Lugu kinnisideest, džungliretkedest ja kadunud tsivilisatsioonist Mulle on täitsa meeldima hakanud raamatud kellegi jälgedes käimisest, nagu Lenini rongimarsruuti järgiv «Lenin rongis» Catherine Merridale'ilt või erakordsete naiste kannul rändav «Naised, kellest ma öösiti mõtlen» Mia Kankimäkilt. Veel paeluvad mind kadunud tsivilisatsioonid ja unustatud varemed, nii et David Granni «Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames» sobis mulle nagu rusikas silmaauku, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
PM Nädal ⟩ Mälestuste ürdi võsud, õied ja viljad Sirpa Kähköse romaani originaali pealkiri – «Muistoruoho» – tähendab robustses, aga otseses sõnasõnalises tõlkes mälestusrohtu (st taime, mitte medikamenti). Muisto – mälestus, mälupilt, mälestis jne.; ruoho – rohi, hein, ka muru. Tõlkija Piret Saluri kasutab leheküljel 172 poeetilisemat varianti «mälestuste ürt». Tegemist on nõmmeliivatee lokaalselt esineva paralleelnimega; nõmmeliivatee vaste soome kirjakeeles on kangasajuruoho. Lugejal on hea seda teada, sest mäletamine ja mälestused on käesoleva romaani tuum.
PM NÄDAL ⟩ Juurdlust toimetab Tema Majesteet Elizabeth II Briti kirjaniku S. J. Bennetti krimidebüüdis «Windsori sõlm» lahendab lossikülalise surmajuhtumit Tema Majesteet Elizabeth II. Lugu hakkab hargnema ühest meeleolukast õhtust, paar nädalat enne kuninganna 90. sünnipäeva, kui Windsori lossis toimub väike ööbimisega pidusöök. Õhtu säravaimaks täheks osutub noor vene pianist Brodski, kes lummab kohal viibinud daame nii klaverimängu kui ka tantsuoskusega, keerutades jalga isegi Elizabeth II endaga. Kuid hommikuks on noormees surnud, esmapilgul peetakse toimunut sidumismängude tagajärjel juhtunud õnnetuseks, kuid peagi selgub, et tegemist on pesuehtsa mõrvaga.

Loetumad uudised

1
2
3
4
5
Äärmiselt liigutav romaan, mis ärgitab mõtlema Karen Joy Fowleri kirjutatud «Me oleme kõik täiesti endast väljas» hakkas mulle silma ühel Varraku öömüügil. Varraku «Moodsa aja» väärtkirjanduse sari on minu jaoks hit or miss, ehk meeldib väga või üldse mitte. Näiteks on meeldinud sarjas ilmunud Houellebecqi teosed ning Lionel Shriveri «Me peame rääkima Kevinist». Küll aga ei meeldinud A. M. Homesi «Antagu meile andeks». See oli nii absurdikas ja kaootiline, et pidin pooleli jätma. Samas võib leida tõelise teemanti, kirjutab raamatublogija Laura-Kristiina Valdson.
Reisiraamat, millest reisijuhti ei tasu otsida Alustan sellest, et «Minu Dublin» on siiani mulle kõige vähem meeldinud «Minu» sarja raamat. Ise viibisin Iiri pealinnas 2011. aastal jalgpalli playoff'ide ajal paar päeva ning see jättis hästi mõnusa tunde. Seetõttu haarasin Dublini-raamatu suure õhinaga, aga selles puudus linna võlu ning autori oma kogemused ei olnud samuti kuigi köitvad. Lootsin, et Rene Satsi «Minu Iirimaa» suudab pakkuda seda, mis eelkäijas vajaka jäi, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Milleks timukale südametunnistus? Venemaalt pärit ideede, mõttemallide, toodete jms – ent õnneks ja õigustatult mitte inimeste – suhtes on Eestis ikka valitsenud teatav skepsis. Kui öeldakse «vene värk», siis ega selle all üldiselt midagi head ei mõelda. Ka kaunitest kunstidest pole meil kunagi õieti kodunenud ei vene muusika, teater ega kino (v.a multifilmid), kujutava kunstiga on vist natuke nii ja naa, aga pigem nii. Ainus Peipsi-tagune nähtus, mille kuvand on minu hinnangul eestlaste hulgas kestvalt ja läbivalt positiivne, on vene kirjandus.
Lugu meestest, kellest igaüks katkuga omal moel toime tuleb Üritan igal aastal lugeda uute raamatute kõrval ka natuke klassikalist kirjastust, vähemalt paar raamatut. Seetõttu olin väga rõõmus, et kirjastus Postimees mulle Albert Camus' romaani «Katk» saatis, ja võtsin selle kohe käsile. Alustasin lugemist kerge aukartuse ning ootusärevusega, nagu klassikute puhul ikka. Ma ei osanud väga midagi ette arvata, sest ei olnud enne kuulnud teiste arvamusi teose kohta, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
AK ⟩ György Dragománi unenäoline võlu ja piin Ungari kirjanduse varasalv on suur ja lai ja üht-teist on sealt vähehaaval eesti keelde tõlgitud, kuni praeguseks on rahvusbibliograafia andmetel tõlkeraamatuid märkamatult kogunenud 166, alates eelmise sajandi 20ndatest ja 30ndatest kuni tänapäevani. Seda loetelu vaadates tekkis lausa tunne, et tahaks kõik need raamatud kokku otsida ja endale ühe korraliku ungari kümbluse korraldada, sellest kirjandusest, mida siiani ainult pisteliselt loetud, ülevaatlikuma pildi kujundada. Liiatigi kuna ungarlastel on kombeks hästi kirjutada, ja eriti viimasel ajal on neid meile ka väga hästi tõlgitud.
AK ⟩ Tarmuka hollandlanna ülestähendusi Revalist R­aamatusse «Kirjad läände. Jõuka hollandlanna kõrval-pilk Eestile, kirju aastaist 1917–1929» koondatud kirjade ja ­artiklite autor on hollandlan­na Elisabeth van den Bosch-de Jongh, kelle abikaasa tegutses 1913.–1928. aastani Tallinnas sadama­ettevõtja ja hiljem Hollandi konsulina. Jõukast kodanlase­perest pärit Elisabethi (omadele Bepi) kirjad pakuvad põnevat sissevaadet põhiliselt kõrgema klassi eluolule Esimese maailmasõja lõpus ja värskes Eesti Vabariigis, kus muutused on kiired ja ettearvamatud. Nagu ta ise ütleb: «Me elame ajal, mis teeb ajalugu.»
AK ⟩ Üks teistmoodi maailm (1) Eestist on UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud näiteks suitsusaun ja Kihnu kultuur. Aga peaks olema veel üks, paraku kaduv nähtus – suved maal vanaema juures. ­Elasin ise alevikus. Alevik, teadagi, on nagu konn – kahepaikne. Linlik eluviis ja maaelu on sellistes kohtades omavahel läbi kasvanud nagu peekon. ­Loomi ja põldu peeti, heina tehti, ­vesi oli õues ja solk toas, samas pood, kool, arst, apteek ja bussi­peatus mõnesaja meetri kaugusel.
Tagasi üles
Back