«On ime, et keegi üldse keskkoolist eluga pääseb»
/nginx/o/2022/12/28/15048047t1hd943.jpg)
Jessica Goodmani «Kõik tahavad olla meie moodi» on üdini ameerikalik keskkoolipõnevik, mille keskmes on eliitkooli eliit - väljavalitud õpilased, kelle nahas kõik olla sooviksid. Ma ei olnud raamatust varem midagi kuulnud, aga keskkoolidraama koos mõrvaga kutsub alati lugema, rääkimata sõnapaaridest «eksklusiivne klubi» ja «ohtlikud ülesanded», kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, Long Island. Kolm aastat tagasi hukkus üks Gold Coast eliitkooli üheksandikest. Tema poissõber tunnistas end mõrvas süüdi. Kuigi ka see kooliaasta algab leinaminutitega, on kõik kolme aasta tagusest tragöödiast edasi liikunud. Ka surnud tüdruku parim sõbranna Jill, kes on nüüd lõpuklassis ja kuulub Tegijate hulka. See on õpilaste eksklusiivne klubi, mille liikmed on hoolikalt välja valitud ning läbinud tuleproovi. Tegijate kasutada on parimad lõunalauad, andmebaas eksamite ja kontrolltööde vastustega ning nende eelised ulatuvad koolist kaugemalegi. Jilli viimane kooliaasta peaks koosnema lõbutsemisest ning uutele Tegija-kandidaatidele katsete korraldamisest, aga ta saab sõnumi mõrvari õelt, mis paneb idanema kahtluse, kas ikka õige inimene on trellide taga.
Tänapäeva Ameerika unistus, mida raamatutes tihti taga aetakse, on saamine eliitülikooli. Eelmisel aastal sattusin Netflixis dokumentaalile (Operation Varsity Blues), kus rikkad ja ilusad oma lastele ülikooli kohti ostsid. Sarnast sahkermahkrit näitab ka «Kõik tahavad olla meie moodi». Romaanis jäetakse küll vanemad kõrvale ja privilegeeritud noored haaravad ohjad oma kätte. Nende lapsepõlve süütud, muretud mängud kujutavad endast hunnikut alandavaid ja/või ohtlikke katsumusi. Pingutuste vääriline tasu ongi muinasjutuline abi tippülikoolidesse saamisel, testivastused (sest küsimusi ei uuendata kunagi?) ja muidugi võim teiste üle. Koolis, kus kõik on rikkad, ei saa ju auhinnaks raha pakkuda.
Korduvalt tehakse juttu, kui palju tuleb Tegijaks saamise nimel ohverdada, aga päris ohvreid ei näita teos kunagi. Katsed meenutavad klassikalist rebaste retsimist erinevusega, et kogu see värk kestab terve kooliaasta. Enamik neist ülesannetest või Tunnikatest, nagu nad neid ise nimetavad, kaasavad kanged joogipoolised. Minu jaoks läks kirjanik alkoholi kogusega üle piiri. Ei olnud nagu tore lugeda, kui üle poole süžeest moodustavad alaealiste peod.
Palju huvitavam oli jälgida peategelase püüdlust tõde välja selgitada. Neiu on kolme aastaga jõudnud punkti, kus ta heitleb endaga. Jilli taldrikul on palju - aktiivne osalemine Tegijate ettevõtmistes, pinge ülikooli saamise pärast. Ühest küljest tahaks ta, nagu kõik teised, heita möödunud tragöödia peast, aga teisalt tekitab väike tõuge vastupandamatu kihu mängida amatöördetektiivi ning me kõik teame, et sedasorti kinnisideed lõppevad alati hästi. See oli küll äärmiselt ebaloogiline, et raamatu tegevus algab kolm aastat pärast seda, kui Jilli parim sõbranna suri ning tema poisssõber end süüdi tunnistas. Selle ajavahe ära jätmine oleks romaani mitu korda paremaks teinud. Kuidas siiamaani olid kõik varmad uskuma, et see kutt on mõrvar, ja ühe kõne peale mõtles peategelane ringi?
Erinevatest noorteromaanidest, kus ohtlike mänge mängitakse (meenuvad nt «Üks meist on järgmine», «Panic»), on «Kõik tahavad olla meie moodi» kõige nõrgem. Raamat küll räägib igasugustest pöörastest ülesannetest, aga nende läbi viimist otse ei näidata. Ei ole närvikõdi, ei ole pinget. On ainult Jilli kasvav vastikkus ülesannete korraldamises osalemise suhtes. Lisaks on raamatus kõige kohutavam täiskasvanute järelvalve üldse. Esiteks pigistab kogu linn silma kinni selle koha pealt, et lapsed üksteist piinavad, ja teiseks on lapsevanematel täiesti ükskõik, et nende poeg trellide taha saadetakse?! Oli aru saada, et tegu on debüütromaaniga. See oli toores. Tegelikku süüdlast oli lihtne ära arvata. Ja raamatu pealkiri on täiesti vale - ma ei taha neist kellegi moodi olla!
Kuigi raamatus polnud ühtki sümpaatset tegelast, haaras «Kõik tahavad olla meie moodi» endasse ja ahmisin kogu draama ühe päevaga endasse. No nii paeluv on lugeda, kuidas teismelised käituvad nagu teismelised ikka - rumalalt. Ma lihtsalt soovin, et raamat oleks keskendunud rohkem müsteeriumile ja jätnud mõned peod ära.