AK ⟩ Uus ulmesari lööb ukse pauguga lahti Eesti ulmekirjanduse ja -kirjastamise ajaloost leiab mitmeid ­legendaarseks kujunenud raamatusarju, nagu nt «Tempus fugit», «F-sari», «Sündmuste horisont» ja «Orpheuse raamatukogu» (tinglikult võib ­neile lisada ka peamiselt krimikirjandusele spetsialiseerunud «Mirabilia», milles ilmus aastate jooksul paarkümmend ulmeraamatut). Nüüd on astunud esimese otsustava sammu selle väärika seltskonnaga liitumiseks äsja lugejate ette astunud «Ulmeguru ulmesari».

Loetumad uudised

1
2
3
4
5
AK ⟩ Värsid, mil on peksa saanud peni pilk Seni peamiselt kirjandusteadlasena tuntud Aija Sakova (1980) avaldas eelmise aasta lõpus vabavärsilist mõtte- ja tundeluulet sisaldava esikkogu «Isa suudlus». Tunnistan, et mulle on lugejana pakkunud alati kõrgendatud huvi need suhteliselt harvad juhtumid, kui värsiseppade väsimatusse tsunfti lisandub keegi, kes on sellest east, mil Harju keskmine luuletaja keskeltläbi esimest korda muusade vastupandamatut puudutust tunneb, juba enam kui ühe inimpõlve jagu aega vanemaks elanud.
AK ⟩ Saame salatis kokku, ütles tomat kurgile Erinevalt kiisudest ja kutsudest ei sattu peet ja porgand just kuigi sageli kirjandusteose tegelaste sekka. Oma lapsepõlvest meenub Gianni Rodari «Cipollino seiklused», kus aed- ja puuviljad pärast põnevaid seiklusi oma elu uueks loovad. Helena Kochi kolmas lasteraamat «Kartuli kuningriik» viib lugeja keset köögiviljaaeda, mis on nagu küla ikka: nagistatakse ja sõbrustatakse naabritega, levivad kuulujutud ja peetakse koguni aiapidusid. Ometigi ei pane autor sealseid asukaid elama inimeste viisil nagu Rodari. Nad on ausad aedviljad, tõsi küll, iseloomu, omavaheliste suhete, unistuste ja muredega.
AK ⟩ Kas Shakespeare’il oli mõni hea uurija? Šoti krimikirjaniku Allan Martini krimidebüüt «Turbasurnud» (2019) on esimene ­inspektor Blue ­juhtumitest. Kuuekümneselt ­varajasele pensionile jäänud autor ­töötas nii õpetaja, õpetajate ­koolitaja kui ka ülikooli õppejõuna. Ta elab Glasgow’s koos ­kirjanikust abikaasa Vivieniga ning armastab külastada erinevaid paiku Šotimaal, Saksamaal ja Eestis. On üllatav, et Allan Martini loodud teise krimisarja tegevus toimub 1930. aastate Eestis, kus ­kuritegusid lahendab peainspektor Jüri Hallmets.
AK ⟩ Kelmiromaan Uue Maailma meestest-naistest On sündmusi ja ajalooperioode, mille poole pöörduvad kirjanikud ikka ja jälle. Viimane, juba seitsekümmend viis aastat tagasi lõppenud sõda ja sellega kaasnenud vapustused on kahtlemata üks niisuguseid. Aeg-ajalt küsitakse: kas juba liiga palju ei ole? Mulle tundub, et säärased küsimused on tekkinud sellest, et vahetult pärast sõda (ja Eestis mahavaikimiste tõttu pärast vabanemist) käsitleti neid sündmusi tihtipeale lihtsustatult: «meie» head ja «nende» halvad. Seda tüüpi käsitlustega võiks tõepoolest juba ühele poole saada. Ent on ka teine reegel: mida kaugemale sõjasündmused jäävad, seda mitmekülgsemaks, sügavutiminevaks ja filosoofilisemaks ajalooainelised kirjandusteosed muutuvad.
AK ⟩ Kalevipojaga mullivannis Enn Vetemaa legendaarsetes «Kalevipoja mälestustes» (ilmus esmalt 1971) arutleb Kalevipoeg enne jutustama asumist veidi metatasandil «tõsise ajalookirjutamise» üle ja leiab umbes nii, et mõistlik juurdekirjutamisoskus käib kindlasti antud ameti juurde. Paavo Kanguri pika pealkirjaga teos «Viiking Sveni seiklused Tartos ja reis Bagdadi. Tarto esimese linnapea vürst Libo kroonika ainetel» toobki kohe meelde Vetemaa raamatu, aga kindlasti ka ka Andrus Kivirähki «Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed» (mis pole ka just lühike pealkiri!) ja latt liigub seega iga niisugust stiili harrastava ajaloohüppaja jaoks päris kõrgesse asendisse.
Tagasi üles
Back