Minu Küpros: kui tahad Küprosel randa minnes käituda kui kohalik, siis...

Afrodite kivi Küprosel

FOTO: Wild Wonders of Europe / Lilja

On soe maikuu pärastlõuna. Peesitame Küprosele puhkama tulnud Dinaga ninad päikese poole Dasoudi rannas ja kerge suvetuul tantsib meie juustes aeglast valssi. Sellest tuleb üks mõnus ja laisk niisama vedelemise päev, mõtlen ma endamisi ja hingan sügavalt sisse ja välja. Me lamame ja kumbki meist ei viitsi isegi rääkida. Meie lähedal päevitav vanem naisterahvas jälgib, kuidas me mõlemad kotist aeglaste liigutustega raamatu võtame ja selle eelmisel korral pooleli jäänud koha pealt lahti teeme. Katkend Käty Gavriliidise raamatust «Minu Küpros».

«Te olete Venemaalt, jah?» küsib meid juba pikalt vaadanud proua mõnusalt tuttava kreeka aktsendiga.

«Ei, Eestist. Aga kas teie olete kohalik?»

«Jaa, kohalik. Lihtsalt ma elan siin lähedal. Vot seal üle tee. Mu maja nimi on Seafront Court,» seletab naine näpuga oma sõidutee poole näidates, «ja kui ma pensionile jäin, siis ma hakkasin iga päev – kujutad ette, laps –, iga päev rannas käima. Noorena polnud aega. Ma töötasin pangas. Vot. Ja siis ma olengi pannud tähele, et venelannad loevad muudkui raamatut siin. Aga kas silmade peale ei hakka või? Päike on ju nii ere.»

«Eestlastele meeldib ka väga lugeda,» vastab Dina.

«Eesti... Eesti. Ma ei teagi kedagi teist Eestist,» jätkab see jutukas proua ja mulle tundub, et täna me raamatu lugemiseni ei jõua. Siis aga heliseb tema telefon ja ta kõnnib mööda rannariba kaugemale jutustama, jättes oma asjad kõik järelevalveta liivale. Siin on randa tulles nii tavaline leida eest vedelemas esmapilgul omanikuta rannarätikud, millel vedelevad kotid, telefonid, päikeseprillid ja muud isiklikud asjad. Nagu polekski siin vargusi ja kuritegevust ja inimesed oleksid kõik head. Ükskord jättis mu kolleeg Doros rahakoti parklas autokatusele ja märkas seda alles tööpäeva lõpus koju minema hakates. Keegi polnud seda puutunud ja ka kümme eurot oli ilusasti alles. Ma olen sellega nii ära harjunud ja jätan samuti oma koti rahulikult randa. Siiani pole õnneks keegi ka minu asjade vastu huvi tundnud.

«Mis raamatut sa loed?» küsib Dina.

«Ma loen luuletusi. Doris Karevat.» Selle ilusa veinpunaste kaantega luulekogumiku saatsid mulle novembris Sirje ja Arvi. Raamatu esimesele lehele on kirjutatud ilusa käekirjaga pühendus, mida ma ikka ja jälle loen. Minule on just need südantsoojendavad read selle raamatu rikkus. See on midagi isiklikku ja kodust. Hingel hakkab nii hea, sest ma tean, et sealsamas kaugel kodulinnas on minu jaoks olemas inimesed, kellele ma olen sama tähtis kui elu ise. 

Loe edasi juba raamatust!

Tagasi üles