/nginx/o/2017/06/09/6765019t1h2b1a.jpg)
Whitechapelis istun ümber, et jõuda Crystal Palace’isse. Kõndides kuulen enda taga samme. Selles pole midagi ebaharilikku; samme kuuleb igal pool. Metroos kajavad sammud seintelt mitmekordselt ja kõlavad lõpuks nii, nagu astuks, jookseks ja trambiks jalgu hulk inimesi. Avaldame katkendi Claire Mackintoshi raamatust «Ma näen sind».
Kuid ma ei suuda endalt maha raputada tunnet, et need sammud on kuidagi teistsugused.
Et need sammud jälitavad mind.
Kui olin kaheksateist, jälitati mind teel poest koju. Olin äsja jäänud Justinit ootama. Vastne rasedus oli muutnud mind ülitundlikuks ja ma nägin ohtu iga nurga taga. Mühklik kõnnitee ja mööduv jalgrattur ähvardasid mind jalust niita. Tundsin niivõrd suurt vastutust enda sees võrsuva elu ees, et isegi üle tee minek tundus tärkava elu ohtu seadmisena.
Kord läksin välja, et piima tuua, ja väitsin Matti emale, et mul on vaja end liigutada; tahtsin anda oma väikese panuse ja tänada teda selle eest, et ta oli lubanud mu enda koju elama. Väljas oli pime ja kui ma kodu poole tagasi kõndisin, tajusin, et mind jälitatakse. Ei kostnud ühtegi häält, polnud tunda ühtegi aistingut; oli lihtsalt kindel teadmine, et mu selja taga on keegi, kes püüab jääda märkamatuks.
Samasugune kindel teadmine on mul ka nüüd.
Tol korral polnud ma kindel, mida oleks kõige targem teha. Läksin teisele poole tänavat: see inimene tegi sedasama. Kuulsin tema samme ja siis jõudis ta mulle järele ega püüdnudki end enam varjata. Pöörasin ümber ja nägin meest – noorukit –, kes oli umbes Matti-vanune. Kapuuts peas, käed sügavale pükste esitaskutesse surutud. Sall kattis mehe alumist näopoolt.
Matti maja juurde viis üks otsetee; majade rivi tagant kulgev kitsas tänav. Veidi laiem kui mõni koridor. Sealt saab rutem, otsustasin, kuid ei mõelnud selgelt; tahtsin vaid turvaliselt koju jõuda.
Pärast nurga taha pööramist pistsin jooksu ja nooruk minu taga hakkas samuti jooksma. Pillasin poekoti maha, piimapudeli kork paiskus pealt ja valge piim purskus sillutisele. Mõne hetke pärast ma kukkusin. Ajasin end põlvedele ja panin kaitsva käe vaistlikult kõhu ümber.
Viivu pärast oli kõik möödas. Mees kummardus mu kohale, tema näost paistsid vaid silmad, sirutas käe välja ja kobas toorelt mu taskutes. Ta tõmbas välja mu rahakoti ja jooksis minema ning mina jäin maha istuma.
Sammud lähenevad.
Lisan tempot. Hoian end vaos ega hakka jooksma, kuid kõnnin nii kiiresti kui võimalik; see ebaloomulik liikumisviis viib mu keha tasakaalust välja ja mu käekott kiigub ühelt küljelt teisele. Silman eespool üht tüdrukute kampa ja ma üritan nendeni jõuda. Mitmekesi on turvalisem, mõtlen. Plikad lollitavad; jooksevad, hüplevad, naeravad, aga nad pole ähvardavad. Mitte nii nagu selja tagant kostvad sammud, mis on valjud ja rasked ning tulevad üha lähemale.
«Hei!» kuulen.
Mehe hääl. Jäme ja kähe. Tõmban koti kõhu peale ja hoian kätt üle koti, nii et kotisuud ei saaks lahti teha, kuid siis satun paanikasse mõttest, et kui keegi üritab kotti ära tõmmata, tõmbaks ta ühtlasi kaasa ka minu. Mõtlen soovitusele, mida olen lastele alati jaganud – et parem on lasta end paljaks varastada kui vigastada saada. Ärge hakake võitlema, andke alla, räägin neile alati. Mitte ükski asi pole seda väärt, et viga saada.
Sammud kiirenevad. Mees jookseb.
Minagi jooksen, aga paanika muudab mu kohmakaks ja ma väänan pahkluud ning peaaegu kukun. Kuulen, kuidas seesama hääl hüüab, ja nüüd pulseerib veri mu kõrvus nii ägedalt, et ma ei kuule, mida ta ütleb. Kuulen vaid tema jooksmise müra ja oma hingamist, mis purskub pingutusest valusate pahvakutena.
Mu pahkluu valutab. Ma ei suuda enam joosta ja lõpetan üritamise.
Annan alla. Pööran ringi.
Ta on noor, üheksateist või kakskümmend. Valge, lotendavate teksade ja tossudega, mis vastu tunneli tsementpõrandat põntsuvad.
Annan talle oma telefoni – küllap seda ta jahibki. Ja sularaha. Kas mul üldse ongi sularaha?
Hakkan käekoti rihma üle pea sikutama, aga see jääb kapuutsi taha kinni. Nüüd on ta peaaegu minuga kohakuti, näol irve, justkui naudiks ta minu hirmu, naudiks tõsiasja, et ma värisen nii kõvasti, et ei suuda end oma nahkse kotirihma köidikust vabastada. Pigistan silmad kõvasti kinni. Hakka pihta. Mida tahes sa ka ei plaaniks, hakka siis pihta.
Tema tossud plärtsuvad vastu põrandat. Kiiremini, valjemalt, lähemal.
/nginx/o/2017/06/09/6764841t1h5c19.jpg)
Loe edasi raamatust «Ma näen sind». Järjekordse psühholoogilise põnevikuga «Ma näen sind» hoiab Suurbritannia kirjanduse viimaste aastate edukamaid uustulnukaid Clare Mackintosh («Ma lasen sul minna» – maailmas üle miljoni eksemplari müünud raamat, eesti keeles ilmunud 2016. aastal) lugejat oma haardes esimesest leheküljest viimaseni.