poole, kus udu lebas järvekeste ja orgude kohal.

Karu pea oli nurgeline ja terav, kael pikk ja kõhn, hõreda, turris karvaga. Viimaseil sügiseil oli temaga olnud nõnda, et ta pääses hilja talvepessa. Kõik, mis ta maha murdis ja ära sõi, aitas vähe. Kindel, loid raskus, mida ta varemail aastail sügise tulles oli keres tundnud, oli visa tulema. Tänavu oli päris hull. Ka pures valu kusagil keres ja liha ei maitsenud enam nõnda nagu varemini. Loomadest, mis ta murdis, jäi suurem osa maha, ainult sooja verd, pooleldi tukslevaid südameid ja muud kerget toitu neelas ta alla, ning sellest sai ta söönuks.

Ta polnud ka enam võimeline põtra metsades jälitama. Kere kangestus ja väsis õige ruttu, ja siis see valu seal sügaval sees, mis näris nii kõvasti. Võib-olla oli see tollest ajast, kui inimene paugutas nii vastiku mürinaga põhja pool, Bjørndali metsas. See pauk tungis tema külje sisse, nii et veri voolas, ning näris ja valutas veel kaua aega tagantjärele. Aga kuigi ta ei jõudnud jälitada põtra, oli ta ometi varastanud palju lambaid ja murdnud lehmi.

Sel sügisel ajasid inimesed oma loomad liiga vara lauta. Ta oli pidanud julgema paaril korral õhtupimeduses minna päris majade juurde ja lüüa laudauksed sisse, et verd ja toitu leida. Inimesed olid teda kisa ja hüüetega taga ajanud, aga siis ta oli äianud ühele käpaga, nii et see jäi lebama, ning pärast seda nad teda enam ei jälitanud.

Nii inimesed kui koerad siin all lausmaal olid teistsugused kui põhja pool Bjørndalis, kus ta oli laastanud oma noorusaastail. Seal põhjas olid neil koerad, kes sööstsid kohe kallale ja haukusid ning klähvisid, nii et tegi päris segaseks, ja inimesed seal ei hüüdnud ega karjunud, nad tulid nii tasa, et sa ei märganud neid enne, kui nad olid juba päris ligidal, ja siis paukus nii, et käis luust ja lihast läbi, ning keres valutas veel kaua aega tagantjärele. Siin all lausmaakülades pugesid koerad kartlikult inimeste taha varju, ja oli ainult kära, ei mingit paukumist. Ta jääb siia ja läheb õhtul ühe lauda juurde, kui tuled seal all on kustunud.

Kaua seisis karu mustana ja ähvardavana taeva taustal, mis tumenes üha enam, vastu verele ja ööle. Pea oli terav ja kael pikalt rippuv, turris karvaga, – keha oli hiigelsuur, kuid kõhn, õlaluud tungisid teravate nukkidena läbi kasuka.

Vana karu – kiskja karu ...

**

Samal õhtul olid paikkonna mehed tulnud salgana kiriklasse. Õpetaja, härra Diderich, oli Borglandi koloneli ära olles paikkonna mõjuvõimas isa, ning praegu polnud viimast kodus.

Härra Diderich oli paikkonnas uus, aga juba näidanud, mis laadi mees ta on. Ta teadis nõu inimeste ja loomade haiguste puhul, ja koguduse vaimse käekäigu jaoks oli tal võimas kõneanne, siis pidi ta küll ka karu ja igasugu õnnetuste vastu nõu teadma.

Paljud olid näinud ennet taeva värvuses täna õhtul – see ennustas verd ja õnnetust, jah, üks oli arvanud nägevat leegitsevat, verist mõõka taeval, ning oli veel teisigi, kes arvasid seda näinud olevat.

Nad istusid õpetaja toas ja arutasid raskeid aegu.

Oli röövitud lambaid ja löödud maha lehmi.

Ammu enne aega tõid nad sügisel karja koju; aga siis oli sündinud see ennekuulmatu, et laudauksed oli sisse löödud, pilbasteks purustatud, veiseid tapetud ning teised loomad nii ära hirmutatud, et inimesed nende ligi ei pääsenud.

Per Velt, Bjørklandi sulane, oli saanud loomalt säärase hoobi vastu pead, et lamas sellest ajast sängis ja oli nagu arust ära.

See polnud mingi tavaline karu. See oli metsloom, kelle taolist keegi iial polnud näinud, määratu suur, kõhn ja nurgeline – roheliste hiilgavate silmadega – ja hele laik ühel küljel, seda nad olid näinud, ja selline polnud kellegi õige karu.

Nad ootasid õpetaja toas.

Härra Diderich laskis neil oodata. Küllap ta aimas, mida nad tahtsid, ning küllap ta siis pidi enne mõtlema, et võiks esineda, nagu oli sünnis.

