Katkend raamatust «Õnn on»: Unistuste puhkus

Foto: SCANPIX

Loe katkendit tänavu Kirjastus Pegasuse välja antud raamatust «Õnn on. Kogu maailma õnneraamat». Selle raamatu koostaja Leo Bormans tegi sajale positiivset psühholoogiat ja õnne kui teadust uurivale asjatundjale kõikjalt üle maailma – Islandist Lõuna-Aafrikani ja Eestist Austraaliani – ettepaneku jagada oma teadmisi õnne teemal ja koostada oma tööst maksimaalselt tuhandesõnaline kokkuvõte. Eelduseks oli, et teemale lähenetaks mitte filosoofilisest ega spirituaalsest aspektist, vaid just nimelt teaduslike uuringute põhjal. 

Unistuste puhkus

Kui veedad elu parimat puhkust erakordses puhkekeskuses, teeb see su õnnelikuks? Ja kui teeb, miks ei suuda me seda tunnet koju kaasa viia? «Olin varem reisikirjanik ja turisminduse uurija ning kohtusin kõikjal maailma imelistes paikades igasuguste inimestega. Nad nautisid elu, tundsid end mõnusalt ja rõõmustasid puhkuse üle. Aga nad ei olnud õnnelikud,» väidab Elena Pruvli. Kuidas kannavad inimesed oma «unistuste puhkuse» pettuse üle oma väidetavasse «unistuste ellu» ja unustavad selle, mis tegelikult tähtis on.

Kohad esireas ja lava taga 

Minu esimene turistidelt saadud õnne õppetund oli see, et imeline ümbrus, luksuslikud tingimused, ilus loodus ja eriline seltskond ei ole tingimata rõõmu ja rahulolu allikad. Et «unistuste puhkus» on tegelikult laialt levinud klišee, mis sunnib inimestele peale sotsiaalselt väljakujunenud hoiaku oma unistusi kujundada. Ümbrus ja väline heaolu on õnne puhul olulised, aga mitte hädavajalikud. Paljud inimesed püüavad elada «unistuste elu», tegeledes asjadega, mis on mõeldud jätma kas siis tõelisele või kujutletud publikule enda elust õnnelikku muljet. Erinevus selle vahel, milline kellegi elu võiks tegelikult olla ja milline on ühiskonna peale surutud stereotüüp on tohutu suur – ning see pikendab teekonda tõelise meelerahu ja õnneni jõudmisel. 

Kui ma otsustasin hiljem otsida oma mitmekülgsele rahvusvahelisele praktilisele kogemusele ka teoreetilist tuge, avastasin peagi, et igas kultuuris on olemas kohad esireas ja lava taga. Võib-olla ei olegi olemuselt tegemist mitte niivõrd õnnelike ja mitteõnnelike kultuuridega, vaid mõnele kultuurile omase lärmaka, väljapaistva ja pretensioonika esireaga, mille mõju on nii tugev, et selle kultuuri tagumistesse ridadesse kuuluvad inimesed kaotavad võime õppida, mida nad ise oma elust tahavad. Ehk teisisõnu selle, kuidas olla tõeliselt mina ise.

Viimasel aastakümnel olen tegelenud kultuuridevahelise suhtluse koolitajana ja õpetanud, kuidas olla õnnelikum võõras ümbruses ning välismaal elades ja töötades. Igalt publikult, kellega mul tekib pikaajaline side – olgu tegemist inseneride või filmitegijate, ettevõtjate või juhtide, hiinlaste või indiaanlastega – olen õppinud, kuidas ise omakorda õnnelikum olla. Kõik sõltub muutusest, huumorist ja lastest.

Me ei räägi siinjuures romantilisest õnnest, mida tajub üksinda mägedes viibiv karjak, kes vaatleb puutumatus looduses maalilisi päikeseloojanguid, kaaslaseks vaid mäletsev kari. Ei, me räägime toimekatest tänapäeva inimestest, elavad nad siis suurlinnades või väikestes külades. Sel juhul on võime muutusega leppida ja motivatsioon seda positiivseks ning omaseks pidada kahtlemata kasulik, kui sa tahad olla õnnelikum inimene. Kui sul on tahtmine õppida, sind võluvad uued kogemused ja sa ei ole veel valmis loorberitele puhkama jääma, näed muutust kui väljakutset. Ja see on moodus, kuidas parandada oma elu nii seest- kui ka väljaspoolt. Ära kunagi kahetse minevikku. Pea meeles: nüüd oled sa tugevam, targem ja nutikam ning sul on märksa rohkem mälestusi ja kogemusi, mida oma kallite inimestega jagada.

Tähtsuselt järgmiseks tõstaksin huumori. Eneseiroonia käib käsikäes eneseaustusega. Ära võta end liiga tõsiselt. Näe rõõmsat ja naljakat igas olukorras. Loe häid raamatuid, vaata õnnelikke filme, kuula vahvaid nalju, suhtle positiivsete inimestega, aga väldi kõike sarkastilist ja mürgist. Ära mine kaasa norimise, narrimise ega häbistavate naljadega, mis käivad teiste, sulle võõraste kultuuride pihta. Selle asemel tuleta meelde oma elu naljakaid ja õnnelikke hetki. 

Samavõrra olulise tähtsusega on see, kuidas meisse suhtuti lapsepõlves ja kuidas meie nüüd ise suhtume oma lastesse. Me ei ole võimelised omaenda kultuuri kriitiliselt analüüsima, aga kindlasti suudame kaasa aidata oma laste õnnele, andes neile võimaluse ennast mõista, õppida tundma oma tõelisi vajadusi ja soove, tunda end väärtusliku isiksusena. Mina soovitan tungivalt vanematel luua keskkond, milles lapsi julgustatakse oma arvamust kujundama. Kõiki laste mõtteid ja arvamusi peaks austama ja tõsiselt võtma, hoolimata nende kogemuste vähesusest. Sõbralik vestlus tuleb kasuks, aga see peaks alati käima kaasas positiivse dialoogiga. See aitab neil suhtuda avatult oma tulevikku.

Meelespea

• Lepi muutustega. Võta neid kui väljakutset ja õpi.
• Ära võta end liiga tõsiselt. Näe igas olukorras rõõmsat ja naljakat.
• Suhtu tõsiselt oma lastesse ja julgusta neid oma arvamusi kujundama.