Toas oli viimaks vaikseks jäänud. Kaamed ja nõutud, vaatasid nad üksteisele otsa. Mõni ehk mõtles leegitsevale taevamõõgale ja õnnetustele, mis pidid tulema, – teised mõtlesid võib-olla koduteele pimedas, – kas nad ehk kohtavad metslooma. Mõni oli pahane Bjørklandi-taadile, kes oli saanud nad õhtusel ajal siia sõitma.

Kõik nad istusid vist küll mõeldes, et võib-olla just sel hetkel murrab metsloom sisse nende oma lautadesse ja lööb maha loomi endale toiduks.

Ja miks nad olid siia tulnud?

Mis nõu võiski keegi neile selles asjas anda?

Õpetaja oli möödunud pühapäeval kantslist palunud pääsemist kohtumõistmisest ja koletistest. Hääl oli kirikus kõmisenud nagu kõu, – ent kaks päeva hiljem murdis metsloom Bjørklandi lauta sisse.

Mis võis siin õpetaja enam teha?

Nad olid pidanud jahti koerte ja püssidega; aga koerad olid surmahirmul ning püssid roostes, ja keegi polnud mõtelnudki lasta, kui nad karuga kokku sattusid.

Häbi küll, aga nad olid jõleda kisaga jalad selga võtnud, nähes Per Velti karukäpa all rohtu vajuvat. Kui vähemalt Borglandi kolonel oleks kodus. Tema oli ometi julge sõjamees; aga võib-olla ei taha isegi tema säärase koletisega tüli otsida.

Oli ka isesugune asi tegemist teha millegagi, mis polnud päris sellest maailmast, arvasid paljud.

Siis tuli härra Diderich.

Kõik tõusid aupaklikult püsti, ja Bjørklandi-taat pidi sellega esile tulema, mis tal südamel oli.

Õpetaja palus neid istuda; ning jäädes ise seisma, rääkis ta neile jumalasõna kohtumõistmisest ja nuhtluse vitsast ning vagast alistumisest ärapööramatule.

Enamikul neist kadus viimane julgusekübe, kui nad mõtlesid kõigele sellele ärapööramatule pimedal koduteel.

Ainus, kel pärast õpetaja sõnu oli midagi ütelda, oli Bjørklanditaat.

Tema tahtis kättemaksu koletisele lammaste ja hea mullika eest, kes olid laudas hävitatud, – ja see oli t e m a, kes tuli mõttele, millele ükski teine koosolijaist poleks võinud tulla.

Ta köhatas ja langetas pea nii sügavale kui sai, sest ta teadis, millist mõju tema ettepanek avaldab, aga kui Jumal nad hätta jättis, polnud teist nõu, siis tuli proovida, kas kurat ja ta abimehed maa peal võisid sellega toime tulla, mida teised ei suutnud.

Ta köhatas jälle – ja sai öeldud, et kui pole muud nõu, siis tuleb neil põhja pool Bjørndalis järele kuulata, kas ehk sealt saab keegi appi tulla.

Mõni tõstis pead ja püüdis näida vihasena, mõni tõmbus kühmu, nagu ei julgeks ta kellelegi silma vaadata.

Hetk lasus rusuvalt paikkonna kangetel turjadel. Nemad, kes kõigis asjus olid nii palju suuremad ja paremad kui metsamehed põhja pool Bjørndalis, pidid saatma sõna tollele rämpsule, et abi paluda!

Aga kui sõnad olid lausutud, oli ometi, nagu hinganuksid kõik rinnad kergendatult.

Nüüd, kus sõnad olid kord juba öeldud, oli pahimast üle saadud.

Keegi ei julgenud vastu rääkida.

Aga kes peab sõitma põhja poole?

Ei sobinud saata mõnd sulast või selletaolist, sest rämps oli upsakas, nii et aitas; seda sai hõlpsasti tunda, kui nad teedel mööda kihutasid või harva mõnikord end kirikuuksel näitasid.

Tume mägimets lahutas lausmaa piirkonda Bjørndali asundusest, mägimets, mille lähedusse polnud julgenud minna ükski ristiinimene mäletamata aegadest peale.

Tee Bjørndali viis läbi selle metsa, – mis oli siis selle taga? Oletatavasti jälle ainult mets, ja seal võis ehk keset teed karu kohata.

Ja inimesed ise, kes olid nii kõrgid ja vaikivad, viibides all lausmaal; vahest olid nad julmemad kui karu ise, kui sattusid sinna, kus nad lasid. Nii mitu inimiga oli lausmaa rahvas kõnelnud halvustavalt ja kurjasti metsarahvast seal põhjas, et nad hirmusid nüüd omaenda sõnadest.

Keegi ei tulnud mõttelegi, et ta ise peaks sõitma. Keegi ei julgenud nimetada nimesid. Aga – üks pidi see olema.

Siis näitas härra Diderich end paikkonna isana. Kui keegi tuleb küüdimeheks, on tema valmis sõitma hommepäev.

Jäi nõnda, et kes oli lausunud esimesed sõnad, see pidi minema küüdimeheks, ning Bjørklandi-taadil tuli nõustuda.

**

Lausmaa piirkond oli juba igivanast ajast alalise elanikkonnaga ülesharitud maa.

Nii idas kui läänes olid metsad järjest kaugemale nihutatud.

Algul tungisid karjamaad sisse, siis tekkisid äärmised popsikohad, ja hiljem levisid avarad heinamaad.

Ainult ojakallastele ja aiatarade äärde, mis talusid üksteisest lahutasid, jäeti lehtpuud selle mälestuseks kasvama, et kord oli seal mets valitsenud.

Kuid mets, tõeline suur laulev mets – see oli vaid nagu viirg kaugel ümber kõikide heinamaade idas ja läänes. Metsatukki, mis seal kaugel taludele kuulusid, sai majapidamiseks üksnes vähe kasutada, pisut palke majade jaoks, kui ehitati juurde, ja siis veel kütteks.

Vanasti polnud metsadel siin sisemaal, merest kaugel mingisugust väärtust. Lausmaal asusid talumehed oma põldude ja heinamaadega, kari laudas. Nad ei jännanud metsatööga ega jahilkäimisega. Ja nõnda olid lausmaakülad laienenud metsapinna arvel idas ja läänes, ning lõunas seisis asundus asunduse kõrval.

Kuid on olemas ka suund, mida hüütakse põhjaks, ja põhja pool lausmaad oli mets vanast ajast saadik puutumata jäetud. Tume ja määratu, laulis see oma vana laulu mäeseljakute ja nõlvakute kohal lõpmatuseni põhja poole.

Seal asusid mäevaimud, metshaldjad ja igasugu tondid. Lausmaa elanikud kasutasid põhjapoolset metsa laste hirmutamiseks. Seepärast polnud imeks panna, kui lapsed kasvasid üles usus, et kogu maailma kurjus varitseb neid seal. Omajagu tõtt oligi metsaga hirmutamises. Kui karu tuli oma verisele retkele alla lausmaale, siis tuli ta põhja poolt metsadest. Kui hallivatimeeste jõugud kõigile teedele valgusid, nagu oli juhtunud vanal ajal, siis olid nad tulnud põhjast, metsadest ja mägedest. Kui kotkas purjetas üle aasade, röövides lambaid ja muid väikeloomi, – ta tuli põhjast. Kui kull märatses ahnelt kanakarja kohal, – ta oli põhja poolt. Kui reinuvader luuras varastama kõige rasvasemat hane, – tema jäljed osutasid põhja poole. Kui torm käis sügisel ja talvel jäise külmaga üle paikkonna teede ja paljaste väljade, oli see kõige hullem, kui seda nimetati põhjatuuleks. Kõik kurjus tuli põhjast – metsadest.

Aga inimesi on mitmesuguseid, ja kuigi lausmaa rahvas kartis metsa, liikus inimesi ometi kõikjal, ning oli neidki, kes elasid põhja pool metsades. Võib-olla olid nad tulnud põhjast, võib-olla läänest või idast, keegi lausmaal ei teadnud seda, nagu ei teatud sedagi, millal nad olid tulnud. See pidi olema mitu, mitu inimiga tagasi.

Aeg oli kulunud, ja seal põhjas oli tekkinud asundus; ning inimesi sealt võis näha kõikjal lausmaa teedel. Kuid nad ei lähenenud üksteisele, nood inimesed metsadest ja inimesed lausmaalt. Veel iial polnud nad sõnagi vahetanud. Lausmaa inimesed läksid metsainimesi kohates nendest kõrgilt mööda, – pidasid neid rämpsuks ja peaaegu hulkureiks, ja neile oli vastumeelt kohata neid õhtusel ajal.

Aastate möödudes olid lausmaa inimesed pidanud harjuma üha sagedamini nägema teedel inimesi põhja poolt. Vanal ajal olevat neil olnud tee läbi metsade lääne poole, teistesse paikkondadesse, kuid see oli vist jäänud unustusse parema tee pärast lõunasse. Nad sõitsid oma kaubaga, nahkade ja muuga, mida nad müüsid arvatavasti lõuna poole. Juhtus, et nad äritsesid pisut kõige kaugemais asundusis, aga mitte kunagi lähimas suures lausmaakülas. Nad maksid korralikult ega teinud kellelegi kurja. Nende hulgas oli nii pikakasvulisi ja sirgeid mehi, et nad lausmaa elanikel enamasti üle pea vaatasid. Seegi aitas ehk omajagu kaasa, et lausmaa inimesed nende nägemisest vihastasid.

Sedamööda, kuidas põhjapoolsed inimesed lähenesid lausmaa inimestele, immitses üht-teist elust põhja pool rahva sekka. Ent ehkki neid enam päris hulkureiks ei arvatud, ei peetud neist põrmugi lugu. Nad olid m e t s a i n i m e s e d, ja nagu metsa ei usaldatud neidki. Liikusid jutud, et nad pole õiged ristiinimesedki. Neid süüdistati nõiduses, metsikuses ja kaklemises.

Märksõnad
Tagasi üles